Tallinna söögikohad, restoranid, kohvikud, baarid - Arvustus.com arvustused

“See restoran pole küll eestlastele mõeldud, vaid ikka soomlastele, isegi veebilehel on hakatuseks just soomekeelne tervitus.
Toitudel pole viga, aga tegemist on siiski nö pubikvaliteediga ja päris meeldejäävaid maitseelamusi sealt ei leia. Asukoht on hea, aga kuna restoran asub kaubanduskeskuses (vähemalt otsapidi), siis tekitab see ka veidi odavat maiku (mis hindades küll ei peegeldu).”

“Üks parimaid Itaalia restorane Tallinnas, veel 5 aastat tagasi oligi kindlalt parim, nüüd on konkurents tihenenud. Asukoht on hea, toidud on maitsvad, raske millegi üle kurta.”

“Meeldiv kohake vanaaegse fiilinguga ja maitsvate toitudega, ka grilltoidud tulevad neil hästi välja. Tellida saab ka "Sööminguid", ehk komplektseid mitmekäigulisi eineid, aga siis peab sööjaid olema vähemalt 4.”

“Üsna hubane toredate seinamaalingutega kohtvik, kus teenindus on üle keskmise, aga toit kahjuks alla keskmise. Olen seal praegu vaid kaks korda päevapraadi söömas käinud, aga need on olnud üsna väiksed ja maitsetud. Seal olla väidetavalt mingi itaallasest kokk, kes vist lõunavälisel ajal itaalia toitu mõistab valmistada, aga seda pole veel isiklikult kogenud ja seepärast seda osa ei arvusta.”

“Pitsameister võiks pitsale tšillit lisades ikka veenduda, et pitsat oleks võimalik ka süüa!
Tänane kaasa tellitud "Polonese"oli küll täiesti üle tšillitatud! Varem on see pitsa hoopis teistsugune olnud.”

“Prantsuse kokakunsti ja musketärideesteetika suuremat sorti austajana on see koht otsekui minu jaoks loodud. Ruumid on hämaralt valgustatud, lauad on robustsemat sorti ja kuna restoran asub nagunii keldris, on seal teatav robustne musketäride fiiling täiesti olemas. Seal istudes võib ette kujutada küll, et kohe sajab kari mõõka täristavaid musketäre sisse, Porthos valjul häälel parimat veini nõudmas.
Siiski, päris nii robustne kogu elamus ei ole, tegelikult on seal lausa romantiline, nii et kui viimati seal sõbraga õhtust söömas käisin, oli algul pisut pentsik tunne, mis küll kiiresti haihtus.
Keset lauda asub seal kõrgendus, nagu riiul, kuhu peale toidud asetatakse, et neid siis taldrikule juurde laduda. See on veidi imelik mõte, sest teisel pool lauda istujatega suhtlemist kipub see segama.
Enne kui toit saabus, toodi lauda korvike paksult ekstraõlise rohelist värvi möksiga (mis välimuselt pestot meenutas) kaetud soojad saiaviilud. Pisut liiga hapukad ja natuke liiga õlised, aga muidu päris meeldivad. Vähemalt midagi erilisemat kui tavalised soojad ja võikausike.
Viimati maitsesin seal lambapraadi, mis koosnes sinna juurde käivast suurest kausitäiest küpsetatud juurviljaribadest ja umbes kuuest paksemast lihaviilakast. Umbes 4 tk neist olid lausa kuld, sulasid suus! Kaks ülejäänud olid veidi vintskemad ja kohati pisut üle soolatud. Aga üldmuljena siiski suurepärane lambapraad. Ei olnud üle küpsetatud, mõne jaoks ehk liigagi toores, aga ometi hämmastavalt pehme ja muidugi mahlane.
Kõhu sai täis ka eelroata, olustikku sai nauditud, jutud said hoolimata lauariiulist räägitud ja raha kulus restoranieine kohta mõõdukalt. Pole paha tulemus.”