Jõks ja viis imelist päeva - Arvustus.com arvustused

Jõks ja viis imelist päeva
Heiki Vilep

... All laius ilmatuma jõukas linn. Inimesed olid kõik väga ilusasti ja kallilt riides, nad kõndisid linnatänavail ringi, ninad püsti, ja vestlesid omavahel väärikalt. „Miks neil kõigil ninad püsti on?“ küsis Mari. „Selles see konks ongi!“ rääkis Jõks. „Linnaelanikud on nii upsakaks muutunud ja ninad nii püsti ajanud, et ei lase lihtsaid talumehi enam linnaväravast sissegi – neil olla sõnnikuhais juures. Kohe värava juures peavad maamehed oma põllusaadused ja kariloomad ülesostjaile loovutama, aga väravaist kaugemale nad ei saa.“ Jõks vaatas taevasse ja jätkas: „Maaema jälgib seda kõike ja vaadake, mis nüüd juhtub! Ma valisin oma ajarullil just selle hetke, et te oma silmaga näeksite.“ Korraga tõmbus taevas pilve ja ilm muutus pimedaks. Välku lõi hirmsasti ja vihma hakkas kallama nagu oavarrest. Siis avanes maapõu ja neelas aeglaselt terve linna. Koos linnaga vajus maa alla ka suur rahakelder. „Maaema paneb vaimud seda keldrit valvama,“ rääkis Jõks. „Veel meie ajalgi on pimedal augustiõhtul linnamäe juures rahatuld nähtud, aga pole kuulda, et keegi oleks sealt midagi kätte saanud...“ Lisas vilep 14.08.2012