Tartu söögikohad, restoranid, kohvikud, baarid - Arvustus.com arvustused

“Minule oli Werneris käik esmakordne, seetõttu ei teadnud ma alguses, kuhu minna. Küsisin kohe enda lauda koogileti äärest, siis saadeti mind ülesse, ei jõudnud küsimagi hakata, kui enda kaaslasi juba nägin. Teenindaja tuli meie juurde üsna kiiresti, aga kuna teised olid enne mind jõudnud, siis minule ei olnud menüüd, selle tõin endale ise. Õhkond on värske werneris ja hästi valgusküllane ning avar. Kuid kuna oli naistepäev, siis sagimist oli omajagu palju. See veidi häiris, aga ise valisime sellise päeva, seega polnud restorani süü vaid ikka meie endi.

Werneris ei pakuta snäkivaagnaid (menüüs polnud), muidu oli mul idee, et snäkivaagna teen välja meie kambale, sest olin võitnud ühe toreda saidi kaudu werneri 20€ kinkekaardi (kulus marjaks ära küll :)). Korra mõtlesime, et võtame bruschettad, kuid olin eelmisel päeval katsikulistele teinud snäkkimiseks baguette viile ürdivõi ja pestoga, seega minul hetkel ei ole üldse mingit isu saialiste järele. Maili ja Dina olid võtnud endale chaid ja mina võtsin sarnaselt Karmelile ühe Caffè latte. Ma olen ikka kohvijooja ja tõeliselt suur latte fänn, maitses suurepäraselt, piim oli õige temperatuuriga vahustatud, kergelt magus, aga mitte keedetud piima maitsega. Kohv oli ka värske ja mitte mõru. Lisaks võtsin endale ühe vee sidruni ja jääga. Tellisin küll mulliga, aga sain mullita, aga pole mingi hull kuritegu.

Ei hakanud ka eelroogasid võtma, läksime kohe nn põhiroa kallale. Mina tellisin endale klassikalised tortellinid Itaalia juustu ja tomatiga (7.90 €), Karmel ja Maili võtsid õrnalt vürtsika kanapasta ananassiga (6.50 €) ja Dina võttis sooja lihasalati punaveinikastme ja seedermänniseemnetega (6.20 €). Etteruttavalt ütlen, et eranditult me sõime kõik enda taldrikud tühjaks, see räägib juba midagi toidu kvaliteedist ja maitsest. Natukene ainult viriseksin selle üle, et minu toidul oli natukene vähe kastet, kuivavõitu oli. Otsisin küll kastet põhjast, sest vahel pastaga juhtub, et kaste jääb põhja, aga ei olnud suurt midagi. Mulle väga meeldivad muidu tortellinid, olen vahel poestki neid ostnud ja kodus teinud, aga no teate, kui ei ole värskelt valmistatud need, siis on ikka selline kuivamaitse või no spetsiifiline maitse seal juures... kahjuks neil tortellinidel oli ka see poe tortellinide spetsiifiline maitse juures. Olen ühel korral söönud tortellinisid La Dolce Vitas ja seal olid need värskelt valmistatud ja hoopis teistuguse maitsega. Sellest ma aru ei saanud, mis täidis neil oli, tegin pooleks küll, sees oli roheline pasta (nägi välja nagu wasabi), veidi maitses kogu roog seente järgi, ehk oligi mingi seenepasta seal sees (kuigi hetkel ei meenu mulle ükski roheline seen :D). Kastmes oli päikesekuivatatud tomateid, kuid tortellinide maitse tõmbas kogu tähelepanu endale ja muidugi tugev parmesani maitse ka. Garneeringuks oli peedi leht, kuid mina pastaroale oleks klassikaliselt pannud basiliku lehe. Roog täitis kõhu ära ja oli maitsev tegelikult. Nagu kombeks saanud, käin ja songin ikka teiste toite ka :D. Maili ja Karmel võtsid ühesugused kanapastad ananassiga. Kõlab ka hästi klassikaliselt, mida olen kodus oma perele valmistanud korduvalt. Kuid maitse ei olnud kaugeltki mitte kõige klassikalisem. Maitsesin pastat, esimene mõte, mis mul tekkis, oli see, et see on nii värske või kerge, siis hakkasid maitsed kohale jõudma. Kõigepealt tundsin seda teravust, tõesti, ei olnud seda üleliia, ei tapnud teisi maitseid ära. Tundsin seda magusust ja soolakat juustu maitset, kerget ananassi hapukust. No tõesti väga maitsev pasta oli. Penne oli ilusti al dente - ühesõnaga ideaalselt valmistatud. Kaste pastal ei olnud ka selline kleepuv paks ollus vaid oligi hästi kerge ja siidine. Seda ma werneri kiituseks ka ütlen, et nad ei koonerda parmesaniga... Käisin ära ka Dina toidus. Dina roog oli soe lihasalat. Ja liha oli väga hästi tehtud. Ei mäleta, et oleksin nii-nii head fileed saanud. Ma ei oska isegi nii hästi seafileed küpsetada, et see nii pehme ja õige jääb. Ja nemad olid suutnud väiksed tükid mahlaseks jätta. No kokk on tasemel. Dina salatit oleks tahtnud õige maitse-elamuse saamiseks rohkem süüa. Ja seedermänni seemned sobivad oma männiliku maitsega väga hästi sinna juurde, nii head olid, ei olnud nad neid ära ka kõrvetanud, täpselt õigesti röstitud. Kartul oli ka väga, väga pehme. Ma kahjuks punaveini kastet tunda ei saanud. No Dina salat on üks põhjustest, miks ma tagasi tahaks minna. Dina enda sõnad salati kohta olid, et see on täpselt selline lihtne ja ehe salat. No kindlasti selline kindlapeale minek, kui inimene eelistab traditsioonilist maitset, samas tahaks midagi uut. See on üks õige eesti inimese toit werneris :). Lauda toodi koos roogadega ka soojad kuklid maitsestatud toorjuustuga (oleksin eelistanud kas täitsa tavalist eesti taluvõid või ürdivõid, sest toorjuust on kuidagi hapu)

