Tallinn - Arvustus.com arvustused

“Külmalt juua ok. Kujutan ette et võiks jääkuubikutega proovida.
Kuumutades muutub lõhn täielikult ja varasem meeldiv Vana Tallinna aroom muundub ebameeldivaks haisuks. Ka maitse kannatab. ”

“Loo peategelane on veidi lihtsameelne ning segaduses esmasünnitaja, kes püüab tulevaseks tähtsaks sündmuseks hoolega valmistuda. Infot hankides puutub ta kokku ka meditsiinivastastega, kes erinevate meetoditega veenavad teda kodus sünnitama. Häbi on vaadata neid rumalaid naisi, ja kui palju neid veel siia filmi kokku oli saadud. Küll oleks romantiline sünnitada kuskil kadakate vahel, kodus ise sündinud laps on elus edukas ja edasipüüdlik, õnnelik kodusünnitus tagab lapsele esimeseks eluaastaks hea une ja korras seedimise jne jne.
Kerget saaki haistvad "alternatiivravitsejad" tundsid kergeuskliku kliendi kilomeetri kauguselt ära ning määrisid peategelasele kaela veel ka homöopaatilised terakesed, kristallid, pendlid, "vabastava hingamise" sünnitraumadest vabanemiseks jms. Nagu hullumajas oleks filmi tegemas käidud. Loeng teemal "Baasmaatriksid: emakas=põrgu" oli väga segane ja sensitiiv laiutas ise ka lõpuks käsi ja tunnistas, et see kõik võib kuidagi teisiti ka olla.
Küll on filmis aga väga hästi näidatud, miks ja kuidas meditsiinivastasted riiklikule tervishoiusüsteemile nö "ära teevad". Haigla juba iseenesest ei ole kuigi sõbralik asutus ning on seotud haiguste ja hädadega. Eesti arstide suhtumine on üsna külm ja süsteem konveierlik. Patsiente on palju ning arstiga ei teki isiklikku inimlikku suhet. Ka palka maksab maksumaksja, nii ei teki isegi mitte kaubanduslikku suhet.
Terakestemüüjad-hingajad-sensitiivid on aga head suhtlejad ja püüavad potentsiaalsele kliendile igati meeldida ning müügi õnnestumise nimel on võimelised käigu pealt kõige uskumatumaid lugusid välja mõtlema, kosmosest, jumalast, universumist - mis aga konkreetsele patsiendile rohkem korda läheb. Selline lähedane kontakt loob usalduse ja tekitab inimesele õnnetunde.”

“Lennujaama Welcome kohvik on mugav söögikoht lennujaama vastutulijatele, sest asub saabuvate lendude osas ja teisel pool klaasseina ongi pagasilindid.



Värvilised rahvusmustriga diivanid näevad rõõmsad välja, ehtsatest kasetüvedest põrandalambid ja lauajalad mõjuvad originaalse ja looduslähedasena.
Ainult nööbikujulised ja nööpaukudega lauad ei sobi teemasse. Pealegi on "nööpide" kõrgem äär ebamugav, taldrik jääb viltu.

Menüü ei ole pikk, pakutakse ainult ühte päevapraadi ja päevasuppi, lisaks pizza, mida küpsetatakse sealsamas puuküttega kiviahjus.

Segadust tekitab toidu valimine, sest söögikohale lähenedes on esimene asi kassa, aga kassa juures mingit menüüd ei ole. Kõigepeat tuleb niisiis minna kassajärjekorrast mööda ning uurida iga leti juures, mida pakutakse. Seal on saiakestel jms toidul hinnad juures, aga ei saa aru, kas peaks ise võtma ning kui, siis kuhu need tuleks panna. Järgmisena saab kassa taga letis üle vaadata, mida söögiks pakutakse. Kui kumbki valik isuäratav ei tundu, jääb üle veel kõige tagumine, pizzalett. Kas pizzat saab tellida sealt või tuleb minna kassasse, jäigi segaseks.

Päevapraad tundus isuäratav, hind küll 5.90, aga lennujaamas ongi lennujaama hinnad. Teist korda kassajärjekorra ära seisnuna tellisin päevaprae ning seda läks tõstma kassa teenindaja ise. Väga ebaefektiivne, aga see seletas ka pikka järjekorda.

Päevapraad, üleöö küpsetatud searibi, oli üllatavalt väike, kõigest 2 ribi. Maitses see-eest ülihästi, ka kartul ja köögiviljad olid head. Päevaprae kõrvale sai ise tõsta ka salati (tomat, kurk, lehtsalat).



Natuke keeruline oli esimene kord seal süüa, aga järgmine kord olen juba targem. Teinekord kellelegi lennujaama vastu minnes proovin siis pizza ära.”