Elulood ja memuaarid - Arvustus.com arvustused

“Mitmekesine raamat täis kõige jaburamaid juhtumisi, mida ette võib kujutada. Lahe, et raamatu tegelased on pisut nagu oma "sõbrad", see muudab need juhtumised huvitavamaks.”

“See raamat on osa H. Valgu mainekujundustööst. Eelkirjutanu väide, et Heinz Valk oleks suurmees, on lapsik liialdus. Ta on omamoodi tubli mees küll, aga ei ole mõttehiiglane. Ja üldse on tema kuju pigem meediatoodang.

Praeguses meediamaastikus on iseenda promomine muutunud mainekujundustööks, mille eesmärgiks on püüda sokutada end ajalooannaalidesse. Loeb ka tutvuste ringkond, selle kaudu langeb autasusid jne. Meedia ja tutvuskond määravad paljus ka suure (suurelt jaolt naiivse, pealiskaudse) publiku suhtumise: mainekujundusega luuakse kunstlikult kangelasi samamoodi nagu reklaamiga pannakse inimesi ostma teatud kaupu.

See käib ka laulva revolutsiooni kohta, millest osavõtjad katsuvad endast teha kangelasi. Aga tasub tähele panna tõesti tähtsa tegelase Marju Lauristini seisukohta, mille ta ütles hiljuti välja ETV saates "Kahekõne" oma juubeli paiku: vabaks ei tee laulmine, vaid poliitika, laulev revolutsioon on välismeediast meile levinud kujund ja kas toimunut võib just revolutsiooniks nimetada, on ka kahtlane.

Ühe lause ("ükskord me võidame niikuinii") muutumine lööklauseks koos Valgu mõningase muu sebimisega laulva revolutsiooni ajal ei ole see, miks Valk peaks kuuluma esimese suurusjärgu tähtede hulka Eesti ajaloos või kultuuris. Ta jääb kultuurilukku tubli naljamehena, karikaturistina. Ja ordenid või isa-tiitlid ei muuda siin midagi.

Raamat on hea keskmine, kui maha arvata teatav väike piinlikkustunne teatud kohtade lugemisel.”

“Ma arvan, et selline raamat lihtsalt tuleb igal eestlasel läbi lugeda. Nii tarkadelt inimestel on palju õppida.”

“Raamat on kirjutatud väga iselaadi stiilis, mis esimestel lehekülgedel tundus ehk liiga episoodiline ja hüplik, kuidagi päevikutaoline, aga õige pea jõudis mulle kohale, et selline üliinformatiivne stiil on taotluslik ja sobib hästi töönarkomaanist peategelase hingeeluga. Raamatus on väga palju fakte ja kuupäevi, Kirsti Vainküla on näinud tõeliselt palju vaeva ja tulemus on suurepärane.
Kuna mina tean Ervin Abelit ainult filmide kaudu ("Noor pensionär", "Siin me oleme", "Mehed ei nuta", "Viini postmark"), oli huvitav lugeda, kui tohutult palju muud ta teinud on - pigem tehti need filmid muu töö kõrvalt.
Ja et tema elu roll oli Kiir - minu jaoks üllatus, sest kuigi tema estraadikavadest olen ise väiksena osa saanud "Terekest kah!" ja "Oh sa issand!" plaate kuulates naerda lõkerdades, kus Abel on Jorh Adniel Kiire rollis, siis filmi-Kiir on minu jaoks ikkagi paraku Margus Lepa. See on naljakas, et Abel ise Kiire tegelaskuju üldse ei sallinud, aga sellest hoolimata suutis teda väga hästi mängida ja lausa 10 aastat!
Muidugi oli tõsiselt huvitav lugeda tema lapsepõlvest ja kooliajast, näiteks et ta oli süüdimatu laenaja (vedas, et tol ajal sms-laenu ei olnud) ja müüs koolikaaslastele ettemaksuga olematuid mootorrattaid ja autosid. Või siis et olles kirglik kalamees ei söönud ta ise kala, kui siis ehk räim-tomatis-konservi :) Ja siis veel kogu see parteiteema, ei kujutagi ette, kui hull sõjajärgne aeg oli. Samas, praegu on ka keskerakond, nii et midagi pole muutnud...
Raamat aga on mul hetkel veel umbes 4/5 koha peal pooleli ja juba tükk aega - ei taha edasi lugeda peale pahaloomulise kasvaja avastamist.”

“Väga eha ülevaade sellest, mis ja kuidas täpselt kohapeal toimus.”

“Tegemist oli mõnusa romaaniga autorist, kes elab Indias Varanasis. Tema igapäevaelu india keskkonnas, seltskond, kellega ta lävib, koht kus ta elab ( nn Maja) - kõik on väga ilukirjanduslikult edastatud. Eriti armas, et autor on väga siiras ja aval oma raamatus. ”