Sony A7 - Arvustus.com arvustused

“Nüüdseks on aastake möödas sellest, kui endale Sony A7 soetasin. Olen seda saanud igasugustes oludes kasutada - nii turistikaamerana, stuudios, kodudes, klubides üritustel, portreekaamerana, tänaval ja enam-vähem kõikjal, kuhu üks piltnik sattuda võiks. Tõsi, looduses loomasid pole ma sellega jahtinud ning spordivõistlustest olen piirdunud bowlinguga. Kuid pilte on kogunenud piisavalt, et teha vahekokkuvõte plussidest ja miinustest, piirangutest ja võimalustest.

Mõne sõnaga üldomadustest. Tegu on Sony esimese põlvkonna täiskaader sensoriga hübriidkaameraga, tegelikult esimese sellisega maailmas üldse. Kuigi tänaseks on kaamera jõudnud juba oma teise põlvkonnani (mis tipneb kosmilise A7IIR-iga), on praegugi võimalik esimese põlvkonna A7 uuena poest soetada ja jätkuvalt on tegu turu kõige soodsama täiskaadriga.

Kaamera ise on naeruväärselt väike ning sel asjaolul on nii eeliseid kui puudusi. Kahtlemata on väikest kaamerat kergem kaasas vedada ning palju ringi liikudes on see suureks eeliseks. Samas on ergonoomika kehvapoolne, kuigi sellega harjub. Kui pead suure ja raske kere käes hoidmist mugavaks ning stabiliseerivaks, siis pole see kaamera sinule.

Kaameral on nii elektrooniline pildiotsija (EVF), kui ka ekraan, mida annab vähesel määral ka vertikaalselt liigutada. Ekraani heledust annab erksamaks muuta ning päikelistes oludes on sellest palju abi.

Kohe algul tuleb ära märkida, et peegelkaameraga võrreldes on Sony sensor väga alasti ning seetõttu on leiab tolm ja prügi varmalt tee sensorini. Kindlasti on see probleemiks ka teiste hübriidkaamerate juures. Praeguseks olen pidanud juba 4 korda sensorit laskma märgpuhastada (teisisõnu on sensorile tekkinud täppe, mida tavalise käsipumbaga ei eemalda). Selle asjaoluga peab kindlasti arvestama, eriti kui oled fiksobjektiivide austaja. Objektiivivahetus olgu hoolikas, kiire ja võimalikult stabiilses keskkonnas.

Täiskaadrile kohaselt on pildikvaliteet kehvades valgusoludes märksa parem poolkaadri omast, eriti kui kasutada valgusjõulisi objektiive. Kuigi tundlikkust annab keerata kuni 25 600ni, on pildikvaliteet üle ISO 2000 siiski minu maitsele juba liiga mürane ja laiguline. Veebi jaoks saab pildid ka kõrgema tundlikkusega kätte, kuid ma üldiselt proovin seda siiski vältida.

Kaamera üheks nõrgaks küljeks on autofookus. See kipub olema aeglane ning kehvades valgusoludes on üsna palju fookuse otsimist. Tõsi, allnimetatud fiksobjektiivide puhul ning heades valgusoludes pole see suureks probleemiks ning töötab piisavalt kiiresti, et mitte töövoogu häirida, kuid pole siiski välkkiire nagu parematel peegelkaameratel.

Aku peab vastu umbes 450 säritust. Seda pole ülemäära palju, niiet lisaaku kulub marjaks ära. Videot filmides kestab aku umbes tund aega ning kui filmida tundlikkusega üle ISO 800 kipub ta umbes poole tunniga üle kuumenema ja lülitab end välja. Kaameral puudub sisseehitatud välk, kuid seni proovitud väliste välkude ja saatjatega pole mul probleeme olnud.


Kasutajaliides

A7 lisafunktsioonide valik on muljetavaldav, kuid see teiseneb massiivseks ning labürindilaadseks kasutajaliideseks, kus kasutatud sõnavara kipub esmakasutaja jaoks olema krüptiline. Paljudel juhtudel olen pidanud netist abi otsima, et mingeid esmapilgul lihtsaid funktsioone sisse või välja lülitada. Õnneks on juhendeid piisavalt ning näiteks Gary Fong on teinud igati kõikehõlmava videojuhendi, kus ta kõik nupud lahti seletatab. Kuid Nikoni või Canoni süsteemilt üle tulijad võivad nii ehk naa kukkuda kiruma. Ning tegu pole ainult A7 probleemiga, ka teised Sony kaamerad kannatavad sama kasutajaliidese all. Muidugi õpib selle aastaga ära, kuid intuitiivsuseni on veel pikk maa minna.

