Kupeed - Arvustus.com arvustused

“Alfa Romeo ei ole keskmisest kallima hinna tõttu just laiade masside valik, kuid pakub head alternatiivi neile, kellele on oluline sportlik stiil, tunne ja elegants nii auto välimuses, sisemuses kui ka sõidul. Kõike seda leidub ka värskendatud Alfa 147 pardal.
Kuigi ka valiku teine, 1,6liitrise 120 hj mootoriga mudel tagab igapäevasõiduks piisava dünaamika ja pakub vähemalt samasugust stiili, passib auto olemusega paremini kaheliitrine 150 hj jõuallikas. Hea tunnetusega, täpne rool ning kindel püsivus kurvides lausa nõuavad kiiremat, aktiivset sõidustiili.
Entusiastlik juht naudiks mootori häält ilmselt igal võimalusel, kuid kahjuks või õnneks on see üsna hästi summutatud. Teravat tuuride tõusmist saab kuulda põhiliselt tugevatel kiirendustel, muidu võtavad võimust tuule- ja teemüra. Viimane oleneb suuresti teekatte iseloomust.
Vedrustust võib pidada autole sobivaks – see on sportlikuks sõiduks mõnusalt jäigapoolne. Auto loeb küll üles enamiku teekonarusi, kuid üsna tsiviliseeritud moel, hambaid lahti põrutamata. Alfa 147 eelistab siiski siledamaid teid, mida Eestis paraku väga palju ei leidu.
Pisukeseks pettumuseks muude omaduste taustal on käiguvahetus, mis kipub kohati takerduma. Valitsa liikumisteed võiksid samuti tsipa lühemad olla. Viies käik on ehk veidi pikk, seetõttu on nobedamateks möödasõitudeks targem aste allapoole vahetada. Kütusekulu sõltub ilmselt paljuski juhi sõidustiilist, maanteeküllasel proovisõidul jäi pardakompuutri keskmiseks näiduks 8,4 l / 100 km.
Stiilset disaini ja materjale jätkub ka juhi ja sõitjate ümbrusse. Prooviauto nahkistmed pakkusid head mugavuse ja külgtoe kombinatsiooni, rooliratast ja juhiistet saab mitmekülgselt seada. Paraku jääb kogukale juhile iste ka madalaimas asendis pisut liiga kõrgele. Pikapeale sellega siiski harjub.
Hästi töötavas koosluses tõmbavad seda selgemini tähelepanu pisiseigad – spidomeetri äärealal paiknev odomeeter pole ehk kõige paremini loetav, küljepeeglite disain ahendab pisut vaatevälja tahapoole ning armatuurlaua iseenesest mõnusasse topsihoidikusse pandud pudel segab raadio käsitsemist. Seega tasub pisut lisaraha maksta ja hankida raadio juhtnupud ka roolirattale.

Miinused: ebatäpne käiguvahetus
Plussid: disain, sõidurõõm

Kokkuvõte: sportlik ja stiilne auto”

“Peugeot 407 Coupe sõiduomadused klapivad hästi auto sarmika disainiga. Elegantne kupee on sportlike, kuid luksuslikult viimistletud sõiduomadustega.
Kolmeliitrine V-6 võib olla nii armsalt nurruv kiisu kui möirgav lõvi. Esimest muidugi rahulikul sõidul, pikk maantee ots on tänu vaiksele sõitja te ruumile lausa lõõgastav.
Metsikum pool avaldub 212 kapotialust hobust tagajalgadele sundides. Siiski pole Coupe sportauto ja perutavate traavlite ohjamisest rääkida ei saa: 0–100 km/h saavutatakse automaatkäigukasti puhul 9,1 sekundiga.
Vedrustus on selgelt jäigem kui tava-407-l, kuid kindlasti mitte ebamugav: kupee käitub konkreetselt, kuid on samas mõnus auto.Võrreldes 407 teise keretüüpidega, paiknevad kupee esiistmed kahe sentimeetri võrra madalamal. Tegemist pole päris korvistmetega, kuid siiski head külgtuge pakkuvatega.
Isteasend on sportlikult madal ja iste piisavalt jäik, et luua juhile eeldused kiirel sõidul heaks autotunnetuseks. Ei pea keskenduma istmel püsimisele ja teelt tulevad “signaalid” ei sumbu samuti istmepatja.
Kui kroomääristega näidikud on hästi loetavad, siis kõiksuguseid lüliteid koondav keskkonsool nii ülevaatlik pole. Vajutatavaid-keeratavaid klahve ja nupukesi me üle ei lugenud, kuid poolsada on neid seal kindlasti.
Tagaistmel napib pearuumi ka keskmist kasvu sõitjatele, kuid see pole kupee puhul mingi üllatus. Katusejoon ju langeb ja mida uljamalt, seda efektsem. Ehkki kupee on olemuselt uhkeldamisauto, saab 407 puhul rääkida ka praktilisusest – 400liitrine pakiruum on suuteline mahutama rohkem kui spordikoti.

