the - Arvustus.com arvustused

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

55. Erik Matti On the Job (2013)

Cannes’i festivali Directors’ Fortnightil esitletud põnevik „Tööd tehes” pole ainult filipiini päritolu lavastaja Erik Matti siiani tugevaim töö, vaid ühtlasi uus tase kohalikus kinos ning tänavuse Cannes’i filmifestivali üks oodatumaid maailmaesilinastusi. Klassikaline hea vs. halva lugu, mille keskmes politseinikud ning palgamõrvarid, leiab aset Manilas, kus kaks palgamõrvarit – vana ja kogenud Tatang (Joel Torre) ning tema noor ja keevavereline õpilane Daniel (Gerald Anderson), kes vanglas kinni istudes teenivad lisaraha palgamõrvaritena, lasevad oma tööd tehes maha tuntud näo. Meeste jaoks hakkab lugu viltu vedama siis, kui üle mõistuse käivast korruptsiooniskaalast saab enne valimisi haisu ninna kogenud politseinik Acosta (Joey Marquez). Värskelt tööle asunud noor jaoskonna kapten Francis (Piolo Pascual), kelle taustaks kõrgema klassi ning profiiliga lähedased, rabeleb end aga aina enam võrku. Noor politseinik, püüdes mõrvajuhtumit lahendada, jõuab aina lähemale tõele – räpases mängus peab pooli valima. Tugeva atmosfääri ning värskete, põnevate kaadritega kaunistatud oskuslikult monteeritud krimka viib vaataja püstoliga ning pimesi läbi korrumpeerunud Manila tänavate ja võimukoridoride. Maria Reinup

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

56. Michael Winterbottom The Look of Love (2013)

Michael Winterbottom – PÖFFil juba tavaline külaline, tänu filmidele „Argipäev” ja „Retk” – naaseb eluloofilmiga kurikuulsast pornoajakirjade kirjastajast ja kinnisvaraomanikust Paul Raymondist, kelle porno- ja fantaasiamaailm peegeldus ta hedonistlikus elustiilis. Aga fantaasia ei jäänud kestma. Steve Coogan mängib Raymondit, kes alustab karjääri petisena sõja ajal. Üritades läbimurret meelelahutusmaailma, hakkab Raymond korraldama Alasti Revüüsid, mis ei meeldi võimudele, aga võluvad publikut. „Teatri”-äri kasvades 1960.–1970. liigub Raymond pornoajakirjade maailma. Aga sedavõrd, kui ta elustiil hakkab peegeldama järjest kasvava varandusega kaasnevat glamuuri ja liialdamist, tekivad mõrad ta isiklikus elus. Kui ta tütar Debbie tutvub glamuurimaailmaga, tundub tragöödia paratamatu. Nagu Winterbottomi filmide puhul tavaline, võlgneb „Armastuse pale” suure osa edust detailsusele, kuna 1960.–1970. Suurbritannia hämaram pool taasluuakse väga hoolikalt, tekitades filmile käegakatsutava atmosfääri. Edu võti on samas ka tugev näitlejatöö Cooganilt ja Anna Frielilt, kel õnnestub portreteerida võrdselt hästi tegelaste ebameeldivaid ja sümpaatseid külgi. Kokkuvõtteks, see on kaasahaarav lugu ülbusest, mis üheaegselt pühitseb ja mõistab hukka liialdamise kultuuri.

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

57. Xavier Dolan Tom at the Farm (2013)

Xavier Dolan on oma eelmistes filmides („Ma tapsin oma ema”, „Kujuteldav armastus”, „Laurence igatahes”) vaadelnud peamiselt võimatut armastust. Tema uusimast filmist on aga näha, et fookus on nihkunud, ning nii on „Tom talus” piinavalt intiimne jutustus homofoobiast, vägivallast ja reaalsuseotsinguist. Dolan ise on tunnistanud ühes intervjuus, et tänu Tomi kehastamisele oli tal võimalik teha teatav rahu oma minevikuga, kus ta on olnud nii kiusaja kui ka tagakiusatav. Sellegipoolest pole tegu katarsist pakkuva autobiograafise linateosega, vaid tugeva autorifilmiga, mis põhineb Michel Marc Bouchard’i kirjutatud näidendil.

Filmi rusuvat atmosfääri raamib mäng teadmatusega. Teadmine annab vabaduse ja jõupositsiooni, mis on kättesaadav vaid üksikutele. Teadmatus seevastu haavab ja põhjustab väljakannatamatut valu. Hingepiin ja ignorants on ohtlikud kaaslased, ajendades samme, millel ei pruugi olla tagasiteed. Teadmine annab aga jõu, millega ei oska midagi peale hakata.

Filmi üks suuremid võlusid seisneb võimes hoida vaatajat, sarnaselt oma tegelastega, arvaja ja otsija positsioonis. Lugu ei ole kohe selge. Faktid avavad end aeglaselt. Igal avastusel on hind. Kuid vaatajale, kes on ohutus kauguses kitsarinnalise väikelinna mentaliteedi ja farmireaalsusest, on see igati nauditav kogemus.

