Minu Ameerika 3 Kriis
7.5
4 hindajat

49. Minu Ameerika 3 Kriis
Epp Petrone

Kriminaalromaan viib lugeja segasesse ja ohtlikku aega, peategelasteks kaks Eestist pärit noort kartmatut ja jõulist meest, kes kannavad romaanis Sassi ja Monahi nime. Nad on osalised tollase laiaulatusliku kuritegeliku maailma masinavärgis ja nende haare on lai.


Lisas Sirle 08.12.2011
Pane hinne:
Vaata kõiki arvustusi (1)

“Epp kirjutab alati nii ägedalt, see tema perspektiiv ja kirjutamisoskus on ikka täiesti omast klassist. Ma pean just silmas selliseid lugusid, ma ei kujuta ette, et ta mingi kriminaalromaani kirjutaks :) aga sellised reisikirjad ja lasteraamatud ja muud pehmemad ja nunnumad zhanrid on küll temale loodud. See raamat on ka väga huvitav, miks keegi juba Minu Ameerika sarjast filmi tegemas ei ole!? :)”

08.12.2011 10:40 - Sirle
Sirle on seda arvustust muutnud: 08.12.2011 12:26
Hinnang arvustusele:
  +0   -0
Minu Jaapan 23 vaadet tõusva päikese maale
8.6
7 hindajat

50. Minu Jaapan 23 vaadet tõusva päikese maale
Maret Nukke

Jaapan on kindlasti üks neid kultuure, mille kohta olen kuulnud kõige erinevamaid ja vastuokslikumaid seisukohti, alates sellest, et jaapanlased on ühteaegu külalislahked ja ei võta võõraid omaks, kuni selleni, et Jaapanis elada on lihtne, kuid samal ajal ka raske. Olen mõelnud, et küllap see sõltub sellest, kellena ja mis positsioonis sa selles kultuuris toimid. Turistile näidatakse igas kultuuris seda, mis kohalike arvates on neis parim, ning mulle tundub, et Jaapan on vähemalt Aasia maade hulgas üks paremini müünud kultuure. Et turist liigub mööda ette antud trajektoori, millest ta tavaliselt keeleoskuse puudumise tõttu kardab kõrvale kalduda, satub ta vaid sinna, kuhu teda tahetakse suunata. Temalt ei oodata tülikat küsimust „Miks?”, sest teda huvitab reeglina ainult „Mis?”. Sestap ongi hea olla Jaapanis lihtsalt kultuuri uurija, kes kalli ja oodatud külalisena tuleb, küsib ja vaatab, andes kohalikule meelitavalt kõiketeadja rolli, ning lahkub õigel ajal ja viib enamasti oma teadmised endaga kaasa.


Lisas Kristell 02.12.2011
Pane hinne:
Vaata kõiki arvustusi (1)

“Mul on igati hea meel tõdeda, et Mareti raamat on jälle üks paremaid "Minu" seeria raamatuid. Mingil hetkel tundus, et sari käib päris maha, sest ilmus järjepanu teoseid inimestelt, kes kirjutada ei mõista, ent nüüd on taas üks tugev teos paika pandud.
On see Maret Nukke kirjutamise stiil või hoopis selle kauge ja mitmeti müstilise maa omapära, mis selle raamatu puhul nõnda võlub? Usun, et siin on mõlemat ja see ongi täiuslik kokteil -- hästi kirja pandud raamat sellest, mis tõepoolest ka huvitav on. Aitäh!”

02.12.2011 11:38 - Kristell
Hinnang arvustusele:
  +0   -0
Minu Tšiili
6.2
5 hindajat

51. Minu Tšiili
Liis Lõo

Ma olin 16, kui läksin aastaks vahetusõpilaseks. 16 aastaselt on inimene enda arvates kõige targem – pole veel kujunenud ma-peaksin-mõtteviisi, täiesti alles on aga ma-tahan-suhtumine. Eestis tundus, et keegi ei saa minust aru. Kuid alles Tšiilis, võõras keele- ja kultuuriruumis, sain tõeliselt teada, mida tähendab, kui keegi ei saa aru ühestki sinu sõnast ega mõista ka sinu käitumist. Sain endale uue pere rahulikus Tšiili linnakeses, kus kõik mitte ainult ei tea kõiki, vaid on omavahel ka suguluses. Oma vahetuspere kaudu ma muutusin. Muutusin nendega sarnasemaks, õppisin nende väärtusi ja tegin need enda omaks. Õppisin, et kõik võib olla teistmoodi ja see ei olegi halb. Liisi Lõo


Lisas Aff 26.10.2011
Pane hinne:
Vaata kõiki arvustusi (1)

“Ei olnud päris minu maitsele, kuid põhjus võib olla ka vanusevahes - samas oma sihtrühm on kindlasti olemas ja see ongi peamine.”