Muidugi ei saa Werneris nii käia, et sa nende magusat ei proovi. Ma arvan, et poolpatt on wernerist isegi mööda nii kõndida, et sa sinna sisse ei astu ja midagi kaasa ei ostaks (mul kõrvades hetkel kõlab see https://www.youtube.com/watch?v=hPVpUgHSPmg). Mina enda vabanduseks ütlen, et ma ei teadnud päris täpselt, kus werner ongi enne tänast... olen enesele teadmata sealt mööda küll kõndinud :D. Dina võttis tiramisukoogi (2.3 €), Karmel võttis Küpsise-hapukoore tordi metsmaasikatega (2 €), mina võtsin troopilised kreemid (2.4 €) ja Maili võttis koogi, mis oli vahelt pistaatisia pähklikreemiga. Maitsesime kõik üksteise magusat. Kõige vähem meeldis mulle Karmeli küpsise tort ja sellest järgmise saab kahjuks Tiramisu... Maili ja mu enda magus meeldisid mulle kõige rohkem. Ma ei ole eriline biskviidi fänn, maili koogil oli seda natukene ja Dina Tiramisul oli seda. Aga kirjeldan siis veidi neid maitseid:
Küpsisetordil oli lihtsalt magus maitse. Tekstuuris oli tunda pähkleid ja küpsise tükke ja natukene hapukoore hapukust, kuid mis maitsega küpsiseid oli kasutatud või mis pähklitega tegu oli, sellest ma aru ei saanud. Maasika maitset ma ka ei tundnud ja pealegi polnud seal metsmaasikaid kuskil, õnneks oli taldrikul kolme erinevat kastet - mango, maasika ja piparmündi. Nendega sai koogile maitsekust juurde anda. Dina Tiramisul oli samuti vähe tiramisu maitset - no tiramisul peab olema päris tugev see kohvi maitse, aga seal oli nagu vahukoore maitset rohkem ja biskviit all oli ka liiga kuiv, nagu immutamata. Õnneks oli koogi maitse suhteliselt kerge, et ei jätnud sellist rasvast kihti suhu. Dina ise ütles, et koogil oli sees ka mingi moos... aga klassikalise tiramisu koogile ei käi moos vahele kuskile. Igatahes ei tohiks olla seal midagi haput sees, see peab olema selline amarettone-koorene-kohvine maitse. Mul ema on teinud tiramisut. Ma ei ole kohe üldse mingite likööri-kohvi-kreemi koogi fänn, kuid sel korral ma mõtlesin küll, et siia tiramisu kätte ma suren... sest see oli lihtsalt nii hea. Ma ootasin siis oma Aronit ka, ehk oli tema mu maitsemeele põhjustajaks (ma ei armastanud üldse magusat sellel ajal tegelikult). Maili pistaatsia kook oli mõnna. Nii hea pistaatsia maitse. Kahjuks ma väga palju sellest koogist ei mäleta. See natukene on halb, sest kook peab jätma tegelt kustumatu maitse-elamuse, et sa seda uuesti tahaksid osta ja süüa. No tegelikult oli seda taustmüra ka nii palju, proovisin tema kooki esimesena ja siis tulid teised koogid ja ilmselt viisid mu tähelepanu Maili koogilt ära. Last but not least - Minu troopilised kreemid. See oli mu õhtu hitt. Kui ilutulestik oleks, siis oleks see nüüd pragisema hakanud. Kolmes kihis kolm maitset. Nr 1 sidruni-toorjuusstukreem, nr 2 passion-apelsin, nr 3 maasikas ja põhjas röstitud küpsisepuru. Ma olen selliste kergete kreemide ja nn linnupiimade ja tarretiste sügav kummardaja. Need on alati mahlased ja neid on lihtne süüa. Muidugi ei ole need söödavad siis, kui zelatiiniga liialdatud on, kuid võin öelda, et werner ilmselt teab oma zelatiini koguseid hästi :). Täpselt õige konsistents, ei olnud kummine. Ainuke asi, mis mind kogu mu magustoidu juures häiris, oli see, et see oli pandud plastiktopsi. Aga no see on andestatav, kuna sealt ostetakse magusat kaasa ka ja no klaas kergitaks selle magustoidu hinna liiga kõrgele ka.

