Ilukirjandus - Arvustus.com arvustused

“Vanemal köitel võib tagant leida märke, et tegemist on noorsooromaaniga vms. Ja tõesti, esimest korda lugesin seda raamatut palju nooremana, ilmselt kusagil 13-14-aastaselt. Ma küll täpselt ei mäleta, et tundub, et lugesin kuhugi esimese köite poole peale. Nüüd raamatut huvi pärast uuesti lugema hakates sain ka aru, miks. See raamat on nimelt päris keeruline ja niivõrd mitmetasandiline, et lapsel jääb palju mõistmatuks.

Raamatus on kaks peamist tegevust: vanglaelu ja sealt põgenemise soov ning kättemaks neile, kes Edmondi vanglasse saatsid. Algus, kus Edmond veel õnnelik on, kestab üsna lühikest aega, sama lühike on raamatu lõpuosa, kus kõigile juba kätte makstud. Just see kättemaksu osa võtab enda alla vähemalt ühe köite jagu ruumi.

Lisaks raamatu tegevusele ja põhiliinide jälgimisele, mis on küllalt põnevad, on eriti huvitav tunnetada omaaegse maailma väärtuseid ja elulaadi. Nii näiteks on kummastav vaadata, kuivõrd pealiskaudselt hinnatakse elu. Seejuures mitte ainult enda oma. Nii näiteks hakkab end häbist säästmiseks maha laskma üks isa, kelle poeg viimasel hetkel jaole saab ja püüab isa takistada. Kui isa talle aga asja ära seletab "veri peseb häbi", saab poeg sellest hästi aru, surub isal kätt ja jätab ta rahulikult teise tuppa end maha laksma. Või teine poeg, kes ütleb kurvastavale emale, et kui ta sõjas tapetakse, siis pole tal midagi selle vastu kui ka ema end seejärel ära tapab. No mida! Mõtlesin, millest selline kergekäeline suhtumine elusse tingitud on ja arvasin, et ilmselt tol ajal surdi nii sageli erinevatesse haigustesse, lisaks veel sõjad jms, et elule väga kestvat väärtust ei omistatud.

Selles raamatus on niisiis põnevust, omaaegset (peamiselt rikaste) elu-olu, kultuurilist konteksti (ooperites ja teatrites tuldi harva enne eesriide avanemist, räägiti teineteisega saalis vahetpidamata ja tehti teistesse loožidesse visiite!), kui ka poliitikat (kuningate ja Napoleoni vaheldumise aeg). Raamat on kirjutatud hästi ilusas stiilis, sellises, milles tänapäeval enam lauseid luua ei viitsita ja Duma´ tohutusuur lugemus paistab peaaegu igast lausest välja, sest tema võrdlused on alati seotud mõne maailma klassikaga.”

“Seni ilmunud raamatute vääriline järg. Apteeker Melchior tegutseb taas keskaegses Tallinnas ja jagab meiega Hargla sule läbi oma põnevaid seiklusi ning tutvustab samal ajal poolkogemata ka keskaegset elu meie igapäevaselt äratuntavates paikades.”

“Öeldakse, et kui mitu head kokka ühe toidu kallal vaeva näevad, rikuvad nad selle ära. Kuid kirjanduses on küll mitmel korral tõestatud, et pannes kokku kaks head kirjanikku, sünnib ülihea teos. Üks sellistest on kahtlemata "Head ended", mille on kirja pannud üheskoos legendaarsed ulme- ja huumoriklassikud Pratchett ja Gaiman.
Lugu algab Antikristuse maapeale toomisega ning jätkub 11 aastat hiljem, mil noormees on oma võimete valitsejaks saanud. Kuna sünnitusel ajasid käpardlikud satanistid aga kõik segi, kasvas laps üles ilma kuratliku (ega jumaliku) hooleta ning maailmalõpu plaan hakkab apokalüptiliste ratsanike, taeva ja põrgu meelehärmiks kokku kukkuma.
Raamat pole enam uus ja olen seda raamatupoodides odava väljamüügi letis näinud. Kes endale head tuju tahab ja saab heast naljast aru, sellele sobib see raamat kui rusikas silmaauku.”

“C.J.Skuse kirjutab selle kriminaalromaani kohta:Häirivalt tõeline,vapustavalt nutikas, ragistasin ajusid kuni lõpuni välja .Erakordne raamat!
Raamat oligi algul põnev, teemaks ju keldrist leitud tüdruk ning paariaastane laps.Paraku saab autori aur viimases kolmandikus otsa.Esiteks hakkas silma viga lk 285, kus inspektor istub õhtuhämaras koos naisega aias, näha on veel loojunud päikese kuma, ning siis näitab naine talle eelmisel aastal istutatud lavendlit, mis on paksult mesilasi täis.Mina olen hämaral õhtul kohtunud küll sääskedega, kuid mitte tööhoos mesilastega.
Raamatu lõpp läheb aga täiesti metsa, sest tegemist ei ole ulmega, vaid kriminaalromaaniga.
Kirjutada hea raamat ja siis rikkuda see ebatõenäolise lõpuga... vägisi tuleb meelde Eduard Vilde "Pisuhänd", kus Tiit Piibelehe raamatu lõpu rikkus ära Ludvig Sander.”