Ulme- ja fantaasiafilmid - Arvustus.com arvustused

“Viimasel ajal on väga moodi läinud muinasjuttude muutmine ja sinna oma niši lisamine. Selle koha pealt oli film väga huvitav. Tüüpilise prints-päästab-printsessi-lõppu ei olnud. Seekord oli kangelase rollis hoopiski Lumivalgeke. Meeldis ka lähenemine pöialpoistele.
Julia Roberts sobis täiuslikult õela kuninganna ossa. Väga mõnus oli teda vaadata. Sama ei saa öelda aga Lumivalgekese osatäitja Lily Collinsi kohta. Midagi jäi puudu ja ka välimuses häiris miski, kuigi tema suured ja tumedad kutsikasilmad mõjusid stseenides suurepäraselt. ”

“Jõhkralt vägivaldne, kuid oma traditsioonidele piisavalt truu. Efektide rohkus ja palju kaskadööritööd jäävad samuti silma. Kõik see klikib päris kenasti kokku.”

“Segane stsenaarium, puine näitlemine, küsitava väärtusega 3D (kuigi parem kui esimesel osal) ning veel terve hulk puuduseid, mida nii mõttetu filmi puhul ei viitsi pikemalt üles lugema hakatagi.”

“Alien filmid said vaadatud kunagi väga ammu, enam pole närvi nende uuesti vaatamiseks. Mõned tuttavate elementidega kohad tabasin ära ja rohkem ei osanud ma seoseid luua ega küsimustele vastuseid oodata. Võimalik, et see muutis filmielamust natuke paremaks. Siiski jättis Prometheus pooliku mulje, osad teemad jäid edasi arendamata, mis oleks just rohkem huvi pakkunud. Kas jäeti kõik järje jaoks, plaanitakse üldse teist filmi?

Eriefektid nägid head välja ning soundtrack oli tasemel, ei mingit üllatust selles osas. Tegelastest tundus esimese hooga paljulubav olevat Vickers, kuid edasi vaadates ei suutnud miski tema juures üllatada. David osutus huvitavamaks, oma salapäraste eesmärkide ning küsitavate tegudega. Teistest oli parimal juhul ükskõik. Silma jäid mõned loogikavead, teadlaste ebaprofessionaalsus ning erinevad surmad nägi juba kaugelt ära.”

“Mõni aeg tagasi kirjutasin ühe jutu, kus mainisin miks mulle ei meeldi Lars von Trieri filmid. Siinkohal tahaks ka seda meenutada, sest Tomorrowland annab mõttele juurde ning on läbi selle kirjelduse paremini arusaadav.

Ameerika valmistab meeletult hea tunde filme ning pea kõikidel filmidel on happy ending. See on tööstus, mis toodab positiivsust, aga sellega koos ka naiivset, probleemidest mööda vaatavat ja sinisilmset tunnetust. Öeldakse, et meid viivad edasi usk, lootus ja armastus. Just neid asju Hollywood enamasti tahab inimestesse süstida, aga mitte reaalsusele näkku vaadates. Oma väikeses maailmas on võimalik selline idüll, aga terve maailma osas see ei ole ju tõsi

Lars von Trieri filmid on skaala vastupidisel poolel. Nad toodavad masendust ja lootusetust. Viska ära kõik lootused, vaata kui metsas maailm on ning tere tulemast tõelisusse. Ka see ei ole päris tõsi, vaid tõde on kusagil vahepeal. Selles stiilis filme on veel. Nad on enamasti päris head filmid kriitiliselt, aga kui selliseid filme tuleks samapalju välja, kui Hollywood toodab happy ending filme, siis ei oleks see meie mõttemaailmale kuigi hea.

