Seotus
9.7
3 hindajat

31. Seotus
Jana Maasik

„Me mõjutame üksteist niisamuti nagu kaootiliselt liikuvad molekulid, mis põrkudes muudavad üksteise kiirust ja suunda. Löökide mõju ei kao ka aastate pärast, sest meie teekond on juba teiseks muutunud.“ „Seotuse“ läbivaks liiniks on ühe Eesti perekonna lugu. Jutustajateks on 90-ndate alguses Helsingis päevikut ja käsikirja kirjutav rock-muusik Olle ning tema parima sõbra tütar Katrina. Realistlikke, kohati koomilisi ja ka kurbi detaile kasutades kirjeldab autor raamatus nii üheksakümnendatest tuttavat eluolu kui ka tänapäeva. Jana Maasikult ilmus 2012. aastal varjunime Janka Lee Leis all romaan „Vihmasaatjad“, mis võitis kirjastuse Tänapäev korraldatud romaanivõistlusel esikoha. Temalt on ilmunud ka kaheosaline lasteraamat „Hanna ja Aleksi lood“.


Lisas Ende 10.03.2014
Pane hinne:
Vaata kõiki arvustusi (1)

“Mulle väga meeldis see raamat. Esiteks väljendab see meie põlvkonna melomaanide muusikanälga- ja armastust rockmuusika vastu. Väga paljud meist lindistasid Hittimittarit, Leviraatit, käisid plaadimäel, kuulasid isegi soovisaadet. Muusika oli meie jaoks midagi, läbi mille ennast määratleda.
Mulle väga meeldis ka Olle platoonilise armastuse lugu ja kolmanda osa olukirjeldused. Meenus, et just nii see ju oligi – poes ja baaris, asula vahel ja koolis. Minu meelest väga täpne meeleolu edasiandmine ja selgelt väljajoonistunud karakterid.
Pealkirja („Seotus“) põhjendatus.
Seotuse liine oli ju tegelikult mitmeid, aga peamine näis olevat siiski see, et tegelaste lapsepõlv ja iseloom määrab selles romaanis selle, mis nendega elus toimub. Samuti on elegantselt välja mängitud seotus väljamõeldu ja tegelikkuse vahel – ehk päeviku ja käsikirja osa viisid mõttel sellele, et kui palju Olle või üldse laiemalt raamatute autorid võtavad materjali oma elust ja mälestustest ning kui palju ja mis mõjutab neid kirjutama just nii nagu nad kirjutavad.

Kokkuvõttes: hästi kirjutatud, rikka sõnavaraga raamat.”

10.03.2014 12:53 - Ende
Hinnang arvustusele:
  +1   -0
Elupiletiga Venemaalt
9.6
5 hindajat

32. Elupiletiga Venemaalt
Thavet Atlas

Thavet Atlase romaan „Elupiletiga Venemaalt“ on oskuslik kombinatsioon kaasahaaravast armastusloost ning fantastilisest seiklusjutust. Romaani tegevus viib meid küll tänapäeva Venemaale, ent kahes, omavahel esialgu raskesti kokkusobivas loos antakse ohtralt vihjeid ka aja- ja kultuuriloole, esitatakse vaimukaid mõttekäike Venemaa argielu kohta ning polemiseeritakse ohtralt ka mitmesuguste ajalooliste sidemete üle. Hargnev lugu on esitatud napi, minimalistlikult terava ja täpse huumoriga, mida iseloomustavad näitemängulised dialoogid ja olukorrad ja kus kõik on samas looritatud ka mingit laadi peidetud melanhooliaga. Kõik see meenutab stiililt Vene 20. sajandi kirjanike, nagu Venedikt Jerofejev ja Viktor Pelevin, loomingut, aga mingis mõttes ka Eesti kultushumoristi Andrus Kivirähki oma. Romaani tegelased, nagu kirjanik Ernest Hemingway, Jack London, Lev Tolstoi seiklevad Tuula ja Kurski lähistel koos Eesti ajalooliste suurkujude, kunstniku Johann Köleri ning maadleja Georg Lurichiga, kaaslasteks veel kirjanduslikud-folkloorsed tegelased Ostap Bender, luuraja Max Otto von Stirlitz ning militsionäär Onu Stjopa. Pöörase kamba omamoodi sidujaks ja sündmuste käivitajaks on raamatu peategelane, Eestist Venemaale armastatud naise juurde siirdunud Roland, kes traagilistel ja veidi segastel põhjustel on kontakti oma kaasaga kaotanud ning eksleb nüüd donquijotelikult kui sihitu sõdur mööda talle praktilisel tasandil tuttavat, kuid olemuslikult siiski võõrast Venemaa keskkonda. Romaanis seikluslooga paralleelselt esitatud kõrvallugu on pealoo omamoodi eellugu. Selles selgub, et interneti teel tutvunud ning esialgu vaid virtuaalsel teel suhelnud kaks noort inimest on leidnud teineteises nii lähedase hingesugulase, et hoolimata riigi- ja kultuurilistest piiridest otsustab noormees pisikesest naaberriigist oma ihaldatud daami juurde teise riiki külla sõita. Kogu kirjeldus on seikluslooga teravalt kontrastne, seda nii kasutatud sõnavara kui ka teksti üldise ülesehituse poolest. Klassikalisele romantismile omaselt kasutatakse siin keelt, mis on tulvil armastuspaatost, kirge, õrnust ning mis lõikab teravalt läbi paralleelloos esineva argikeele ja tänavaargoo. Kahjuks kohtab värske noorpaar mitmeid argielulisi takistusi, Roland ei suuda võõras keskkonnas kohaneda ning kõigele lisaks lõpeb ka Rolandi kaasa Julia rasedus nurisünnitusega. Niiviisi romaani edenedes tekib lugejal ilmselt küsimus, mis neid kahte erinevat lugu seob ja miks nad on üheks romaaniks liidetud. Seda enam, et seiklejate personaalset psühholoogiat ei avata, nende persoonid jäävad vaid kontuursete karakterite tasemele ning tõeliselt kirglikult asub kogu kamp arutama vaid poliitilisi küsimusi. Kõik muu tundub kuidagi asendustegevuse või isegi tegevusetusena. Lahendus saabub alles teksti lõpuosas ning tuleb tunnistada, et see on meisterlik. Siin tekib pööre, kus kaks maailma kohtuvad, kaks paralleelset sirget lõikuvad ning isegi küünikutest saavad romantikud. Selgub, et salamisi on peategelasele kogu kambaga kaasa elatud ning näiliselt „juhuslik kokkusaamine“ oli algusest peale planeeritud eesmärgiga eksinud ja kannatanud hing koju aidata, millest võiks alguse saada ka tema taaskohtumine oma armastatud naisega. Tekib tõdemus, et mitte miski, isegi rahvustunne ega kellegi loomingulised kavatsused, saati siis materiaalne heaolu, Vene kultuuriruumis nii oluline „kõva mehe mängimine“ või lihtne lõbujanu ei ületa kahe inimese vahelist jäägitut romantilist armastust. Seega võib lõpetuseks märkida, et „Elupiletiga Venemaalt“ on tugevalt sentimentaalse sõnumiga teos, mida võib mööndustega nimetada isegi lemberomaaniks. Samas on teose sisu eklektiline ja mitmetahuline, stiil muutlik, sisaldades ka väiksemaid metatekste ja isegi poeesiat. Terava ja haarava dialoogi kaudu vastab see kindlasti paljude lugejate tänapäevastele ootustele.


