Eesti filmi täheatlas
10
2 hindajat

25. Eesti filmi täheatlas
Jaan Ruus

Filmimees ja poliitik Mark Soosaar vastas 1986. aastal Jaan Ruusi küsimusele, kas kultuuriteemat ja -persoone dokumentaalfimides äkki liiga palju pole, nõnda: „Televisioonis soovitas üks peatoimetaja mul kümme aastat tagasi lõpetada kunstnikega tegelemise ja kunsti filmimise, selle asemel soovitas ta mul tegeleda hoopis eluga. Sest kunstniku tegevus olevat elu peegeldamine, järelikult saan mina vaid peegeldada peegeldust. Ja mitmekordne peegeldus andvat hoopis moonutuse. Mina jälle oponeerisin, et kunst on elu osa, kunstnik on ka elav inimene ja tema tegevus on ka elu, kunstniku jälgimine ei ole sugugi peegelduse peegeldamine. Ja lõpuks: kui ka on mitmekordne peegeldus, mis selles halba on? Ahven sööb räime, koha ahvena, hüljes koha, tagajärjeks on see, et just hüljes koondab endasse palju mürkaineid, tal langevad hambad välja ja peakolju sisse. Viimane etapp on alati suurema kontsentratsiooniga.” 1938. aastal sündinud filmiajakirjanik ja -kriitik Jaan Ruus on mõneski mõttes olnud peegelduste peegeldaja ehk „viimane etapp” 1961. aastast peale, mil tema esimesed filmiarvustused ja -tutvustused trükivalgust nägid. 1966. aastal hakkas ta Tallinnfilmi filmistuudio dokumentaalfilmide osakonna toimetajana vahendama tiibu kärpivat võimu ja puurist välja kippuvaid loovisiksusi. Toimetajatöö oli Nõukogude filmikunstis tugevate diplomaatide pärusmaa. Kolleeg Maris Balbat, kes samal ajal töötas mängufilmide toas, on sõnastanud selle elukutse dilemma nii: toimetaja pidi Moskva peavalitsuse nõudmiste, stuudio juhtkonna jäikuse ja filmi autorite paranduste tegemise soovimatuse vahel laveerima nagu Skylla ja Charybdise vahel.” 1982. aastal läks Ruus juhtima ajakirja Teater. Muusika. Kino filmiosakonda, mille vahetas välja sõltumatu nädalalehe Eesti Ekspressi vastu. Härra Ruusi – kellel on kena komme inimesi valikuliselt sinatada ja teietada – küsimuste turmtule all avanevad raamatu kaante vahel kümned värvika elulooga kultuuriheerosed, kes muutuvate aegade ja olude kiuste on valitud elukutsele truuks jäänud. „Elukunst on midagi niisugust, kui sa oled tark inimene ja tore inimene ja aru on peas. Aga eluteater tuleb siis välja, kui sa oled tark ja tore inimene, aga aru pole peas. Need on kaks erinevat asja,” selgitab näitleja Tõnu Kark Ruusile, keda küsimus „kuidas?” on elus alati rohkem huvitanud kui „miks?”. Mida vastaks härra Ruus ise oma stampküsimusele? Kellena või millena ta pärast surma tagasi maa peale tuleks?


Lisas sipsik 16.10.2013
Pane hinne:
Püssselga ja metsa
8.0
1 hindaja

26. Püssselga ja metsa
Märt Lond

Ühe vana jahimehe mõtisklusi ja mälestsi.


Lisas sipsik 16.10.2013
Pane hinne:
Karka
10
2 hindajat

27. Karka
Enno Karrisoo

Möödunud sajandi parimaks käsipallitreeneriks valitud Enno Karrisoo juhendas ligi 50 aasta jooksul sadu poisse ja tüdrukuid, mehi ja naisi. Mõned neist jõudsid maailmaareenile, teised oma riigi koondisesse, kolmandad avastasid spordiarmastuse. Karkale pakkus aga medalite ja karikate kõrval vähemalt sama palju rõõmu teadmine, et lastest kasvasid inimesed, keda elu ja raskused ei suutnud murda. Pärast aktiivse treenerikarjääri lõppu pühendus Karka ajaloomälestuste kogumisele. Ta pani kirja oma meenutused, mõtles ja kaalutles, kes on need inimesed ja meeskonnad, kes Eesti käsipalli kõige enam mõjutanud. Nii sündiski kogumik käsipalli poolsajandist. Karka valikul. Karka meenutustes.


Lisas sipsik 16.10.2013
Pane hinne:
Ühest Robertist teiseni

28. Ühest Robertist teiseni
Silvi Puusepp

See lugu on minu varalahkunud pojast Robertist, aga ka minust ja minu perest. Robi elu oli kiire ja kirev, eluküünal põles täisleegiga ja kustus suure pauguga. Kahju, et tema viibimine siin nii lühikeseks pidi jääma. Olen väga tänulik, et see kaunishing minu oma emaks valis ja seeläbi mulle 32 aastat palju rõõmu tõi, mille eest eest talle tänud, lõpmatu armastus ja head soovid sinna, kus ta iganes viibib. Jääb lootus, et ta kunagi peale hingekosutust kaugelt päriskodust naaseb või ongi seda juba teinud ja taas saab keegi tema olemasolust osa. Kui muutlik on siiski elu, võtab ja annab ja jälle võtab, kuni elame.


Lisas Zeus 24.09.2013
Pane hinne:
Laulumemm Linda Saul
9.0
1 hindaja

29. Laulumemm Linda Saul
Heino Pedusaar

Linda Saul(1907–1997) oli teatrimuusik ja vokaalpedagoog. Ta töötas Tallinna Töölisteatri ja Eesti NSV Riikliku Noorsooteatri muusikajuhi ning Tallinna Muusikakooli ja Tallinna Riikliku Konservatooriumi laulueriala pedagoogina. Käesolevasse raamatusse on koondatud vestlused Linda Sauliga, tema päevikukatked ning õpilaste ja kolleegide kommentaarid. Kõik need moodustavad kokku Laulumemmena tuntud maineka pedagoogi suhtumise oma õpilastesse, töösse ja loomulikult muusikasse. Intervjuud ja vahetekstid on kirjutanud Heino Pedusaar.


Lisas sipsik 05.08.2013
Pane hinne:
Ajalehe anatoomia
9.8
4 hindajat

30. Ajalehe anatoomia
Rein Sikk

2011. ja 2013. aasta ajakirjanikuks kuulutatud reporter Rein Sikk viib lugeja tundelisele teekonnale läbi poolesaja meedias elatud aasta, et leida üles ja öelda välja Eesti ajakirjanike kõige suurem, olulisem ja salajasem saladus. Viimaks on käes aeg paljastada tõde.


Lisas cantabile 29.07.2013
Pane hinne: