Reklaamitrikk ehk kõik, mida reklaamist teadma pead - Arvustus.com arvustused

“Kuigi reklaami on meie elus igal sammul ja reklaamime ju ennast ka alateadlikult pidevalt, ei oleks ma ilmselt seda raamatut riskinud kätte võtta - no et nagu õpik või nii. Õnneks oli mul hea eelinfo "Reklaamitriki" kohta olemas, nii et tegin seda siiski.
Mulle meeldib alati raamatutes momendid, kui tundub situatsioon - elust enesest, kui tunned, et oled nagu raamatutegelane. Me ilmselt ei pane tavaelus tähelegi, kui palju reklaami ikkagi on ja kui palju ta meid mõjutab, ka siis kui me väidame kangekaelselt vastupidist. Seetõttu tundsin pea igal leheküljel - no muidugi, just nii see ju ongi, aga me lihtsalt oleme kõigega nii harjunud, et ei pane seda reklaamiuputust tähele. Pigem asume kaitsepositsioonile - laseme kõrvust ja ajust mööda, et mitte ennast risustada. Raamatut lugedes hakkasin mõtlema, kuidas mina reklaame vaadates/kuulates/lugedes neisse suhtun/vastu võtan ja avastasin, et enamasti ma isegi ei teadvusta seda, mis mu ümber selles osas toimub. Nii nagu me elus palju asju ei teadvusta - "automaatpiloot" peal. Ka seda, kui keeruline reklaamitöö oma olemuselt on (kui teha head reklaami) ning kuidas me tavaliselt ainult lõpptulemust kritiseerime.
Kui üks raamat paneb mõtlema selle üle, mida ma elus teadvustan ja mida mitte ning lisab dolerantsust siis on ta oma ülesande kuhjaga täitnud.
Loomulikult oli ka palju sellist, mida ma enne ei teadnud ja küsisin mõttes, et kas tõesti "tegelt ka"?
Kui üks raamat teeb mind targemaks, siis on ta oma ülesande taas kuhjaga täitnud.
Huumor täitis oma ülesande täielikult - mõnus lugeda ka võhikutele ja kuidas sa ikka tõsimeelselt lähed materdama seda, mida ise igapäevaselt teed.
Et raamatut väga mõnus lugeda on, näitab see, kui minu suhteliselt närva lugemusega poeg selle ühe hooga kaanest kaaneni läbi luges - "tegelt ka".”

“Tegelt ka (kui leppida, et tirazeeritakse sellist ebakorrektset väljendit) – siis see on tõesti väga hea raamat. Tuleb au anda stiilsusele, mis on läbi viidud algusest lõpuni. Lugedes võiks võtta sellise Dilbertilugemise hoiaku – tõde antakse edasi läbi huumori ja ilukirjandusliku (vahel ka liialdatud) kujundlikkusega ja nagu autorgi sõnab, siis edastatakse vaid “mõttekamat osa” teooriast. Aga muidugi võivad taolist statementi lubada vaid need, kellelt teooriad juba ammu peost söövad. See raamat on ühe subjektiivse reaalsuse eneseirooniline objekt, millest ainuüksi kaanepildi analüüsiga võiks täita sadu tähemärke.”

“Kui Dilbert kirjeldab suvalise suurfirma kontoriroti elu, siis Reklaamitrikk eeldatavalt peaks olema mõnevõrra spetsiifilisem, aga kuna reklaamiga puutuvad kokku nagunii absoluutselt kõik, siis tegelikult raamatu sihtgrupp (hahaa) on enam-vähem sama suur, kui mitte suurem.
Mulle kirjelduse järgi jäi alguses natuke mingi reklaamitegemise õpiku mulje, tegelikult pole asi üldse nii, teooriat on ainult näpuotsaga ja sellegi üle pigem tehakse nalja. Lugeja poole pöördutakse küll kui potentsiaalsesse reklaamifirmasse tööleasujasse vms, aga kui see kõrvale jätta, siis tavalise "reklaamiohvrina" on Eesti reklaamitegemisest täitsa naljakas lugeda. Jutt jookseb ladusalt, laused on nutikad ja näited ja võrdlused ajavad irvitama. Hea lugemine.
Mõned "TEGELT KA" elust-enesest näited tunduvad uskumiseks natuke liiga napakad (ntx reklaam peab karjuma, aga seejuures hästi vaikselt), aga samas ma olen http://www.clientcopia.com ka hullemaid asju lugenud :)
Klientide ja reklaamitegijate endi tüübikirjeldused on ka päris head.
Jutumullidega pildid teksti vahel on ka head, see vast on ka üks põhjus, miks mulle Dilbertit meenutab. Ja erilist moodi kujundatud "reeglid", no see on küll Dilbertist "maha pandud" :)
Aga natuke lühike raamat oli, kahju kohe kui otsa sai. Teisest küljest, pigem lühike ja lööv, kui paks ja igav, eks ole. Kehtib vist kõige kohta.
Hinne: 10 p.”