- Tahan!
- Lisa nimekirja
- Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
- Soovinimekirjad
Lasnamäe valge laev
Viktoria Ladõnskaja
Lasnamäe paneellinnak ei ole kunagi olnud eestlaste unistustekodude
nimekirjas. Seda Tallinna linnaosa tajutakse vaenuliku võõra territooriumina.
Viktoria Ladõnskaja on läbi ja lõhki Lasnamäe tüdruk. Seda raamatut kirjutades
otsis ta iseenda kaudu vastuseid sageli kõlavatele küsimustele: miks venelased
siia tulid? Miks nad ei ole ära läinud? Kuidas on lood nende eesti keelega?
Millega nad tõestavad, et on Eestile lojaalsed?
Autori lapsepõlves ja nooruses 1980.–90. aastatel mängiti Lasnamäe õuedel,
poolelijäänud ehitustel ja tühermaadel ohtlikke mänge. Emad tundsid muret ja
manitsesid lapsi ettevaatusele. Hirmutunne istus lasnamäelastes sügavalt sees.
Hirm röövimise ees, hirm sattuda teisest rahvusest kamba teele, hirm jääda
kodakondsuseta.
Autor kirjeldab oma lapsepõlve ja nooruse Lasnamäed vahedalt ja empaatiaga.
Siin on Vladivostokist Eestisse sattunud meremees, kellest saab kirikuteener;
eestlannast loovinimene, kes suhtleb naabritega läbi suletud rauduste; teismeline
tüdruk, kes paiskab vanematele vihahoos näkku: „Ma vihkan teid, sest te olete
venelased!”; uulitsapoiss, kes leiab oma lunastuse Eesti Vene Teatris. Teost
läbib vene õigeusu teema, mille olemust vaadeldakse just Eesti kontekstis. Lisas cantabile 15.03.2013
Hindamiseks logi sisse.Registreeru kasutajaks
Arvustuse lisamiseks logi sisse. Registreeru kasutajaks
“See on jummala lahe raamat, ammu oli aeg, et Lasnamäe sellisesse raamatusse valatakse. Lasnamägi on ju täiesti omaette fenomen. Linn linnas või midagi.”
Raamatut ei ole veel jõudnud lugeda, aga seoses Lasnamäega - mu naine on Lasnamäel sünnist saadik kasvanud ja ta ei saa üldse sellest Lasnamäe-foobiast aru. Näiteks kui vaatasime Sügisballi filmi, kuhu režissöör on püüdnud leida kõige õõvastavamaid paneelgeto kaadreid, siis naine näitas oma lapsepõlvekodu maja ja platse, kus ta väiksena mängis, kanali ehitamise ajal umbes. Teised vaatasid, silmad pungis ja hoidsid käega rinnust.
Need, kes sõja ajal lapsed olid, räägivad ka praegu sellest ajast kui kõige ilusamast. Noorus ongi ilus, ükskõik, mis tingimustes.