Põnevusfilmid - Arvustus.com arvustused

“Hea mafiadraama, huvitavate käikude ja vaimustavate näitlejatöödega.”

“Esimene film nägemata, aga vist ei seganud vaatamist. Väga huvitav oli näha palju tuntuid nägusid ühes filmis, üks kõvem mees kui teine. Action'it oli hulganisti, Stallone ja Statham tundusid omavahel hästi sobivat. Kahjuks pidin pettuma Norris'e tagasihoidlikus kasutamises, äkki kui tehakse kolmas film, on teda rohkem. Näitlejate filmidest pärit populaarsete ütlemiste mainimine kas meeldib publikule või peetakse neid üleliigseteks. On jäänud silma ainult kaks äärmuslikku seisukohta. Ise olen nende seas, kellele ei meeldinud. Esimesed paar tükki tundusid vaimukad, aga kui enamus dialoogist koosneski 'I'll be back'-ist jt, oli mõistliku kasutamise piir ületatud. ”

“Film ei olnud tavamalli järgiv.Omapära oli olemas ja tekitas vastakaid tundeid.Kadunud tüdruku loo uurimisprotsess oli huvitav.Samas pidi pingsalt jälgima,kes oli kes ses perekonnas.Peategelaste tegelaskujud olid hästi mängitud ja nutikad.Mõni stseen oli liiga räige minu jaoks.”

“Süžee poolest mitte midagi uut, elujäämisest on kümneid filme ja sarju tehtud(“Teadmata kadunud”, “Jääda ellu” jpm.) kuid võib tunduda imelikuna kui ütlen, et kahjuks on sarnaseid filme liiga palju tehtud. Lühitutvustust lugedes, tekkis mul juba teatud halb eelarvamus sellest filmist. Noh järjekordne film elujäämisest , kus on üks napisõnaline ellujäänute rühma liider, sellised “pahad poisid”, kes pole liidriga nõus jne. nagu tavaliselt. Selles filmis on peaaegu samamoodi, kuid filmi teeb meeletult heaks, nauditavaks ja mõtlema panevaks inimeste vahelised vestlused, monoloogid, inimeste mälestused. Ning arvuti abil joonistatud võsavillemid jäävad tahaplaanile. Filmi ainsaks miinuseks võib olla filmi algusstssenid, need olid kuidagi “teemast mööda” tehtud. Filmi süžee muudab natuke imelikuks see, et ellujäänuid motiveerib elama inimene, kes ise eriti ei taha elada.

Filmi režissööriks on “A-rühma” ja “Smoking Aces” looja Joe Carnahan. Carnahani filmid on enamuses kiiretempolised märulid, milles filmi loo moraal ei kao ära, kuid poeb peitu. “Lumevangides” on asi vastupidi, märulit on vähe, kuid on stseenid, mis panevad südame korraks seiskuma, ning palju moraali, millest saab isegi kõige harilikum inimene aru.

Näitlejatest on selles filmis tuntuim Liam Neeson, kes mängis ka peategelast. Teisi tegelasi mängivad veel vähetuntud näitlejad. Aga kõik said hästi hakkama.
Pole vist varemalt maininud oma arvustuses filmi muusikat. Selles filmis tekitab muusika judinaid, tekitab sobiva atmosfääri, ning kuidagi moodi ütleb ette, mis edasi saab. Operatooritöö oli kohati selline tavaline, kohati aga lihtsalt fantastiline, aitäh operatoorile.

Olen lugenud kommentaare, kus vaatajad kurtsid et ei saanud aru kuhu siis filmi lõpp jäi? Tavalise juhmardi kommentaar, arvan, et iga inimene kellel on veidi rohkem ajurakke, saab aru, millega see lõpeb. Iga film ei pea lõppema nagu Twilight või Transformerid.”

“Tarantino uus lugu kõlas minu jaoks juba enne väljatulekut, kui Reservoir Dogsi westerni remake, mida ta mõnes mõttes ju ka on, aga seda ei saa filme küll pahaks panna, sest näiteks enamik põnevusfilme on ka suht sarnased.

Lühike kirjeldus on ilmselt selline, et tegevus toimub mõned aastad peale USA iseseisvussõda metsikus läänes külmal talvel. Kuulus pearahakütt John Ruth (Kurt Russell) saabub hobutõldade vahejaama koos kinni võetud põgeniku Daisy Domergue'ga (Jennifer Jason Leigh), kus lisaks neile veel kirju seltskond. Kokku võib neid kõiki siis nimetada vihaseks kaheksaks. Küll kahtlustab John Ruth, et kõik tegelased ei ole mitte heatahtlikud külalised, vaid kellelgi on kindel ülesanne Daisy vabastada.

Natuke Reservoir Dogsi, natuke Hercule Poiroti ja natuke Sam Peckinpahi ning kokku teeb see täiesti Quentin Tarantino filmi. Üldiselt on minu jaoks filmidel, milles on lumi, eriline võlu, lisaks kuulub sarnane koht ka spagettivesternitele ning kellele ei meeldiks hästi tehtud who-done-it? Samas ei ole Vihane kaheksa nii hea film, et ma selle pärast kohe juubeldama hakkaksin.

Minu jaoks suurim mure filmiga on see, et kogu filmi on ühes vaates tehtud. Metsamajas veetev seltskond ei omavahel ei kahtlusta teineteist pea üldse. Sellist hinge kriipivat paranoiat tegelaste vahel ei ole, vaid pigem on puhkav ja lõdvestuv seltskond, kes enamasti naudib kuuma kohvi, kui väljas möllab lumetorm. Enamasti on vaid John Ruthi pool vs. teised ja kui ühelt teise poole tegelaselt läheb rõhk ära, siis kaob ka antud tegelane kuidagi ära. Võib-olla ei ole see just parim kirjeldus, aga süüdistatakse üksteist, mitte teineteist. Kes filmi näinud on, see saab aru, mida ma mõtlen. Vähene omavaheline paranoia teeb ka seda, et tegelased ei ole nii värvikad kui võiksid olla.

Natuke kannatavad seetõttu ka dialoog ja montaaž. Mida rohkem pooli ja vaateid oleks filmis, seda hektilisem ja kiirem peaks olema ka montaaž ning dialoog saaks ka värvikust juurde. Siinkohal peab muidugi ütlema, et filmi väheses värvikuses süüdistada on ehk veidi rumal, sest ta on ikkagi Tarantino film ehk värvikam, kui enamik teisi. Lihtsalt Tarantino kohta oleks võinud veel parem olla.

Kui vaadata 2015 aasta filme üldiselt, siis kindlasti on Vihane kaheksa üks neid filme, mis annab aastale juurde ning ilma selleta oleks ta tunduvalt kehvem.”