Lõpupidu
Heli Künnapas
Kui Raili oma viimase gümnaasiumiaasta esimesel septembril haigutamiseni tuttaval Oodvere tänaval kooli poole sammub, ei oska ta aimatagi, kui huvitavaks tema elu peagi muutub. Kolkakooli on siginenud kaks uut abiturienti – tõmmu seltskondlik Marcus ja heledapäine veidi eraklik Roomet. Värske veri tuttavate poiste seas tekitab kohalike piigade hulgas üksjagu piidlevaid pilke ja konkurentsi, Marcusel aga on selge huvi just Raili vastu. Ja äkki muutuvad Raili elus kooli ja korvpallitrenni asemel tähtsaks hoopis teised asjad. Ta on armunud ja õnnelikum kui eales varem. Kuid peagi näitab end medali teine, märksa tumedam pool. Selgub, et Marcust ja Roometit seob minevik, mille nad tahaksid meelsamini olematuks teha ...
Railil tuleb selle kooliaasta jooksul selgusele jõuda väga tähtsates küsimustes. Mille põhjal otsustada, keda võib usaldada? Kas armastus on miski, mis jalust niidab, või kasvab see vähehaaval? Kui kaua läheb aega, enne kui inimest tõeliselt tundma õpid? Mille jaoks õigupoolest on enda kõrvale vaja teisi inimesi? Kas meil üldse on olemas kedagi peale iseenese? Kujundaja: Piia Ruber. Lisas Paulz 05.02.2011
Hindamiseks logi sisse.Registreeru kasutajaks
Arvustuse lisamiseks logi sisse. Registreeru kasutajaks
Kuum teema
Viimati lisatud
-
Padise Kastell
Lisas sonicPRO25.07.2020PRO-staatus antakse arvustajatele, kes on oma sisukate kirjutistega Arvustus.com toimetusele silma jäänud. -
Vabariigi vaenlased
Hannes VeskimäeLisas Rein Veemees 18.02.2020 -
Pimeduse kütkes
Cara HunterLisas Rein Veemees 17.02.2020 -
POMO Restorante
Lisas sonicPRO17.02.2020PRO-staatus antakse arvustajatele, kes on oma sisukate kirjutistega Arvustus.com toimetusele silma jäänud. -
Vaba ja metsik. Julgusest elada oma reeglite järgi.
Merit RajuLisas bergeenia 29.01.2020
Arvustused
“Alguses tundus see raamat olevat tüüpiline pubekate nutukas, kuid mida peatükk edasi, seda enam see mulle meeldima hakkas. Ausalt öeldes pole ma juba pikka aega ühtegi noorteraamatut lugenud ning põhjus on selles, et kõik raamatud, mille otsa ma komistasin, valmistasid mulle suure pettumuse. Nii hoidsingi ma neist raamatutest nii eemale kui võimalik.
See raamat köitis mind niivõrd, et ma peaaegu ei suutnudki seda käest panna. Raamatu lõpus jõudis mulle kohale, et ma olin tõepoolest üle pika aja leidnud noorteromaani, mis mulle tõsiselt meeldis. Ma loodan, et ka edaspidi ei pea ma pead murdma ja endale küsima, kas ma tõesti ei saagi enam mitte kunagi ühtegi head raamatu lugeda.
Ma soovitan soojalt „Lõpupidu” kätte võtta kõigil, kes tahavad lugeda ühest noorteromaanist ka midagi muud peale armuvalus tüdruku vingmise ning enesetapumõtete.”