Usun, et maailma ei tohiks päris nii sinisilmselt vaadata, tuleb aru saada, mis toimub ja seejärel lootusrikkalt edasi liikuda. Tomorrowlandi sõnum on, et me saame edasi liikuda ainult unistades paremast maailmast, aga selle nimel tuleb ka tegutseda. Me ei pea olema kõik leiutajad ja Elon Muskid, Stephen Hawkingud ja piisab sellest, kui me teeme neid asju, mis meile meeldivad, mis toidavad meie südant, mitte meie rahakotti. Maailma ˇprobleemid tulevad sellest, et inimesed tahavad asju, mida neil tegelikult ei ole vaja ja me ei tegutse selle nimel, et olla ise paremad ja muuta maailma paremaks. Noor Frank Walker ütleb hästi filmi alguses Nixile: „Kui ma näeksin last jetpackiga tänaval, siis see inspireeriks mind.“

Maailm ei ole perfektne. Rahvaarv kasvab, inimesed on rohkem ja rohkem rahast sõltuvad, lähevad kiire elutempoga kaasa ning hakkavad alles eluõhtul mõtlema sellele, mis juhtus. Kõige suurem kuritegu, mis maailmas aset on leidnud, on see, et inimesed tegutsevad üksi ning on suurte firmade käsutuses ning ei tegutse selle nimel, et maailma parandada. Maailma parimad pead töötavad ilusamate kontorihoonete projekteerimise, autode disaini, vananemisvastaste kreemide ning programmeerimisega, aga nendel asjadel ei ole maailma paremaks muutmisega palju pistmist. Need pead ei saa kunagi kokku ja sellest on kahju. Tomorrowland ütleb meile seda, kuhu me tegelikult liikuma peaksime.

Võib-olla paremaks muutmine ei ole õige väljend. Me oleme lihtsalt lõpetanud ühise mõtlemise ning ei hooli sellest, mis tulevikus saab, sest see ei puuduta meid, vaid oleme rohkem isoleeritud. Me elame maailmas, kuid justkui ei ole enam selle maailma osad. Asimov kirjutas raamatuid tulevikust ning päris palju sellest on saanud tõeks. Ta vaatas ja ennustas, kuidas inimkond areneb. Inimesed peaks praegu seda sama tegema. Milline on maailm 100 aasta pärast. Mis on probleemid ja kuidas me võime omadega rappa minna ning kellelgi peaks olema plaan ja ühine eesmärk, et kõik ikka hästi läheks. Vot selle oleme me kaotanud ja sellest vaatest see film räägibki.

Ma olen romantilise südame ning veidi utopistlikult vaatava mõtlemisega ning film haaras mind automaatselt kaasa. Kindlasti kuulub ta edaspidi mu lemmikfilmide hulka. Temas on sügavust, aga ka seiklust ja huumorit. Just nii peabki. Võin igal ajal tulevikus filmi riiulist võtta, seda vaadata ning mõelda, kas ma ei ole rajalt liiga kaugele kandunud ja kui olen, siis tuletab film mulle kõike seda meelde.

Brad Bird on suurepärane lavastaja imelise fantaasiaga, mida ta suudab ka ekraanile manada. Vähestel on sellised võimed. Isegi kirjanduses kohtab seda harva. Orwell, Huxley ja Bradbury kirjeldasid meile dystoopset maailma, kus kõik ei ole läinud nii nagu peab ning ilu ja headus peitub reeglite ja seaduste jälgimisel. Asimov vaatas tulevikku ja nägi seal ilusat maailma ka ilma kõige selleta. Ta nägi, et õige areng on võimalik, aga ta nägi ka probleeme ning üritas neid meile tutvustada. Kui areneme, siis hoiduge sellest ning sellest ja pöörake tähelepanu tollele ja tollele. Brad Bird näeb Tomorrowlandis seda Asimovi maailma, kuid ta näeb, et me ei liigu enam sinnapoole niiviisi, kuidas on vajalik ning üritab meile seda öelda.

Tahes tahtmata tõmbasin filmi vaadates ka paralleele The Terminatoriga. Ma loodan, et ühe tegelase jooksmine mööda maanteed ning hüpe auto peale oli tahtlik austusavaldus filmile. Väga sarnane ning tuttav kõigile, kes sarja esimesest kolmest filmist mõnda näinud on. Terminatorgi oli ju mingis mõttes tulevikku vaatav ja ühe suure probleemi peale vaatav film.