Katriin Kütt

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

58. élène Cattet, Bruno Forzani The Strange Colour of Your Body's Tears (2013)

Neo-giallo-lühifilmide ja eksperimentaalfilmiga „Ameri” kuulsust kogunud Belgia duo on sel aastal vallutanud festivalid visuaalselt orgastilise teosega, mida lihtsalt peab nägema suurelt kinoekraanilt.

Lugu kui selline on lihtne: mees tuleb tööreisilt koju ja avastab, et ta naine on kadunud. Ta kutsub politsei ja asub naabritelt infot pärima, kuid kõik tunduvad teadvat rohkem, kui nad jagada tahavad. Tema ees hargnevad lahti vägivaldsed ja perverssed lood. Peagi hakkab meest kummitama tunne, et naine pole majast lahkunudki ja kõik on toimunud nende oma kauni kodu seinte vahel.

Vaatajal ei tasu oodata läbivalt selget looliini, vaid olema valmis Forzani-Cattet’i visuaalseks seikluseks nende ja iseenda fantaasiamaailma, tajude ja tunnetuste maailma – ja unustama loogika.

Helen Vinogradov

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

59. Konstantin Lopushanskiy The Role (2013)

Suurepärane mustvalge stilisatsioon eelmise sajandi esimeste helifilmide vaimus, kus helirida lisaks tehnilisele ajastutäpsusele aitab kaasa ka emotsionaalse ajastu iseloomustamisel.

Kodusõja lõpp ja revolutsiooni algus oli ühtlasi aeg, mis lõpetas ühe põnevaima ajastu vene kirjanduses ja kunstis, nn Silver Age’i, mis oli ääretult rikas kõige erinevamate kunstivoolude ja mõjutuste poolest, ennekõike sümbolismi, futurismi ja müstilise anarhismi poolest.

„Roll” on lugu geniaalsest näitlejast, kes on otsustanud mängida oma elu suurima rolli, mängida olude tahtel kedagi teist (või siiski iseennast?). Mõistagi ei saanud see lõppeda kuidagi teisiti, kui see lõppes näiteks Mandelshtaimile, Pasternakile, Gumiljovile jpt vene kuulsustele – teisisõnu surmaga. Näitlejad, nagu ka paljud toonased poeedid, kirjanikud ja kunstnikud, mängisid oma ettekirjutatud rollid lõpuni. „Roll” ei ole kindlasti lineaarne, kuid väga huvitav film nii sisulis-filosoofilisest küljest kui ka esteetilistelt lahendustelt.

Filmi režissöörile Konstantin Lopushanskiyle tõi maailmakuulsuse 1986. a linastunud film „Surnud mehe kirjad”, PÖFFi publik teab teda Strugatskite järgi vändatud ulmefilmi „Inetud luiged” (2006) järgi.

Tiina Lokk

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

60. Anand Gandhi Ship of Theseus (2012)

„Theseuse laev” on ilmselt üks tähelepanuväärsemaid filme, mis viimastel aastakümnetel Indiast rahvusvahelisele areenile jõudnud. Filmipress võttis selle vastu kiiduavaldustega nagu „varjatud kinopärl” või „meistriteos, mida peaks korduvalt vaatama”. Režissöör Anand Gandhi teekond esilinastuseni oli keeruline nagu ühele sügavasisulisele autorifilmile kohane. Siinkohal ei tähenda filmi sügavasisulisus aga jõhkrat rõsuvat raskust, vaid mõttelennu suurust ja avarust, mille toetamise vajalikkust India produtsendid esialgu ei taibanud. „Theseuse laev” on saanud oma nime filosoofias tuntud Theseuse paradoksist, mis räägib loo kangelasest, kes saabub võidukalt retkelt laevaga koju. Laeva säilitatakse, aga ajapikku vahetatakse sellel välja kõik lauad. Küsimus on, et kas sellisel juhul on tegu ikka sama laevaga või on tegu millegi uuega? Plutarchose tõstatatud küsimusega on piike murdnud nii Herakleitos, Sokrates, Platon, Hobbes kui ka Locke. Nüüd ründab muutlikkuse ja järjepidevuse probleemi ka üks julge režissöör, kes oma narratiivis on laeva asendanud inimesega ning sellega lisanud paradoksile emotsionaalselt kergesti haarava konteksti. See film koosneb kolmest peamiselt Mumbais paralleelselt liikuvast loost, mille lavastaja oskuslikult üheks põimunud. Anand Gandhi filosoofilisust ning audiovisuaalset tunnetust võiks ehk enim võrrelda Kieslowski filmide eksistentsialistlikke küsimusi tõstatava atmosfääriga. Selle filmi põhiülesanne on otsida vastust fundamentaalsele küsimusele: kus algab ja lõppeb „mina”, kui kõik pidevalt muutub? Anand Gandhi „Theseuse laev” on aupaklik dialoog oma vaatajaga, ilma pealesuruva paatose või totalitaarsete vastusteta. Kaarel Kuurmaa