The - Arvustus.com arvustused

“Veider mõelda, et esimest osast on möödunud 14 aastat. Seda kummalisem, et filmi tegevus jätkub täpselt sealt, kus esimene osa lõppes.
Seekord laseb ennast poliitikasse meelitada ja alatult ninapidi vedada superkangelasema Elastiknaine. Üks läbiv teema ongi selle otsusega kaasnevad erinevad tahud - emana, abikaasana ja naisena üldiselt.
Härra Imeline peab omakorda alla suruma kõik talle loomuomase ja ülla eesmärgi nimel lastega koju jääma. Selgub, et superlastel on üsna tavalised probleemid. Nagu esimene osa juba vihjas, on pesamunal eriti huvitavad supervõimed, lisaks on neid ka lugematu arv (17). Lapsed aga ehk ongi selle filmi kõige suuremad kangelased.
Välja arvatud paar kohatuna mõjunud dialoogi, on Imelised 2 tempokas ja põnev film, nalja saab igas vanuses vaataja.”

“Väga huvitav film, kindlasti neid auhindu väärt, mille ta saanud on. Pilt on ilus, stseenid on ilusad.. ja koledad korraga. Kõik on pigem kulunud, must, roostes ja katki. Aga selles on mingi omamoodi ilu ja kunstilisus.

Film tundub nii prantslaslik, et esimeste kaadrite juures on tunne, et algab Amelie teine osa. Ning see tunne on mingis mõttes lõpuni. Et see Elisa on Amelie. Ja kõiks ee toimub Bioshocki arvutimängu visuaalses maailmas.

Filmi käigud mingeid üllatusi ei paku. Kõik lähebki nii, nagu on kõige ootuspärasem ja olles harjunud, et kindlasti püütakse mind ainult selliselt mõtlema panna, et siis järgmisel hetkel jalad alt lüüa ja üllatada, siis tegelikult lõpuks üllataski lihtsalt see, et mingit üllatust polnud. Mis pole tingimata isegi kriitika.

Tore film, mida soovitan vaadata.”

“Nii Peremees kui loomad on taluelu rutiinist tüdinud. Erinevate kokkusattumuste abil satuvad kõik suurde linna, kus kohtavad nii sõpru kui vaenlasi. Aardman on tavapärasest formaadist väljas päris mitmes mõttes ja väga hästi hakkama saanud. On lapsikuid ja ainult suurtele arusaadavaid nalju, armsalt rassistlikuid ka. Hea vaatamine.”

“Brother ei ole Eestis päris esimene bränd, millele mõeldakse kui printerit on vaja. Ikka esmalt Canon, HP, Samsung.. Aga see Brother on ostusoovitust väärt. Üldiselt ei ole sarnases hinnaklassis olevatel värvilaserprinteritel erilist prindikvaliteedi vahet. Võta üks ja viska teist. Tindiprinteritele nad muidugi fototrükis vastu ei saa, aga tindiprinterid ei saa jälle laserprinteritele vastu hinnas.. Sest tahm maksab ikka ropult vähem kui tint.
Nii et trükikvaliteet on tegelikult suht sarnane ja seega tuleb võrdluste aluseks valida midagi muud. Mina vütsin WiFi, võimaluse mobiilist/tahvlist otse printida ja muidugi kahepoolne (duplex) printimine. Need omadused lauale ja ei jäägi eriti midagi peale selle Brotheri üle, mida võin selliste soovide puhul küll julgelt soovitada!”

“Läksin vaatama, sest mängisin kunagi World of Warcrafti ja enne seda Warcraft I, II ja III... Nii et üsna kursis selle Warcrafti teemaga ja kuigi sellest on nüüd aastaid tagasi ja kusagilt lugesin, et see pole filmina suurem asi, siis läksin ikka vaatama.
Üllatusin, sest film oli täiesti korralik. Siin-seal mõnusaid vihjeid neile, kes midagI Warcraftist ka enne teavad, aga üldiselt vaadatav ja arusaadav igasugusele fantaasiafilmihuvilisele. Saalis olid küll peamiselt poisid ja mehed ilma kaaslasteta, aga mõni naine oli ka kaasa veetud :)
Filmis oli eepilisust, maagiat, jõudu, hästi natuke, aga tabavat nalja (nt naersid kõik Orci lapse kurja hääle peale) ja piisavalt materjali, et sellele filmi järgesid teha. 2h film ei tundunud kuidagi pikk!”

“Tarantino uus lugu kõlas minu jaoks juba enne väljatulekut, kui Reservoir Dogsi westerni remake, mida ta mõnes mõttes ju ka on, aga seda ei saa filme küll pahaks panna, sest näiteks enamik põnevusfilme on ka suht sarnased.

Lühike kirjeldus on ilmselt selline, et tegevus toimub mõned aastad peale USA iseseisvussõda metsikus läänes külmal talvel. Kuulus pearahakütt John Ruth (Kurt Russell) saabub hobutõldade vahejaama koos kinni võetud põgeniku Daisy Domergue'ga (Jennifer Jason Leigh), kus lisaks neile veel kirju seltskond. Kokku võib neid kõiki siis nimetada vihaseks kaheksaks. Küll kahtlustab John Ruth, et kõik tegelased ei ole mitte heatahtlikud külalised, vaid kellelgi on kindel ülesanne Daisy vabastada.

Natuke Reservoir Dogsi, natuke Hercule Poiroti ja natuke Sam Peckinpahi ning kokku teeb see täiesti Quentin Tarantino filmi. Üldiselt on minu jaoks filmidel, milles on lumi, eriline võlu, lisaks kuulub sarnane koht ka spagettivesternitele ning kellele ei meeldiks hästi tehtud who-done-it? Samas ei ole Vihane kaheksa nii hea film, et ma selle pärast kohe juubeldama hakkaksin.

Minu jaoks suurim mure filmiga on see, et kogu filmi on ühes vaates tehtud. Metsamajas veetev seltskond ei omavahel ei kahtlusta teineteist pea üldse. Sellist hinge kriipivat paranoiat tegelaste vahel ei ole, vaid pigem on puhkav ja lõdvestuv seltskond, kes enamasti naudib kuuma kohvi, kui väljas möllab lumetorm. Enamasti on vaid John Ruthi pool vs. teised ja kui ühelt teise poole tegelaselt läheb rõhk ära, siis kaob ka antud tegelane kuidagi ära. Võib-olla ei ole see just parim kirjeldus, aga süüdistatakse üksteist, mitte teineteist. Kes filmi näinud on, see saab aru, mida ma mõtlen. Vähene omavaheline paranoia teeb ka seda, et tegelased ei ole nii värvikad kui võiksid olla.

Natuke kannatavad seetõttu ka dialoog ja montaaž. Mida rohkem pooli ja vaateid oleks filmis, seda hektilisem ja kiirem peaks olema ka montaaž ning dialoog saaks ka värvikust juurde. Siinkohal peab muidugi ütlema, et filmi väheses värvikuses süüdistada on ehk veidi rumal, sest ta on ikkagi Tarantino film ehk värvikam, kui enamik teisi. Lihtsalt Tarantino kohta oleks võinud veel parem olla.

Kui vaadata 2015 aasta filme üldiselt, siis kindlasti on Vihane kaheksa üks neid filme, mis annab aastale juurde ning ilma selleta oleks ta tunduvalt kehvem.”