Tomorrowland ootab vaatajalt ka kannatust ja intelligentsust. Alguses on raske aru saada, kes, kuidas ja miks. Osaliselt segane müsteerium, mis loodab, et vaataja mõtleb kaasa, üritab aru saada, mitte ei ürita kõike ära seletada, et ka rumal vaataja aru saaks. Pusle on vaja ise kokku panna. Mis puutub loogikasse, siis ega seda filmis palju ei ole. Eks selliste filmidega ongi nii, et film kehtestab ise reeglid ning selle, mis on ja mis ei ole võimalik ning sul tuleb seda aksepteerida. Ainus koht, kus ma veidi kurb olin, oli see, kui keset viljapõldu seisev Casey järsku teises maailmas suutis korrus allapoole kõndida. Ma arvan, et need reeglid oleksid võinud olla kuidagi vähem enne lahti seletatud, et seda plothole poleks olnud, aga samas ega ta väga ei seganud ka lõpuks.

Suurepärane näitlejate valik on ka. Pea kõik näitlejateansamblist võiks mõne auhinna saada filmi eest. Clooney on perfektselt hea, natuke eksentriline ja koomiline, nagu ta ikka on, Thomas Robinson noore Frankina, Britt Robertson Caseyna, Raffey Cassidy Athenana on ennast näitlejatena kehtestavad ning isegi kui see film jääks neile karjääri meeldejäävamaiks filmiks, siis ei tohiks nad kurvastada, sest tegu on tõelise meistriteosega. Hugh Laurie Nixina on houselikult sarkastiliseline ja tume ning kauaks jääb meelde Matthew MacCaull maniakaalselt perfektse naeratusega. Kui Agent Smithil Matrixist oleks noorem vend, siis oleks ta täpselt selline.

Selle film ei ole kõigi jaoks. Need, kes on vähem unistajad ja rohkem pragmaatilised, neile ilmselt film ei pruugi hirmsasti meeldida, sest see on nende maailmavaatega veidi vastuolus. Kindlasti on ka vastupidiseid näiteid. Nii lihtsalt on. Kellelele meeldib, sellele meeldib väga ja osa ei saa absoluutselt aru filmist ning selle mõttest. Ei saa öelda, et üks pool eksib, sest ei ole ühte kindlat viisi elamiseks ja mõtlemiseks, vaid on mitmeid ja sõltub sellest, millisest vaatepunktist sa maailma vaatad. Minu vaatepunkt klapib Birdi omaga.

Mis tulevik antud filmil on? Ma mõtlesin sellele ning tahaks arvata, et tal on sarnane tulevik näiteks sellise filmiga nagu Eternal Sunshine of a Spotless Mind. See tuli suhteliselt märkamatult välja, kuid ajapikku hakkasid inimsed tajuma, kui hea filmiga tegu oli ja nüüd võime leida selle kvaliteetfilmide riiulitelt ja sarjadest. Samas ei ole ta väga mainstream, väga paljud ei ole seda näinud ja on selline unknown gem. Tomorrowlandil on ilmselt samasugune saatus. Ta kaob vaikselt radarilt, kuid tulevikus võib kordi ja kordi kuulda, kuidas inimesed seda filmi avastavad. Ta saavutab sellise kultusfilmi staatuse kuigi ei ole Rocky Horrori või Army of Darknessi sarnane kultusfilm, vaid natukene teistmoodi.

Ma ei oskagi kokkuvõtet väga teha. Tegemist on filmiga, mis nõuab personaalset tunnetust. Kes antud teksti loeb ja saab aru, millest ma kirjutasin, need kindlasti kinno ja need kes ei saa aru, need võiks ka minna, et äkki natuke rohkem mõista teise tunnetusega inimeste mõttemaailma, aga kui ei meeldi, siis ei tasu ka kurvastada. On ka neid filme, millest teie aru saate ja jäävad jälle teistele mõistatuseks. ”