Põnevusfilmid - Arvustus.com arvustused

“Süžee poolest mitte midagi uut, elujäämisest on kümneid filme ja sarju tehtud(“Teadmata kadunud”, “Jääda ellu” jpm.) kuid võib tunduda imelikuna kui ütlen, et kahjuks on sarnaseid filme liiga palju tehtud. Lühitutvustust lugedes, tekkis mul juba teatud halb eelarvamus sellest filmist. Noh järjekordne film elujäämisest , kus on üks napisõnaline ellujäänute rühma liider, sellised “pahad poisid”, kes pole liidriga nõus jne. nagu tavaliselt. Selles filmis on peaaegu samamoodi, kuid filmi teeb meeletult heaks, nauditavaks ja mõtlema panevaks inimeste vahelised vestlused, monoloogid, inimeste mälestused. Ning arvuti abil joonistatud võsavillemid jäävad tahaplaanile. Filmi ainsaks miinuseks võib olla filmi algusstssenid, need olid kuidagi “teemast mööda” tehtud. Filmi süžee muudab natuke imelikuks see, et ellujäänuid motiveerib elama inimene, kes ise eriti ei taha elada.

Filmi režissööriks on “A-rühma” ja “Smoking Aces” looja Joe Carnahan. Carnahani filmid on enamuses kiiretempolised märulid, milles filmi loo moraal ei kao ära, kuid poeb peitu. “Lumevangides” on asi vastupidi, märulit on vähe, kuid on stseenid, mis panevad südame korraks seiskuma, ning palju moraali, millest saab isegi kõige harilikum inimene aru.

Näitlejatest on selles filmis tuntuim Liam Neeson, kes mängis ka peategelast. Teisi tegelasi mängivad veel vähetuntud näitlejad. Aga kõik said hästi hakkama.
Pole vist varemalt maininud oma arvustuses filmi muusikat. Selles filmis tekitab muusika judinaid, tekitab sobiva atmosfääri, ning kuidagi moodi ütleb ette, mis edasi saab. Operatooritöö oli kohati selline tavaline, kohati aga lihtsalt fantastiline, aitäh operatoorile.

Olen lugenud kommentaare, kus vaatajad kurtsid et ei saanud aru kuhu siis filmi lõpp jäi? Tavalise juhmardi kommentaar, arvan, et iga inimene kellel on veidi rohkem ajurakke, saab aru, millega see lõpeb. Iga film ei pea lõppema nagu Twilight või Transformerid.”

“Film ei olnud tavamalli järgiv.Omapära oli olemas ja tekitas vastakaid tundeid.Kadunud tüdruku loo uurimisprotsess oli huvitav.Samas pidi pingsalt jälgima,kes oli kes ses perekonnas.Peategelaste tegelaskujud olid hästi mängitud ja nutikad.Mõni stseen oli liiga räige minu jaoks.”

“Filmi piletitega sai kinokassast kohe kaasa ka respiraatori. Kui algul ei saanud ma täpselt aru, miks, siis peale filmi vaatamist sai asi selgemaks. Tekkis päris ebamugav tunne inimestest väga lähedalt mööduda, eriti kui need köhima juhtusid.
Film mõjus dokumentalistlikult, mitte mängufilmilikult, kuid see polnud hea. Pigem ootasin filmielamust kui mingit ehmatava "tõe" ilmsikstulekut.
Kuulsate näitlejate kaasamine ei andnud mingit efekti, isegi peaaegu ei märganud neid, sest nad kustkui ei mänginud, vaid "olid" dokumentaalis. Kohati olid stseenid päris rõvedad, näiteks kui kellelgi lahkamisel pead pooleks lõigati, nii et mõtlesin, mida saalis olevad u 10aastased lapsed seal mõtlesid. Umbes kolmandik publikust olidki 10aastased, kel oli selgelt igav.
Kui sageli keskendub selline tragöödiast jutustav film mingi pere isiklikule draamale, siis siin oli seda märksa vähem. Üsna võrdselt oli ülevaateid mitme inimese elust, aga tegelikult oli kõik see osa nii pealiskaudne, et kogu filmi arvestades jättis pigem uudistesaate mulje.
Nii et oli natuke rõve ning natuke mõtlemapanev ja hirmutav. Aga liiga "natuke", et olla päriselt hea film.”