Paljud funktsioonid, nagu näiteks kaamera kontrollimine telefoni abil, on ära peidetud eraldi menüüsse ning serveeritud äppidena, mis ei aita kasutajakogemusele kuidagi kaasa. Positiivse küljena võimaldab see muidugi kaamera omadusi märkimisväärselt laiendada. Kahjuks pole aga tasulised äpid eestlastele kättesaadavad, kuna Eesti krediitkaarte Sony lihtsalt ei tunnista. Hea meelega oleksin nõus maksma 10 dollarit aegluubi või sisseehitatud HDR funktsionaalsuse eest, kuid ju siis pole jaapani suurkorporatsioonile minu almuseid vaja.

Tasuta äppidest on vast kõige kasulikumaks võimalus kaamerat telefoni abil üle wifi juhtida. Aga ühtlasi ka fotode saatmine otse telefoni. Püstolreporteritele kahtlemata huvipakkuv võimekus. Tavapäraselt tasub küll fotokas hoida lennukirežiimis, kuna wifi ja muud kellad-viled kulutavad niigi tagasihoidliku aku kiiremini tühjaks.

Kasutajaliidese positiivseks küljeks on, et see on suhteliselt lihtsa vaevaga ning väga laialdaselt ümberprogrammeeritav just enda maitsele sobivaks. Nii olen ma näiteks ekraaniheleduse vahetamise viinud ühe nupuvajutuse kaugusele, nagu ka fookussuurenduse, mida manuaalfookuse puhul pidevalt vaja läheb. Teisisõnu, kaamera selgeks õppimine võtab aega, kuid seejärel avanev võimekus on põnev ja rahuldustpakkuv. Kui saaks ainult neile tasulistele äppidele ka ligi...


Objektiivide valik

Täiskaader FE-bajonetiga objektiivide valik on juba täiesti tõsiseltvõetav ning sealt leiab midagi igale maitsele. Tõsi, originaalobjektiivide hinnaskaala on suhteliselt krõbe ning see kindlasti vähendab kogu süsteemi hinnaeelist, mis puhtalt kere hinda vaadates võib tunduda märkimisväärne (Canon 6d maksab umbes 500 eurot rohkem). Samas võib erinevate adapterite abil kaamerale peaaegu ükskõik millise objektiivi ette keerata, ning õigeid vaherõngaid kasutades töötab ka autofookus.

Poes leiduv standardkomplekt on 28-70 kit-objektiiviga. Tegu on suhteliselt pimeda (3.5-5.6) objektiiviga, mis ajab küll asja ära, kuid pole ülemäära erutav. Vast piisab kui ütlen, et sisuliselt pakub see sama tulemust, mis 18-55mm poolkaadri ees. Turistipildid saab tehtud, aga kehvades valgusoludes jääb hätta, seega ürituste kajastamisel on välk kohustuslik. Kui vähegi võimalik, soovitan see objektiiv vahele jätta ning valida kere kõrvale kohe alguses midagi asisemat. Minul seisab see juba viimased paar kuud riiulis (andke märku, kui keegi osta tahab :)).

Originaalobjektiividest olen kasutamiseks valinud 28mm (ava 2) ja 90mm (ava 2.8) fiksobjektiivid. Esimene on valgusjõuline lainurk ning teine makrovõimekusega portreeobjektiiv. Mõlemad on head ja teravad tööriistad, mis katavad ära suurema osa vajalikust vahemikust. Allpool kirjeldan neid lähemalt ka reaalses kasutuses.

Tasub mainida, et 28mm on kõige soodsam FE objektiiv (469 eur) ning selle valgusjõudu ja praktilisust arvestades on see suhteliselt kohustuslik ost. Poleks üldse halb mõte osta kere koos nimelt selle objektiiviga ja jätta algne kit üldse vahele. Paarisaja euro eest saab sellele ette osta ka 21mm ja 16mm laiendused.