Miinused: pearuum tagaistmel
Plussid: mugavuse ja sportlikkuse kompromiss

Kokkuvõte
Elegantse välimuse ja lihvitud sõiduomadustega kupee, mis on rivaalidest odavam.”

“Kui enamikku tõelistest sportautodest saab iseloomustada väljenditega “tagaratastel palju jõudu” ja “ohtlik gaasi vajutada”, siis Carrera 4S viib sportauto kasutusmugavuse nelikveo abil sootuks uuele tasemele.
Linnaliikluses sõites köidab esimesena tähelepanu tõik, et vedrustus on sportauto kohta üllatavalt augusõbralik: Tallinna teede ebatasasused ei tundu sugugi hullemad kui mõne keskklassi pereautoga sõites. Seda 19tolliste velgede ning madala profiiliga rehvide kiuste.
Eraldi tuleks rääkida mootori häälest, mis on sõitjateruumis väga selgelt kuulda, võib-olla võiks isegi vähem… kui heli nii meeldiv poleks. Filigraanselt väljahäälestatud summutitorustikust kostuv kuuesilindrilise boksermootori lõrin on puhas nauding.
Olgu igapäevase liiklemisega, kuidas on, Porsche 911 on loodud siiski käänulisel rajal kiiresti sõitmiseks. Ja kuigi mugav tänaval kulgemine võib tekitada kahtlusi kiiresti sõidu võimes, peab Carrera 4S-i puhul meeldivalt üllatuma. Porschet ei pea juhi soovide järgi käitumiseks tagant piitsutama, masin teeb manöövreid otsekui juhi mõtteid lugedes. Juhitavus on nii kindel, et võib panna võimeid ülehindama, kuid auto annab ka väiksemad vead üllatavalt kergelt andeks. Piirolukordades masin halbu üllatusi ei valmista ning kiirusest kõnelevad põikekatse ja slaalomi tulemused.
Kurvisõiduomadustest veidi tagasihoidlikumal tasemel on aga see-eest kiirusomadused. Testikatsel saavutatud 5,4 sekundit paigalt sajani on küll kiire, kuid manuaalkäigukasti puhul lubatav 4,8 sekundit on veelgi kiirem. Pidurid on aga Porschele tavapäraselt fantastilised: 100kilomeetriselt tunnikiiruselt pidurdamisel oli viie katse keskmiseks tulemuseks 33,6 meetrit!”

“Võimas, kerge, kiire ja kodus eelkõige ringrajal – Porsche kirjust mudelivalikust on just hiljuti müügile jõudnud 911 GT3 üks fokuseeritumaid.
Igast 911 GT3 detailist õhkub kiirust: sihvakast reguleeritavast surutiivast mootorikattel, 19tollistest spetsiaalselt GT3 tarbeks toodetud velgedest ning ka 350millimeetriseid pidurikettaid haaravatest kuue kolviga pidurisadulatest.Kuid see auto ei ole ainult vaatamiseks.
Praktiliselt kõik lahendused autol on tehtud kiire sõidu huvides ja õnneks pole unustatud ka sõidumõnu. Just sõidumõnu, mida ei maksa segi ajada mugavusega. Esimesena avaldub sõidumõnu juba seistes, kui käivitada 3,6liitrine boksermootor.
Vesijahutusega kuuesilindriline ärkab urinaga juhi selja taga ellu ning pärast istme ja rooli asendi sättimist võibki kohalt võtta. Üllataval kombel on kohaltvõtt väga sujuv: sidur on uskumatult kerge ja mingist on-või-ei-ole-tüüpi haakimisest pole jälgegi. Sestap on GT3-ga võimalik ilma suurte jõupingutusteta ka linnaliikluses kulgeda.

