Süü on tähtedel - Raamat sai võetud suurest Tallinna Rahvusraamatukogus mitte selleks - Arvustus.com arvustused

“Raamat sai võetud suurest Tallinna Rahvusraamatukogus mitte selleks, et ise seda lugeda. See ei olnud kaugeltki minu plaan, sest ma teadsin, et lugu on kurb ja mulle ei meeldi lugeda õnnetu lõpuga raamatuid. Võtsin selle raamatukogust ka ainult sel põhjusel, et minu õde seda hirmsalt lugeda soovis. Siiski siiski olles üksinda kodus ei suutnud ma seda teost niisama lihtsalt laua peal vedelemas vaadata. Mõtlesin siis, et mis see ikka teeb kui paarile reale pilgu peale viskan. Paarist reast sai hoopis terve raamat. Jah just, ma lugesin raamatu ühe õhtuga läbi. Ma alustasin umbes kella seitsme paiku õhtul ja kui ma pärast viimaseid ridu kella vaatasin näitas see täpselt 00.34. Ma lugesin raamatut viis ja pool tundi järjest ja ilma pausideta. Tegelikult täiesti tõsi see ei ole - ma tegin pausi, kui käisin taskurätikupakki endale lähemale toomas. Nii palju siis sissejuhatust sellest, kuidas mitte plaanitud asi sai vägagi reaalseks ja igati plaanitud asjaks.
Raamat oli igas mõttes üks suur suur elamus. See paelus mind nii mitmel viisil. Ma ei hakka siin arvustuses tegema oma enese kokkuvõtet, sest loodan, et minu jutt paelub ka neid inimesi, kes teost veel puutunudki pole nii väga, et viimased seda meeletult lugeda tahaksid. Raamat algab suure sõprusega ja lõpeb igavese armastusega. Seda viimast ei saa Hazelilt ja Gusilt võtta isegi surm. Teos kulges minu jaoks väga terviklikult ja pidevalt tuli juurde uusi situatsioone. Ma ei suutnud kordagi vajuda igavusetranssi nii, et hakkaksin ilma mõtteta ridu lugema. Kõigil sõnadel teoses oli mõte. Autor on ikka väga oskuslikult kirjutanud. Mida raamat edasi, seda kurvemaks muutuvad need erinevad olukorrad. Mina ütlen ausalt, et umbes viimased sada lehekülge ma ainult nutsin. Oli isegi hetki, mil pisarad olid silmad nii vesiseks teinud, et ma ei näinud isegi ridu enam lugeda. See aga ei morjendanud mind absoluutselt. Autori märkus raamatu tagakaanel on täiesti õige - lõpuks süda tõesti puruneb mitmeks killuks. See, kuidas tegelased teoses oma üleelamiste üle veel nalja suudavad teha ning hoolimata sellest, et Gusil on vaid heal juhul mõned nädalad elada kui sedagi suudab ta ikka ja pidevalt näole naeratuse manada.
Mina, kes ma olen olnud koolikiusamise ohver ja seetõttu ka pidevalt psühholoogiukse taga viibinud - korraga tundus see kõik nii hale. Olin alati arvanud, et minu elu on üks suur masendus ja ilmselt ei saa ma kunagi korralikult rööbastele tagasi, kuid ma tohutult eksisin. Ma tean, et see lugu on välja mõeldud, kuid kui juba väljamõeldud lood suudavad niimoodi inimese mõttemaailma muuta? Sõnadel on tõesti suur jõud.
Kui ma siis öösel raamatuga ühele poole sain ei suutnud ma isegi magama minna, sest pidin kohe filmi otsa vaatama. Jah just, täitsa õige - mina murdsin oma südant tol ööl topelt. Kui film läbi sai oli kell 3.02 ja mu süda oli nutmisest kohe raske.
See on olnud üle pika aja teos, mis on avanud mu silmad. Tõesõna elu ei ole nii must valge - selles võib olla ka värve, isegi siis, kui põetakse neljanda staadiumi vähki. ”