Lisas sipsik 16.10.2013
Pane hinne:
Loomaaed pagasis
9.5
13 hindajat

33. Loomaaed pagasis
Gerald Durell

Loodusteadlase ja kirjaniku Gerald Durrelli teos loomade ja inimeste elust. Raamatus läheb Gerald Durrel koos abikaasaga Lääne - Aafrikasse Bafutti loomi püüdma. Nagu lugejad juba teavad, kiindus Durell loomadesse väga ja sai nendega suureks sõbraks, ja nii otsustaski ta rajada oma isikliku loomaaia. Loomaaias saaks ta sinna toodud loomade eest isiklikult hoolitseda ja võtta kaitse alla hävimisohus loomaliike. Loomulikult ei möödu loomade püüdmine Aafrikaski surmtõsiselt - tõsieluga segatud nalja ja naeru leiab sellestki raamatust mitu head kamalutäit.


Lisas eeter 06.12.2010
Pane hinne:
Vaenlane
9.5
2 hindajat

34. Vaenlane
Tom Wood

Ta on maailma ohtlikuim palgamõrvar, kes on sattunud ülesseatud lõksu ja on sunnitud seetõttu CIA-ga koostööd tegema. Tal on nimekiri: kolm nime, kolm ohvrit. Iga nimega, mis ta maha tõmbab, muutub mäng aina pingelisemaks – surmavamaks. Nüüd kui ta peab kaitsma naist ja paljastama vandenõu, saab ideaalsest mõrvarist ideaalne sihtmärk.


Lisas Marge-Elin Roose 01.10.2012
Pane hinne:
Tiiu, talu tütrekene
9.5
2 hindajat

35. Tiiu, talu tütrekene
Ilmar Särg

Mesinik Mats Talu on üksi jäänud. Emata mesilaspere üritab hukkumise vältimiseks uue ema kasvatada. Kuidas õnnestub see Talu Matsil?


Lisas sipsik 16.10.2013
Pane hinne:
Tüdrukud
9.5
2 hindajat

36. Tüdrukud
Emma Cline

Californiast pärit Emma Cline´i (s.1989) pikisilmi oodatud debüütromaani keskmes on tüdrukud - nende haavatavus, nende igatsus kuhugi ja kellelegi kuuluda.Cline´i suurepärase kirjutamisoskuse kõrval tekitas ootusärevust seegi, et autor on ammutanud inspiratsiooni Mansonite perekonna kurikuulsast ja jõhkrast loost.Romaani tõlkeõigused on müüdud 34 riiki.


Lisas Rein Veemees 22.03.2019
Pane hinne:
Vaata kõiki arvustusi (1)

“Cline´i kirjutamisoskus on tõepoolest hea, kuid osavast sõnade rittaseadmisest ei piisa, kui sul ei ole tegelikult midagi öelda .Kui kirjutad millestki kuulujuttude ja politseiraporti põhjal ning tegelikult ei suuda ennast looga suhtestada.Siis tekibki selline jahe romaan, kus ei ole mitte ühtegi elavat tegelast sest ka autori jaoks jäävad tegelased võõraks ja kaugeks, kellekski, keda ta ei mõista ja kellest ta ei hooli.Emma Cline romaan sarnaneb Sofi Oksaneni romaanidega, peale selle lugemist jääb lihtsalt tühi tunne, sest romaan ei andnud sulle mitte midagi.”

22.03.2019 07:38 - Rein Veemees
Hinnang arvustusele:
  +0   -0