Saatuse mängud - Arvustus.com arvustused

“Paistab, et „Saatuse mängude” kirjutamisel huvitas kirjanikku peaasjalikult võimalikkuse ja tegelikkuse vahekord, kõikvõimas paratamatus ja indiviidi tegelik osa oma saatuse määramisel. Lõhe inimliku igatsuse ja maailma julma vaikimise vahel, nagu Vilep seda ise tabavalt nimetab.

On juba kord nõnda, et suur ja määramatu võimalikkus peidab eneses igal hetkel lõputut arvu võimalusi, mille vahel tegelikkus kui alatasa murduv sirgjoon käänakuid tehes üleskirjutatud ajalooks märgistub. Kurb paratamatus seisneb selles, et see joon ei hargne kunagi kaheks, valib alati ühe paljudest võimalikest suundadest, välistades nõndaviisi lõputul hulgal teisi võimalusi. Kuna nood teised võimalused kunagi ei realiseeru, ei saa me ka kunagi teada, kuidas oleks võinud minna, kui tujukas joon oleks jooksnud teisiti.

Kes neid jooni tõmbab, seda ei tea keegi. „Saatuse mängudes” on selleks aga kaabulotuga, üle keskmise head huumorimeelt omav vanamehenäss, kes suitsetab „Winstonit” ning tekib ja kaob just nii, nagu ise arvab. Just tema, kes arvatavasti arusaadavuse huvides kannabki nime Saatus, laseb peategelasel Jan Raagil, keskeakriisis vaevleval IT spetsialistil, reisida võimalikkuse piiritus väljas vastavalt tolle enda soovidele. Kuid kuna võimalikkuse väli on inimmõistusele hoomamatu substants, ei lähe miski nii, nagu heitliku iseloomuga ning otsustustes pealiskaudne peategelane soovib.

Peategelane Jan Raag ärkab öö ja hommiku piiril oma kodus arvutilaua taga. Sellele järgneb ootamatu üleminek – lühike tüli ja tema naise bussi alla jäämine varahommikuses linnas. Too traagiline sündmus vallandabki irreaalse sündmusteahela, milles nii mõndagi naljakat, õudset, ilusat ja räiget sünnib. Vilepi lemmiktööriistad: allegooria ja grotesk käivituvad täisvõimsuses ja ladus tekst, mis raamatut kuidagi käest panna ei lase, veab lugejat kohtadesse, kuhu ta viisaka inimesena muidu iialgi ei satuks.

Värvikate tegelaste galerii, kelle kirjeldamisel taltsutamatu Vilep taaskord sulge tagasi ei hoia, on peensusteni välja kirjutatud. Järjestikku ja ettehoiatamata ilmuvad lugejate ette lõbusad parmud, ajudeta musklimehed, variserlikud töökaaslased ja mis kõige tähtsam: kõikvõimalikud naised, keda Jan Raag oma elus võinuks kohata, kui tegelikkus võimalikkuse vahel oleks vongelnud teisiti. Slaavi päritolu nümfomaan, leplik blondiin ja unistus, kes osutub litsiks, on vaid mõned näited keda lugeja neil lehekülgedel kohata võib.”