- Tahan!
- Lisa nimekirja
- Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
- Soovinimekirjad
Così fan tutte
Walter Sutcliffe
Wolfgang Amadeus Mozarti koomiline ooper. Noored ohvitserid Ferrando ja Guglielmo kiitlevad, et nende kihlatud Dorabella ja Fiordiligi on igavesti truud. Don Alfonso pakub noormeestele kihlvedu, et suudab ühe päevaga tõestada nende pruutide ja seega kõigi naiste truudusetust. Noormehed võtavad kihlveo vastu: nad luiskavad, et neid on sõtta kutsutud, kuid pöörduvad maskeeritutena tagasi, et püüda teineteise kihlatut ära võrgutada… Osades: Aile Asszonyi, Helen Lokuta, Rauno Elp, Oliver Kuusik, Janne Ševtšenko, Mart Laur. Lisas Kultra 14.01.2011
Hindamiseks logi sisse.Registreeru kasutajaks
Arvustuse lisamiseks logi sisse. Registreeru kasutajaks
Arvustused
“Arvustan Estonia etendust 13.01.11 Kui oleks minu tegemine, siis muidugi seda ooperit lavastada ei võtakski enam. Vähemalt mitte oluliste kärbeteta, olgem ausad, muusikaline materjal on selline oma ajastu "seebiseriaali" tasemel, palju kordusi ja laenatud materjali, igav publikule kaasaegses ooperisaalis, kus tuleb vait istuda nagu kirikus. Nagu ikka Estonias, siis avamängu ajal sain ikka hinge kinni hoida, et kas puupillid oma kiired edasiantavad käigud nõutud tempos välja mängivad või mitte. Natuke koolikontserdi moodi ärev rapsimine käis. Orkestri tämbrile siiski etteheiteid pole, hea seegi. Lavakujundusele ainult kiitvad sõnad. Parima näitlejatöö preemia annan Janne Shevtshenkole Despina rolli eest.”
“Mulle mingit väga kõva muljet ei jätnud, ehkki etenduse lõppedes paar inimest saalis ka püsti seistes aplodeerisid. Eks muusikaliselt oligi kõik hästi, kahtlustan, et see lugu lihtsalt ei olnud piisavalt huvitav ja lavastus võinuks selle mingil moel korvata, aga seda ei juhtunud.
Kõige enam meeldis mulle lavakujundus -- kõik toimub justkui vanadel piltidel, sest tegevus oli alati vanaaegsete pildiraamidega ümbritsetud. Need raamid sõitsid vastavalt stseeni vajadustele suuremaks või väiksemaks. Lisaks kasutatid stseenidele sügavuse andmiseks õhukesi tumedaid riideid, millele peale kantud pilte nägi vaid siis kui prožektorite valgus neile õigesti peale langes. Kui valguskunstnik soovis, kadusid need riided üldse nähtamatuks, andes seal taga toimuvatele välja valgustatud tegevustele hoopis huvitava mõõtme. Visuaalselt nauditav. Samas tekitas selline raamitud pilt veidra distantsi publiku ja näitlejate vahele, mis kohati vahetut kogemust segas.”