PÖFF 2013 - Arvustus.com arvustused

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

85. Inside Llewyn Davis (2013)
Ethan Coen, Joel Coen

1961. aastal üritab folkmuusik Llewyn Davis (Oscar Isaac) alustada soolokarjääri, nüüd kui ta üsna edukas duo on lõpetanud. Ilmselgelt oskab Davis kirjutada tundeküllaseid laule, aga raske on vabaneda kaaslaste arvamusest, et endise partneriga kirjutas ta paremini. Lisaks loomeraskustele on tal ka rahaga probleeme ning ta on sunnitud peatuma sõprade sohvadel. Nagu sellest veel vähe oleks, ütleb folkmuusik Jean Berkey (Carey Mulligan) talle, et on rase ja arvab, et lapse isa on Davis – mis pole sugugi hea, kuna Jean on abielus. „Llewyn Davise ballaad” sobib Coeni vendade kaanonisse – kus on filmid „Barton Fink” ja „Tõsine mees” –, keereldes rikkalikult välja töötatud tegelaste ümber, kes leiavad end ristteelt. See film võib mõnikord tunduda muusikalina, aga sarnaneb ka road-movie’ga ja lunastuse otsinguga, jälgides Llewyni püüet artistina edu saavutada. Tehnilisest küljest on film särav, alustades operaator Bruno Delbonneli desatureeritud ajastutruu pildiga ning kunstnik Jess Gonchori 1960ndate New Yorgi hoolika taasloomisega. Samas pole see nostalgiline New York: Coenite terav dialoog ning Llewyni raskuste otsekohene kajastamine ei lase filmil muutuda liiga hubaseks. Mis puutub muusikaesitustesse, siis need on küllaltki tugevad ning Isaac laulab veenvalt ise. Llewyn ei pruugi iial staariks saada, aga see läbimurdesooritus võib Isaacist staari teha. Tim Grierson, Screen International

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

86. Intimate Parts (2013)
Natasha Merkulova, Alexey Chupov

„Intiimsed kehaosad” on vene filmimaastikul mõnusalt värskendav üllatus. Natasha Merkulova ja Alexey Chupovi irooniline ja erootiliste sugemetega draama ei tegele, nagu pealkirjast võiks aimata, siiski delikaatsete kehaosadega, vaid inimeste saladustega. Selle osaga meist, mida me igaks juhuks teiste eest varjame.

Äärmiselt elulise filmi sündmused võiksid aset leida ükskõik millises moodsas ühiskonnas, mille liikmed on oma sotsiaalsed ja materiaalsed „kohustused” korralikult täitnud. Kui kõik on justkui saavutatud ja eeskujulik elu kulgeb mööda rahulikku rada, siis miks on tunda, nagu oleks meid „tillist tõmmatud” ja õnn ei saabunudki õuele koos uue Audiga?

Kuidas saada õnnelikuks? Kas endale truuks jäädes saabub sisemine rahu? Kas peaksime paljastama oma kompleksid ja avama hingesoppides peituvad salamõtted? Kas see on üldse meile ja meid ümbritsevatele turvaline?

Selliste elu põhiküsimustega tegeleva sümpaatse teose poeetiline ja meisterlik kinematograafia tundub kahtlaselt tuttava käekirjaga ja tõesti, idanaabrite filmi on üles võtnud eesti kino üks väärtuslikumaid kunstnikke – pildivõlur Mart Taniel.

„Intiimsed kehaosad” ei tundu päris Vene filmina, selles on mingi heas mõttes läänelik ja vabastav twist – midagi, mis paneb huviga ootama, mida tandem Natasha Merkulova ja Alexey Chupov järgmiseks ette võtab.

Tiina Savi

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

87. Into the Mind (2013)
Eric Crosland, Dave Mossop

See siin on lumelaua filmide Crème de la crème. Põhimõtteliselt haarab teie visuaalsed näärmed enda valdusesse üks kõigi aegade suurema eelarvega lumelauafilme. Filmis nii palju puudrit, et Pablo Escobar häbeneks vuntsid peast. Mõtled nüüd omakeskis, et mis värk on? Et kas pulli ka saab, või üldse ei saa? Esindatud on kõik lumelauafilmi head omadused. Ja siis on võetud nupust kinni ja keeratud kogu kupatus 11 peale.