Oli mõnus ja lõbus ning kerge olemine jälle naiskadega. Sagimist oli palju naistepäeva puhul. Meie teenindaja oli viisakas ja meeldiv. Ilusad inimesed töötavad Werneris! Väga palju andis tänasele see juurde, et meessoost teenindaja kinkis meile naistepäeva puhul igale ühe tulbi, tundsin end kohe üübererilisena :D. Werneri interjöör on selline natukene glamuuri ja lihtsust segamini. Lühtrid on väga suursugused (ilusad sirelilillad klaasmummud), ma ei oskagi näppu peale panna, mida mulle see meenutas kõik. No laudlinad tekitasid koduse tunde, kuna need olid lihtsad, isegi natukene maakalikud. Samas ruudud on ju moes. Ei meeldinud mulle istumine seal. Diivan oli liiga madal laua jaoks ja kohutavalt ebamugav. Maili panigi endale kaks patja kõrgenduseks istumise alla ja Karmel istus üldse tooliga laua otsas, kuigi tema koht oli Dina kõrval diivanil. Kuigi väga modernsed diivanid - kandilise vormiga ja ilusad musta-valgekirjud lilledega padjad (sobisid lühtritega hästi kokku). Laud oli natukene väike. AGA ma sain enda kangassalvrätid seekord :D. Need olid veel eriti peened, kuldselt oli Werner sinna ka peale tikitud. Taldrikud ja tassid olid imetoredad. Alguses, kui toit lauda toodi, siis me arvasime, et meie taldrikutele on garneeringuks midagi peale riputatud (pipar, kaneel :D). Siiani siiski, kõige ägedam miljöö on olnud NOIRis. Toit aga kõige maitsvam Werneris. Avar ja õdus restoran.”

“Mulle see koht meeldib. Odav ja selle raha eest saab süüa. Kuid käija tasub vaid lõunapausi ajal.. Eks see idee on ka ettevõtjatel.
Õhtul perega sinna kohta ei läheks”

“Laud oli reserveeritud. Tulemuseks on väga romantiline, ilust nurk kahele. Toit samuti hea ning hind ei ole kõige kõrgem. Ilmselt üks parimatest Tartus.”