Miinused: hind, praktilisus
Plussid: disain, hingematvad sõiduomadused, kiirus, stiil

Kokkuvõte: äärmiselt fokusseeritud, kerge ja kiire sportauto, mis tunneb end koduselt eelkõige ringrajal”

“Võrreldes eelmise uus-Põrnikaga (rääkimata veel vanemast) näeb kõige uuem välja sportlikum. Selles mängivad rolli juba auto proportsioonid: uus on laiem, madalam ning ka pikem (vastavalt pluss 84, miinus 12 ja pluss 152 mm), kuid mõistagi ka kujustusvõtted. Kui 1998. aastal esitletud New Beetle’i oli lihtsalt trullakas, siis kõige uuema kerejoontes leidub sportlikku pinget ehk isegi rohkem kui ühelt Põrnikalt ootaks.

Kere fookuspunkt, C-piilar, mängib küll selgelt vana Põrnika motiiviga, kuid üldmulje järgi ei saa uut päris retroautoks nimetada – pigem on tegu vanast Volkswagenist inspireeritud moodsa kujustusega.

Tunne süveneb autosse sisse istudes, sealt küll leiab mõningaid viiteid vanale sõidukile, näiteks väljumist hõlbustavad rihmad B-piilaril ja teine (imetilluke) kindalaegas armatuurlaua vertikaalsel osal, kuid muus osas on pilt vägagi tänapäevane.

Viimane ei tähenda muidugi, et sõitjateruumi ei saaks oma maitse järgi kohandada. Näiteks seesama paneel, kus asub pisike kindalaegas võib olla sõltuvalt mudelist must, kaetud süsinikplasti värvi materjaliga või värvitud kerega sama värvi.

Juhtimisseadmed on aga nagu ühel tänapäevasel Volkswagenil ikka, kes Golfiga sõitnud, tunneb end Põrnikas kohe koduselt. Mitte, et tegu oleks liimi ja kleebi meetodiga, näiteks rool on Põrnikal unikaalne, armatuurlaua keskosas leidub poodium õli termomeetrile, kell-stopperile ning turborõhu mõõdikule, vaid kasutamisloogika mõttes. Lühidalt: ei mingeid ekstravagantsusi.

Plussid
stiil, juhitavus, eelkäijast praktilisem

Miinused
ebamugav kehval teel

Kokkuvõte
stiilne auto, mis erinevalt eelkäijast New Beetle’ist omab lisaks aksessuaariks olemisele ka praktilist väärtust. NB! kirjutamise ajal puudus detailne varustusinfo.”

“Alfa Romeo GT-d saab kas armastada või vihata, külmaks ei tohiks väikeste kapriisidega iludus küll kedagi jätta.
Ahvatlev välimus, korralik dünaamika ja tippklassi juhitavus on omadused, mida ühelt Alfa Romeolt esmajärjekorras ootaks. GT-l on need kõik olemas. Aga, andku alfistad andeks, leidub ka pisiasju, mis võiksid – kuidas nüüd öeldagi – teisiti olla.
Alfa Romeo ja Saabi kohta mõne kriitilise märkuse tegemine on nagu Markko Märtini kritiseerimine – fännid teevad kobiseja kõrvad kohe tuliseks. Mõne muu, vähem emotsionaalse margiga on lood nagu poliitikutega: kriitikale kiidetakse takka või ei viitsita üldse välja teha. Ei, see polnud sissejuhatus kriitikalaviinile. Kobisemiseks pole tegelikult põhjust. Alfa põhiväärtused on GT puhul paigas – kui tahhomeetri osuti end tikksirgelt püsti ajab ja asfaldilint järjest kitsamaks kahaneb, ei mängi mingit rolli see, et käed said pakiruumi avamisel poriseks.

Miinused: stabiilsuskontroll pole väljalülitatav, jäik vedrustus
Plussid: disain, juhitavus

Kokkuvõte: stiilne auto kiirusekummardajatele”