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

88. It's All So Quiet (2013)
Nanouk Leopold

„Kõik on nii vaikne” on Gerbrand Bakkeri armastatud romaanil põhinev hillitsetult peenekoeline, pinevalt karge, jõuline ning lootusrikas elutruu lugu isa ja poja suhetest üksiku vanaperemehe hoole all olevas Hollandi üksildases talus. See on lugu isetusest, enese maha salgamisest ja isiklikust sirgumisest, püüetest heita endalt kohustuste alla maetud varjatud emotsionaalse allasurutuse ahelad. Filmi peaosas näeme hollandi kuulsat näitlejat Jeroen Willemsit (kes suri vahetult päras võtteid), kes mängib noort farmerit Helmerit stoilise suursugususega ja kelle allasurutud ihad ja pettumused, mida ta on kogu elu endas kandnud, on näitlejale otsekui näkku kirjutatud. Kas Helmer suudab veel hoida sidet inimestega või vaob taas tagasi üksildusse ja kibestumisse?

Olles oma raugast isa ülakorrusele tarinud, haarab noorperemees ajapikku tasahilju ohje ja hakkab elu ümber kujundama vastavalt oma vajadustele.

Hollandi filmiloome suurnimi Nanouk Leopold kasutab nappi kõnekeelt ja seda enam pälvib tähelepanu filmi mitmekoelise pinevuse ülal hoidmisel. Sellele kultuurile on omane inimeste vaoshoitus, napp, ent seda kaalukam kõne, sõnade taha jäetu, pilgud, tegevus, hoiakud ja liigutused.

Margit-Mariann Koppel

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

89. Jealousy (2013)
Philippe Garrel

See on naturalistlik etüüd armastusest, vastutusest ja erinevatest lõppudest, mis juhatavad sisse vaid uusi algusi. Armukadeduse temaatika on kui terav vürts, mille doseerimisega on Philippe Garrel oma uues filmis olnud ülimalt hoolikas ja nii mõjub see pigem peene alatoonina.

Armukadedust ei ole kujutatud purustava jõuna, vaid pigem mõrumagusa torkena, mis aimab tähelepanu jagamist kellegi kolmandaga. Kergelt ja hajusalt koondatud tundepildid vaatlevad kahe näitleja vahelist armastust neid ümbritsevate inimsuhete taustal. Ehkki Louis Garreli mängitud tegelaskuju võimaldab paralleelide tõmbamist noore Wertheriga, on tähelepanuväärne just Anna Mouglalise nüansseeritud ja võrgutav rollisooritus, milles avaneb filmis portreteeritud tunnete mitmetasandilisus ja sügavus. Vanameister Willy Kuranti siilselt mustvalge pildikeel tõstab esile kõige olulisema – tegelaskujude keeruka siseelu. Nii saab film oma mõjuva (tunde)värvingu vaid näitlejate ilmetelt ja žestidelt, kaldumata kordagi groteski või liialdustesse.

Kõrbe hea tava kohaselt on igaühele ettenähtud kolm külalislahket päeva, mille möödudes tuleb teelisel jälle edasi liikuda. See kirjutamata seadus võtab tabavalt kokku filmi sõnumi – olgugi õnn üürike, ei tähenda selle möödumine tegelikult veel lõppu. Elu läheb oma kergetes ja lihtsates toonides ikka edasi.

Katriin Kütt

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

90. Jîn (2013)
Reha Erdem

Türgi kurdide aladel on sisside ja sõjaväe vahel juba üle 30 aasta valitsenud terav konflikt. Nüüdseks on suurtest maa-aladest kujunenud sõjatsoonid. Konflikti käigus on hukkunud lugematul hulgal noori inimesi. Sellel ohtlikul, kuid uskumatult kaunil mägisel maal elab ka 17aastane neiu Jîn. Jîni elu on ohus, sest ta põgenes salaja mässajate salgast, kelle ridades ta seni võitles. Nüüd rändab ta üksi mööda kahe vaenuväe vahele jäävat maalilist maastikku. Ühtäkki lõhestavad puutumata looduses valitsenud vaikuse püssipaugud ja plahvatused. Rünnak algab igast küljest korraga. Meeleheitlikult rahu otsides otsustab Jîn põgeneda riigi teise ossa, kuid see on võimatu plaan, sest kõikjal on ees väeüksused ja kõik maanteed on suletud. Kurdina, kel pole dokumentegi, võib Jîn igal hetkel lõksu langeda. Mis veelgi hullem – naist, keda ei kaitse ükski ta pereliige, peavad paljud mehed endaga võrdseks vastaseks. Kuid Jîni vaprus on murdmatu ning mäed on tema suurimad liitlased. – Berlinale Varem PÖFFil linastunud filmide „Hayat, mu arm” (2009) ja „Kosmos” (2010) lavastaja Reha Erdem on produktiivne režissöör, kelle uusim film „Laulvad naised” esilinastus Torontos. Tänavu talvel Berlinalel esilinastunud „Jîn” aga alles hakkab rahvusvahelisse filmilevisse jõudma.