01.11.2011 11:30 - maarit
Hinnang arvustusele:
  +0   -0
Ehh, uhhuduur! Ratastel Teheranist Addis Abebasse
7.5
2 hindajat

52. Ehh, uhhuduur! Ratastel Teheranist Addis Abebasse
Hannes Hanso, Mart Kuusk, Priit Kuusk, Liivo Niglas, Kristjan Prii, Tanel Rütman

Uhhuduurlaste teisest raamatust saab lugeda, kuidas Eesti mehest saab meile senitundmatu Iraani linna üle 40 aastaste usklike meeste kiirkäimistšempion, kuidas käepäraste vahenditega kodukeemiat valmistada, kuidas suhtutakse valgetesse seal, kus nad aastasadu on omakasupüüdlikult käitunud on ja veel palju seiklusi, mis kodust kaugel aset leidsid


Lisas Taldur 22.09.2011
Pane hinne:
Vaata kõiki arvustusi (1)

“Praegu on küll natuke imelik sellist lõbusamat reisijuttu lugeda, kui värskelt on meeles, kuidas samasugused sellid tükk aega pantvangis istusid ja kui palju muret kõigil nende pärast oli. Aga lugeda kõlbab küll.”

22.09.2011 11:42 - Taldur
Hinnang arvustusele:
  +0   -0
Minu Kreeka
7.0
7 hindajat

53. Minu Kreeka
Ester Laansalu

Viisteist aastat tagasi, kui giidina tööle asusin, oleks võinud reis Kreekasse jääda mulle elu viimaseks. Saatusel olid aga hullemad plaanid: ma pidin jääma Kreekasse kuudeks, siis aastateks ja õppima ära kohaliku keele. Kas kreeklased on tõesti laisad ja vahetpidamata streikivad muiduleivasööjad? Aasta otsa lagipähe paistvat päikest nautivad ja veiniklaasi keerutavad logardid? Kõige rohkem üleaisalöömisi sisaldavast mütoloogiast läbi imbunud maailma parimad armastajad? Tõde ei saanud ma teada enne, kui õppisin rääkima matemaatilistest sümbolitest koosnevas keeles, saavutasin oodatud külalise staatuse kreeka peres, suutsin naeratuse saatel asuda sööma grillitud kaheksajalga ja peale juua köharohtu meenutavat aniisiviina ouzo’t. Küsimusele, mis maa on Kreeka, oskan ma nüüd vastata: „Tulge kaasa, mul kulub selle lahtiseletamiseks vaid nädal.”


Lisas Kristi 07.09.2011
Pane hinne:
Vaata kõiki arvustusi (2)

“Kuigi ma usun, et Kreekast võiks kirjutada lõpmatu palju ja sisukaid raamatuid, oli see siiski mõnus maiuspala.”

28.06.2012 18:07 - Kristi
Hinnang arvustusele:
  +0   -0
Minu Moskva
8.2
5 hindajat

54. Minu Moskva
Manona Paris

Ma läksin Moskvasse, et väliskorrespondendiks valitud elukaaslasega hüvasti jätta, ja sain ootamatult täiesti uue alguse. „Moskva pisaraid ei usu,” ütleb laulusalm. Ei usu jah. Kahjuks ei teata sageli, et see salm lõppeb fraasiga „… armastust aga alati”. Tänu Moskvale leidsin uuesti iseend, täiesti uues rollis ja uutmoodi probleemide keskelt. Moskva on müstiline koht, mis ühtaegu tõmbab ja tõukab. Siin on küllaga nii jubedat kui jahmatavat, alates Kremli peremeeste maffia-stiilis valitsemisest kuni inimesteni, kelle sisemine vabaduseiha sunnib neid võitlema oma sünnimaa tuleviku eest, isegi füüsilistest kallaletungidest hoolimata. Tänu Moskvale tean ma ka seda, et tegelikult ei saa kellegi teise peale lootma jääda. Kas našistide või kinnisvarahaidega maad mõõtes, alati tuleb jääda iseendaks – kõikide vimkade kiuste. Ja nende üle sarkastilisi nalju visates.


Lisas Kristi 07.09.2011
Pane hinne: