the - Arvustus.com arvustused

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

49. Alicia Scherson The Future (2013)

Itaalias, kus sotsiaalsüsteem on suuresti perekonnale üles ehitatud, juhtub kollase Fiatiga õnnetus, mis jätab õe ja venna vanematest ilma. Lapsed, kelle lähisugulased elavad kaugel Tšiilis, jäävad perekonna hooleta ning nende tulevik ei tundu just väga helge.

Et Bianca on täisealine ja Tomas peaaegu ka, siis annab sotsiaaltöötaja neile võimaluse omapäi hakkama saada. Nende piskuks sissetulekuks saab nn orvupension, millest jagub vaid toiduks. Mõlemal noorel jääb kool tagaplaanile. Bianca asub tööle juuksurisalongi. Tomas püüab end tõestada jõusaalis. Bianca jaoks tundub selga vajunud koorem lämmatav ja ta näib sellele alla vanduvat. Siis toob Tomas koju kaks sõpra jõusaalist. Peagi tulevad nood lagedale kriminaalse plaaniga, mis peaks noortele helge tuleviku kindlustama.

Filmi peaosa, Biancat, väga hästi mängiv Manuela Martelli meenutab veidi Noomi Rapace’i. Temas on sarnane sisemine tugevus. On näha, et ilusa pealispinna all on palju huvitavat peidus. Sama võib öelda filmi kohta: kui otsida, leiab sealt palju rohkem, kui esmapilgul paistab. Edenedes keerab väga realistliku baasiga lugu peale järjest irreaalsemaid keerde. „Ma mõtlesin tulevikust nii palju, et see oli saanud osaks olevikust. Kõige veidramaks osaks,” ütleb Bianca kaadritagune hääl ühes (sise)monoloogis. Sarnaselt suhtub reaalsus filmireaalsusesse: vihjeid tegelikule olukorrale ja maailmas/Euroopas toimuvale võib välja lugeda mitmelt poolt.

Meeldejääva rolli mister Universumina teeb filmis ka hollandi näitleja Rutger Hauer.

Kaisa Karu

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

50. Danis Tanovic An Episode in the Life of an Iron Picker (2013)

Nazif Mujic, kes võitis Berliini filmifestivalil oma rollisoorituse eest Hõbekaru, on keskne figuur selles linaloos, mis taaselustab tema perekonna ühe kriitilisema läbielamise.

Bosnia ja Hertsegoviina mustlaskülas elav vanametallikoguja tõmbas oma erakordse looga režisöör Danis Tanovici tähelepanu, kui arstid keeldusid tema ravikindlustuseta naist aitamast ja lugu jõudis ajakirjandusse. Tanovici otsus teha sellest juhtumist film, kasutamata professionaalseid näitlejaid, on andnud väga mõjuva tulemuse.

Inimesed, kes mängivad iseennast, paistavad ekraanil kohati kohmetud, kuid ilmne teadlikkus kaamera kohalolust tekitab vaatajais võimaluse märgata end jälgimas nende inimeste lugu, keda tihi peetakse nähtamatuks. Nende lugusid ei räägita. Nende lugusid ei tahetagi teada. Kuid sellest filmist vaatavad need samad inimesed publikule vastu ning nii lõikab kohtumine sotsiaalse ebaõiglusega palju sügavamalt. Hoolimata tundlikust materjalist on Danis Tanovici südantsoojendav lugu südikusest üdini elujaatav ning tänu edule erinevatel festivalidel on sel filmil olnud tõepoolest positiivne mõju ka ekraanil kujutatud inimeste elule.

Filmi visuaalne ja heliline kompositsioon loob omanäoliselt poeetilise atmosfääri, kui kaamera järgneb vaikides läbi talvise maastiku Nazifile, kes teeb kõik selleks, et päästa oma naine eluohtlikust olukorrast. Dialoogi vähesus ning asjade aeglane kulg tõstab esile ümbritseva maastiku ning argihelid, millel on igapäeva toimetusi rütmistav jõud.

Katriin Kütt

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

51. Ignas Jonynas The Gambler (2013)

Mida teeb staažikas kiirabitöötaja, kes on mängukire tõttu sattunud võlgadesse ja tasuks oma pikaaegse töö eest saab vaid aukirja, sotsiaalministeeriumi logoga tassi ja kümme energiabatooni sponsoritelt? Leedu lavastaja Ignas Jonynase filmis „Mängur” hakkab ta mängima suuremate panuste peale, luues nii oma töökaaslaseid kui ka patsiente hõlmava kihlveovõrgustiku. Parameedik Vincentas alustab mängu, mida pole võimalik võita, mängu, kus pole kohta tunnetel ega inimlikkusel.

Jonynase debüüt on halastamatu sotsiaalkriitiline kommentaar eluliselt oluliste ametite alarahastamisele ja lihtlabasele ahnusele, millele tuuakse tihti ohvriks inimväärikus. Jonynas ei jäta lootust, ühiskond, mida ta portreteerib, on läbinisti mäda, selles pole kohta usaldusel, halastusel ega armastusel.

Vaataja ees on „balti äng” selle parimas vormis. Kohtuvad „Sügisball” ja „13 Tzameti”: mõtlemapanev sisu ja mõjuv kunstiline vorm. Kui seni on Leedu film jätnud mingil põhjusel ükskõikseks, siis „Mängur” peaks need eelarvamused murdma. Ignas Jonynas on uus nimi Leedu filmis, mille peab meelde jätma.

Tõnu Karjatse

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

52. Ari Folman The Congress (2013)

Ari Folman tegi oma novaatorliku sõjavastase animafilmiga „Valss Bashiriga” unelmate debüüdi, saades korraga nii Kuldse Palmioksa, Oscari kui ka BAFTA nominatsiooni, võitis Kuldgloobuse ning teenis vaimustunud heakskiidu nii kriitikutelt kui ka laiemalt publikult. Tema kauaoodatud teine film teeb tõenäoliselt seda, mida paljud kauaoodatud „teised” ikka on teinud: jagab arvamused teravalt kaheks. Robin Wright mängib Robin Wrighti, (vara)keskealist näitlejatari, kelle suuremad rollid on jäänud minevikku. Oma lastele mõeldes on ta nii mõnestki karjääriredeli-rollist ära öelnud ning oma agendi (Harvey Keitel) ja stuudio esindaja hinnangul peab Hollywoodi „parim enne” eale lähenev näitlejatar pensionipõlve kindlustamiseks oma viimasest õlekõrrest haarama. Nad suudavad teda veenda laskma oma keha digitaliseerida, andes selle kasutusõiguse igaveseks stuudiole. 20 aastat hiljem sõidab Robin Abrahamasse, maailma esimesse täielikult animeeritud linna ning on tunnistajaks sündmustele, mis muudavad igaveseks inimkonda ja seda, mida nad peavad reaalsuseks… „Kongress” on eelmisest filmist tunduvalt keerulisema struktuuri ning ambitsioonikama sisuga viirastuslik ja unelev kujutlus düstoopilisest tulevikuühiskonnast, kus ilutsevad art déco interjöörid, sümbolistlike maalide esteetika ning biitlite „Kollasest allveelaevast” tuttav psühhedeelne mängulisus. Inspiratsiooni sai Folman Stanislaw Lemi satiirilisest romaanist „Futuristide kongress” ja ühest eraelulisest seigast Cannes’i punasel vaibal. Hannes Aava

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

53. Søren Kragh-Jacobsen The Hour of the Lynx (2013)

Søren Kragh-Jacobsen, keda tuntakse ühe Taani kõige edukama lavastajana, on tagasi Pimedate Ööde filmifestivalil oma uue filmiga „Ilvese tund”.

Noor teadlane Lisbeth töötab väga range režiimiga psühhoneuroloogiainstituudis ning on ühe patsiendi pärast sunnitud erakorralise abi osas pöörduma preestri poole. Nii tuuakse maakonna kõrvalisemas osas asuvasse hullumajja 45aastane preester Helen (Sofie Gråbøl, keda eesti televaataja teab kindlasti Taani menusarja „Kuritegu” Sarah Lundina), kes kohtub seal nimetu Poisiga. Poiss, kes enesetapukatse ajal olla jumalaga rääkinud, paelub teda ning Helen otsustab hullumajja jääda. Mõlemad naised peavad oma tööeetika kõrvale jätma, sest kardetakse Poisi uut enesetapukatset. Püüdes olukorrale lahendust leida ning samas ajaga võidu joosta, avastavad mõlemad naised end aina sügavamalt haige Poisi mõistusest ning see, mis neid seal ootab, on mõlemale üllatus.

Läbiv lugu filmis on paeluv – nii narratiivi kui ka huvitaval kombel pilguna Skandinaavia psühhoneuroloogiainstituutide tegutsemisviisidele. Film, mis üles võetud filmilindile, on oma tumedates, puhastes sügise- ja talvetoonides kummitama jääv lugu sellest, kuidas lapsepõlv meid hiljem mõjutab ning laseb õõva tekitavalt särada Frederik Christian Johanseni (Poisi) rollil.

Maria Reinup

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

54. Terry Gilliam The Zero Theorem (2013)

Qohen Leth (Christoph Waltz) on ekstsentriline ja eraklik arvutigeenius, kes elab orwellikus korporatiivmaailmas, kannatades eksistentsiaalset ängi. Vaid „Juhatuse” nime all tuntud salajase isiku juhiste kohaselt üritab Qohen lahendada nullteoreemi – matemaatilist võrrandit, mis tõestab lõpuks, kas elul on mõte. Qoheni tööd põlenud kabelis, kus ta elab, segavad võrgutava naise Bainsley (Mélanie Thierry) ning Juhatuse teismelise poja Bobi (Lucas Hedges) külaskäigud. Režissöör Terry Gilliam on kutsunud seda viimaseks osaks düstoopilise satiiri triloogias, mis algas 1985. filmiga „Brazil” ning jätkus 1995. aastal filmiga „12 ahvi”. „Kui ma tegin 1984. filmi „Brazil”, üritasin maalida pildi maailmast, kus me siis elasime. „Nullteoreem” on vaade maailmale, kus me minu arvates nüüd elame. Pat Rushini käsikiri intrigeeris mind mitme eksistentsiaalse ideega, mille ta oli lisanud sellesse naljakasse, filosoofilisse ja liigutavasse loosse. Näiteks: mis annab me elule mõtte, teeb meid õnnelikuks? Kas on võimalik olla üksi järjest rohkem seotud ja kinnises maailmas? Kas maailm on kontrolli all või lihtsalt kaootiline?” – Terry Gilliam, režissöör