Minu Eesti 1. osa - Ei täitnud ootusi - Arvustus.com arvustused

“Ma tean küll, mida ma ootasin -- välismaalase Eestimaa kiitmist läbi mitmete humoorikate seikade. Ega ma siis päris niisama ka seda ei eeldanud. Lugesin enne ostu mõnda internetis raamatust avaldatud lõiku ja need meeldisid mulle väga. Kui raamat käes, hakkasin õhinaga lugema ja tõdesin, et "Minu Eesti" tegi mulle samasugu tünga, nagu vahel mõni film. Teose kõik parimad kohad ongi treileris. Mina eeldan, et filmitreiler või proovilõigud raamatust annavad suhu maitse selle kohta, mida on teosest oodata ka üldisemas plaanis, mitte et kõik näed/loed kõik parimad kohad ära ja kõik muu on halvem.

Ei, ega see raamat nüüd paha ei olnud ja kui ma oleks selle sarja teisi raamatuid ja proovilõike arvestamata kätte võtnud, teeniks see hulga rohkem punkte. Kuid "Minu Eesti" on paraku kontekstis, mille loovad teised raamatud ja no need õnnetud suurepärased treilerlõigud.

Mis mulle siis ei meeldinud? Ma eeldasin, et jutustus on peamiselt Eestist, aga tegelikult oli rohkem Justinist ja Epust. Ärge saage minust valesti aru, see, mis oli, oli väga armas, aga pidanuks ilmuma lihtsalt hoopis teises sarjas. Lood olid avameelsed nii hingepiinadest kui reaalselt üsna isiklikest juhtumistest rääkides ja seda ma hindan. Aga Eestist oli kole vähe. No muidugi loovadki Eesti reaalsuse siinsed inimesed ja ajalugu (mida rõhutatakse raamatus tavatult palju), aga sellegi poolest.

Asi, mis mind aga mitu korda segas, oli see, mida Justin Petrone Eestis märkas. Jah, ma olen harjunud, et välismaalased viisakusest ikka rohkem kiidavad ja alateadlikult just sellist kiidulaulu ka "Minu Eesti" raamatust ootasin. Aga selle puudumine ja reaalsusega asendamine mind muidugi ei häiri. Olen ise ka piisavalt palju maailmas ringi liikunud, et Eesti-asjale õige perspektiiviga peale vaadata oskaksin. AGA! Mõned kohad olid ikka liiga imelikud ja kuidagi võimendatult õudsed. Raamatu põhjal jääb mulje, et peale Ladade meil palju muud siin tänavail ei sõida, samuti olla Justini juurde tulnud mees, kel olid vuntsi "nagu enamikul Eesti meestest". WTF!? :) Ma tunnen umbes üht vuntsidega inimest. Samuti paistab kirjanik märkavat peaaegu eranditult stalini aegseid maju ja muud jubedat, mis küll eksisteerib, aga ei ole siiski nii suures kontsentratsioonis kui raamatust nähtub. Ausalt öeldes tekkis mul lugedes kerge hirm Eestis elada, see hakkas tunduma tõeline pommiauk, aga käsi südamele -- nii hirmus see maa nüüd ka ei ole. Ka Ameerikas on küll ja küll kahtlaseid piirkondi ja redneckidest tulvil külasid.
Algul plaanisin selle raamatu tellida ka oma välismaalastest sõpradele, aga hea et enne läbi lugesin. Enam ei julge. Ka usun ma, et selle raamatu müük Amazonis (mille üle algul suht uhke olin) teeb paraja karuteene Welcome to Estonia kampaaniale.”