- Tahan!
- Lisa nimekirja
- Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
- Soovinimekirjad
Valdo Pant - aastaid hiljem
Ene Hion
Valdo Pant ei olnud pelgalt ajakirjanik, võib öelda, et ta oli omaette suurkuju, epohhi loov isiksus Eesti raadio- ja teleajakirjanduse ajaloos. Paneb imestama, milliste ideede ja lahendustega tuli ta välja ajal, kui rahvusvaheline infovoog oli Eesti jaoks piiratud ja kui tänapäeva tehnilistest võimalustest ei osatud veel unistadagi. Seda enam nõudis esiletõus ja publikumenu temalt loomingulisust, leidlikkust ja kõneosavust. Raske arvata, millega tuleks ta välja praegu, kui elanikkonnale on valla nii taevakanalid kui internetiavarused.
Suisa uskumatuna, isegi ebainimlikuna tundub Pandi töövõime ja nimekiri töödest, mida ta raadio- ja tele-, aga ka filmi- ja kirjandusmaastikul ära tegi. Võiks arvata, et peale töö tema ellu midagi enamat ei mahtunudki. Aga ometi – tuleb välja, et ta oli ka värvikas seltskonnategelane ja hoolitsev pereisa.
Mis aga kõige üllatavam, tema elu saatsid pidevalt isiksuse lõhestatus, näilikkus, laveerimine võimu ja tõe vahel, jälgede segamine ja oma mineviku ümberkirjutamine. Sellel kõigel oli siiski oma hind – tema piinatud eneseteadvuse, meeletu töökoormuse ja nooruspõlvest pärit tervisehäda koorem paisus lõpuks nii suureks, et murdis ka sellise sitke mehe. Valdo Pant ohverdas oma tööle ande, armastuse, tervise, elu ja võib-olla ka tunnustuse. Ometigi võib tema kohta julgelt kasutada sõna „valgustaja“. Lisas Marge-Elin Roose 22.01.2013
Hindamiseks logi sisse.Registreeru kasutajaks
Arvustuse lisamiseks logi sisse. Registreeru kasutajaks
“Ene Hion peab oma elulooraamatu kangelast valgustajaks. Arvustaja Lauri Kärk arvab (PM 5.2.2013) et autor püüab oma objekti — Valdo Panti aastaid hiljem — mõista?! Teine kriitik Jaanus Kulli (ÕL 4.2.2013) peab raamatut sootuks ilukirjanduseks (loe: fiktsiooniks). Kogu sõnameisterliku näivtõelikkuse juures kõnnib Hion rahuga mööda Pandi biograafia faktist, nagu tema rolli salateenistuse agentuuris — agendinimi Uno ENSV KGB-s. Seevastu need mõne-aja-pärast-võib-olla juba kaduvad põlved, kes Pandi enda loomeviljet kuulnud—näinud, mäletavad kahtlemata, kes Hion oli. Pandi paariline. Ehk sama mis kollaborant. Sovetiajal elanud ja postsovetiaja elunud inimesed teavad samuti, et toona nimetati Pandi ja Hioni-taolisi propagandistideks. Ja seda nad, uhkusega, ka olid, ehkki tasemevahega muidugi. Nii siis ikkagi kaasosalised, kel ei läheks mitte kunagi tarvis literatuurset vm pingutust kõigest seks, et teist mõista. Siin raamatus laotakse ilusaid sõnu ritta millekski muuks… Veel seisab müüdimüür. Ükskord aga variseb pandikultus niikuinii. Hioni Pandi-raamatust kooruv õde on pigem see, et propaganda ei ole naljaasi. Enam sobival võimalusel on propagandiste isegi hävitatud. Niihästi kohtu kui kohtuta. Nagu William Joyce, aka Lord Haw-Haw. Harvemail juhtudel pandud hullumajja. Ezra Pound näiteks. Too eesti mees — täna XY aastat tagasi — valis oma nuhtluse ise. See oli enesehukkamine padujoomarluse läbi.
(Erkki Tapper, Valgustaja või rafineeritud propagandist?)”