“Laua tellisime ette poole kaheksaks, kohale jõudes juhatati meid kohe lauda ja toodi menüüd. Tellisime endile joogid ning alustuseks suupiste vaagnad - juustuvaliku ning köögiviljavaliku hummusega. Mmmmm, väga maitsvad olid mõlemad, aga arvestades meie kõhu tühjusega, siis muud sealt oodata polnudki. Chilli ei kõlvanud süüa :D, aga mõni südikam oleks võinud ka selle ära süüa. Mõlemad valikud olid väga põnevad, need kes otsivadki erinevaid maitseid, neile need valikud mõeldud olidki - juustuvalikus olid nii valge- kui sinihallitusjuustud, erinevad maitsejuustud (suitsujuust ja mingi huvitav roheline juust ja kollakas tükkidega juust), nn kastmeks oli murakamoos ja kõrval veel krõbedad saiaviilud. Juurviljavaagnal olid aedoad, kabatšokk, spargel, suhkruherne kaunad ning chillikaunad ja ma olin väääääga meeldivalt üllatunud, kui hästi võib maitseda hummus.
Me päris rammusa peale välja ei läinud vaid võtsime järgmiseks salatid - mina sõin Caesari salatit hiidkrevettidega. Natukene olin pettunud kastme vähesuses ja konsistentsis, kuid üldkokkuvõttes oli salat maitsev, hetkel oskan seda võrrelda nt Volga salatiga ja ema tehtud salatiga, neist kõige parem on olnud ema tehtud (PS! Mul ema on kokk), Noiri Caesari salat oleks sellest võrdlusest kolmandal kohal, neljandal kohal ja üldiselt maailma kõige viletsam Caesari salat on olnud statoilist ostetud :D, aga ma ei hakanud seda võrdlemagi. Teised sõid sooja kanasalatit, millel tundus ohtralt kastet ja oli vist vürtsikam. Igatahes järgmisel korral, kui satun Noiri, siis proovin selle ära, sest ma olin oma salatis suts pettunud. Salati kõrvale pakuti sooja ürdiciabattat vedelama pestoga.
Järgmiseks võtsin vahepeal teed, kuna kohvimasinaga neil juhtus midagi, seetõttu ei saanud Maili ka kakaod ja pidi leppima mahlaga. Karmel ja Dina lürpisid oma siidrit, mis ei olnud vaadisiider (PS! seda seal ei pakuta, Karmel alguses küsis). Üllatuslikult sai neil ka õunasiider otsa.
Mina jõin ühe klaasi ka majaveini ning ühe väikse pudeli still vett (üratult kallis, ei soovita).
Nüüd oli desserdi aeg - alguses mõtlesime, et võtame kõik erinevad, aga Maili ja Dina siiski võtsid mõlemad piparmündi laimi crème brûlée. Mina võtsin Astelpaju kookospiima panna cotta ning Karmel võttis Pavlova toorjuustukreemi ja värskete hooajamarjadega (mis muidu minuarust ei tulnud hooajamarjadega, tundusid ülessulatatud vaarikad... kui nad just ei käinud korjamas ära külmunud vaarikaid kuskilt põllult). Minule maitses minu enda dessert kõige rohkem, olen korra söönud Crème brûléed otepääl GMP Clubhotelis, maitses paremini ja ei tundunud nii rammus kui Noiri oma. Alguses laimi maitset ei tundnud, kuid teistkordsel proovimisel tundsin. Kõige enam külmaks jättis mind kahjuks sealne Pavlova, olen saanud ka seda paremat, kolleegi tehtud.

Mind natukene häiris ka see, et laual ei olnud lisasalvrätte - üks ainus salvrätt, mis seal oli, oli lauda istudes nugade-kahvlite ümber seotud (see oli selline väike pabersalvrätt) ja seegi viidi minema, kui olime salatisöömise lõpetanud. Mina eeldaks sellisest kohast, et laual on nugade-kahvlitega kangassalvrätt, mis jääb minuga lauasistumise aja lõpuni.
Teenindus oli hea, mulle väga meeldis teenindaja, ta oli kuidagi väljapeetud ja sobis nii hästi oma välimuselt sinna kohvikusse (pikk, sale, maitsekas punapea, heleda nahaga :D). Noir ise on sellise väga seksika miljööga kohvik, hubane, hästi soe ja kergelt koopalik, kuna on sisustatud üldiselt musta värviga. No väga paljud detailid viitavad seksile ja nostalgiale, ka nõud olid sellised nagu mul ämmal - õhukesed, lillelised, kuld servadega. No oli selline Marie Antoinette stiili. Tualettruum oli minu lemmik.

Üldiselt oli toit maitsev, teenindus tasemel, mõned puudused olid eelpool nimetatud salvrättide näol, varustuse otsalõppemine ka meeldiv ei olnud (kuigi Karmel ütles, et ka prinisiider oli maitsev) ja kohviaparaat läks katki (mis on täiesti ettenägematu asjaolu ja halbade juhuste kokkulangevus lihtsalt). Võin vabalt soovitada, sest maitseelamusi sai sealt väga palju.”

“ootasin oma kohvi ca 20 min... küsisin veel mitu korda, et tellisin kohvi. Sellepeale vaadati niisama otsa ja kõnniti minema.Mees kes peale mind tellia 15min hiljem sai kohe oma kohvi kätte(blondi peaga naine ja oli purjus)”

“koht on armsa ja vaba atmosfääriga, toidud boheemlaslikud ja taskukohased.”