Pea kõik ülejäänud objektiivid maksavad üle 1000 euro, kuid Miterassa kodulehel tasub silm peale hoida, kuna paar korda aastas lastakse objektiivide hinnad u 10% alla. Lisaks ülalmainitutele on neil valikus nii valgusjõulised 55mm ja 35mm fiksid kui ka erineva vahemikuga suumid, lainurgast supersuumi ja ülikalli videokasutuseks mõeldud normaalsuumini.

Kuid üks tähtis objektiiv (täpsemini seeria) on maaletooja valikust puudu - ning tõenäoliselt pole selle saabumist ka niipea mõtet oodata. Nimelt Zeiss Batis seeria 25mm ja 85mm valgusjõulised objektiivid. Kui 25mm (ava 2) puudumist ma ülemäära taga ei nuta - Sony 28mm on pea 3x odavam ning kirjelduste järgi vaid natuke kehvem. Kuid 85mm Batis (ava 1.8) oli pikka aega minu soovinimekirjas - tegu tundub üsna ideaalse portreeobjektiiviga A7 jaoks. Kahjuks aga on nõudlus selle järele juba pikka aega ületanud tunduvalt pakkumist ning Eestisse oleks õnnestunud seda tellida vaid kas ülehinnatult või üldse mitte. Tüütasin selle sooviga mitmeid fotopoode ja maaletoojaid, kuid lõpuks lõin käega ja ostsin 90mm Sony - kaotasin küll veidike valgusjõus, kuid see-eest sain ka makrovõimekuse.

Zeissi objektiividest tasub ära mainida ka FE jaoks tehtud Loxia seeria - tegu on kahe üsna valgusjõulise manuaalobjektiiviga (35mm ja 50mm, mõlemil ava 2), mille fokuseerimiseks ei pea eraldi ühtegi nuppu vajutama - keerates fookusrõngast suurendatakse pildiotsijal automaatselt fookuspiirkonda. Sama funktsioon on ka Sony 90mm objektiivil, kui see manuaalfookusele lülitada. Selle kasutamine on vägagi mugav, eriti näiteks pimedamates oludes, kus AF segadusse satub - aga muidugi ka makrot pildistades.

Jättes originaalobjektiivid kõrvale läheb asi tegelikult märksa huvitavamaks. Ka paljud vähemtuntud kuid kõrge nohikufaktoriga tootjad teevad FE bajonetile objektiive (suures osas küll manuaale) ning adapterite abiga on valik juba praktiliselt piiramatu.

Otse FE bajonetile on saadaval näiteks Voigtländeri ülilainurgad Heliarid, Mitakoni toodetud ülimalt valgusjõulised 50mm (ava 0.95!) ja 85mm (ava 1.2), suur valik Samyang/Rokinoni kiireid fiksobjektiive, 15mm lainurk-makroobjektiiv Venus Opticsilt, äärmiselt põnev seebimulli-bokehiga Meyer-Optik-Görlitz Trioplan - ja see nimekiri jätkub. Härra Brian Smith on teinud sellest valikust eeskujuliku ülevaate alloleval lehel:
http://briansmith.com/sony-a7-a7r-a7s-lens-guide/

Nagu mainitud, siis adaptereid kasutades muutub pilt veelgi kirjumaks. Kui on soov kasutada näiteks autofookusega Canoni või Nikoni objektiive (ehk siis - kui tahad vahetada süsteemi, kuid jätkuvalt kasutada juba soetatud objektiive), siis on see täiesti võimalik vastava adapteri abil. Selle hind on suurusjärgus paarsada eurot ning väidetavalt töötab igati eeskujulikult. Tõsi, autofookus sõltub siiski vähemalt osadel objektiividel kaamerast ning see on A7 puhul üheks nõrgaks kohaks.

Kolmandate tootjate objektiividest olen ise keskendunud M42 keermega vanadele manuaalobjektiividele, põhiliselt nende lihtsa kättesaadavuse ja isuäratava hinna tõttu. Nende objektiivide kasutamist võimaldav vaherõngas maksis Amazonist tellides u 15 eurot. Meie piirkonnas on muidugi heaks ja kindlaks esmaseks valikuks Helios-44, üliodav 58mm standardobjektiiv (ava 2), mis mul õnnestus osta.ee-st soetada 15 euro eest - ning lisaks sain kauba peale igati korraliku, töötava valgusmõõdikuga rangefinder-tüüpi Zenit-e. Helios ise on omapärase joonisega, lahtise...” Loe edasi→