Galaxy Gear
7.2
11 hindajat

67. Samsung Galaxy Gear

1,63-tolline ekraan (320 x 320 pikslit), 800 Mhz protsessor. 4 GB sisemälu, 512 MB RAMi. Toimib Samsungi nutitelefonidega alates Android 4.3. versioonist (mitte kõigiga). Kaal 73,8 g.


Lisas seim 30.11.2013
Pane hinne:
Vaata kõiki arvustusi (1)

“Ma olen juba harjunud, et Samsung teeb küll normaalse hinnaga ja hästi töötavaid asju, aga enamasti on need välimuselt ikka küllaltki inetud ja tunduvad odavad. Galaxy Gear nutikell on aga teisest puust, õigemini teisest metallist, tõeline alumiiniumist täppistöö, kruvipead on näha ja puha. Ei mingit odavat plastikut. Seega välimuselt on Galaxy Gear kindlasti edev ja tulevikuline, seejuures on see disainitud nii, et ega peale vaadates kohe ei saagi aru kui paks see tegelikult on. Aga paned käele ja saad aru.. Ikka üllatavalt paks/kõrge. See juba märkamatuks ei jää, aga ega see pole ka eesmärk ;) Lõppude lõpuks maksab see kell oma 350 eurot, nii et selle eest saaks ka palju teisi edevaid käekelli.
See on aga eriline, sest paaritub Samsungi telefonidega, hetkel vist ainult Note, Tab 10.1 ja S4, aga küllap kõigi tulevaste telefonidega ka. Näitab käele teateid uutest meilidest, sõnumitest, kõnedest jpm. See käekell suudab isegi filmida ja pilti teha!
Lisaks paksusele on kellal veel hädasid. Protsessor on aeglane, seega uimerdavad ka menüüd ja akuga ei saa väga hästi isegi üht päeva läbi! See on küll nöök, reklaamis lubab ikka 24h tööd. On ikka jama küll kui pean oma kella tihedamini laadima kui telefoni..
Arenemisruumi veel on.”

30.11.2013 21:38 - seim
Hinnang arvustusele:
  +0   -0
The Dance of Reality (2013)
10
1 hindaja

68. Alejandro Jodorowsky The Dance of Reality (2013)

Alejandro Jodorowsky on klassifitseerimatu kirjanik, kes on kirjutanud nii filme, koomikseid, esseid, poeesiat kui ka müstikat ning on psühhomaagia kontseptsiooni leiutaja. Pärast 23aastast eemalolekut filmimaailmast valis ta kauaoodatud tagasitulekufilmi teemaks oma elu (väljamõeldud autobiograafia).

Jodorowsky saavutas kuulsuse väga edukate kultusfilmidega „El Topo” (1970) ja „Püha mägi” (1973). „Tants reaalsusega” avastseenis loeb režissöör ise veidrate assotsiatsioonidega luuletust: raha võrreldakse verega, Kristust Buddhaga jne. Esimesest hetkest on selge, et see, mis muutis ta aastateks keskööfilmide kuningaks, on veel alles.

130 minuti jooksul on aega elust suuremaks seikluseks, rikkalikuks ning veidraks pildikeeleks ning visuaalselt ennekuulmatuks ekstsentrilisuseks. Diktaatorlikult võimas isa, armastatud ooperilauljast ema ning paljud teised saadavad meid reisil Fellinist Todd Brownini, Buñuelist Kusturicani, sürreaalsest nostalgiast B-filmini, unikaalse ja eripärase Jodorowskyni.

Vaataja ainus valik on anda alla, vabastada oma meeled, olla paindlik ning lasta end juhtida selles traagilises, tihti ülimalt meelelahutuslikus, peaaegu joonisfilmilikus mängulises loos. Nauditav sonimine, soniv nauding.

Javier Garcia Puerto


Lisas OliverL 16.11.2013
Pane hinne:
Coast of Death (2013)
10
1 hindaja

69. Lois Patiño Coast of Death (2013)

Surmaranniku all tuntakse Loode-Hispaanias asuvat karismaatilist ja imelist Galiitsia regiooni. See on väga ilus, kuid meremeestele ja laevadele ülimalt ohtlik. Sellest ka see halbakuulutav nimi. Rooma ajal peeti seda maailma lõpuks, kus elu kohtab igavikku ning legendid täituvad.

Hästi plaanitud, pikad ja staatilised võtted näitavad meile ruumi, kus inimese ja keskkonna keeruline suhe muutub igavikuliseks. Iga kaader on kui lõuend, millel õlivärvid pehmelt, aga pidevalt liiguvad, võrratult aega joonistades. See on hüpnootiline film, mille vaate visuaalne intensiivsus tutvustab meile seda legendaarset kivist, udust ja tormist maad kui inimeste hirmude, lootuste ja rõõmude mosaiiki. Looduse selge kaos astub vastu inimese kontrolliihale ning ärakasutamisele, mõlemad osapooled kätketud imelisse tantsu.

Pärast kahte festivalivõitu – Oberhausenis (kus film võitis ühe kõige suurema filmifestivali parima lühifilmi tiitli) ja Locarnos (parima noore režissööri auhind filmi esilinastusel kunstifilmide Mekas) – rändab režissöör Lois Patiño oma tööga üle kogu maailma, külastades muuseume, kunstigaleriisid, ülikoole ning korjates filmifestivalidelt auhindu.

Javier Garcia Puerto


Lisas OliverL 16.11.2013
Pane hinne:
Breakaway (2012)
10
1 hindaja

70. Ian Lorenos Breakaway (2012)

Väike Filipiinidelt pärit film „Lahkulöömine” on lavastaja Ian Lorenose koduregioonis kuulsaks teinud oluliste auhindade tõttu (sh ka kohalike filmikriitikute aasta parim film) ning Pimedate Ööde filmifestivalil on hea meel see teos ka kohalike vaatajateni tuua. Üksikisa Robert Lim (Jericho Rosales) veedab kogu vaba aja oma poja Brianiga. Robert ei teeni väga palju ning üksikvanemana on keeruline hakkama saada, mistõttu ei ole tema suhted Brianiga tihti väga lihtsad. Ükspäev, kui Robert läheb pojaga ühe-euro-poodi, et poisile midagi lubada ning pöörab talle hetkeks selja, on Brian aga kadunud. Hiljem näeb Robert poe turvakaamerate lindistustelt, et poiss läks kaasa kellegi vanema mehega ning algab kiiresti meeleheitlikuks muutuv otsing. Kohalik politsei ei saa palju teha – selliseid lugusid on liiga palju ning nii püüab Robert ise Manila nurgatagustest poissi üles leida, kuid seda tehes avaneb tema silme all meeletu inimkaubanduse võrgustik. Film, mis ei portreteeri ainult isa-poja suhet, olemata seejuures võlts või sentimentaalne, vaid tutvustab vaatajale ehedal moel väga võimsat inimkaubanduse maailma. Maria Reinup


Lisas OliverL 16.11.2013
Pane hinne:
The Strange Colour of Your Body's Tears (2013)
4.0
1 hindaja

71. élène Cattet, Bruno Forzani The Strange Colour of Your Body's Tears (2013)

Neo-giallo-lühifilmide ja eksperimentaalfilmiga „Ameri” kuulsust kogunud Belgia duo on sel aastal vallutanud festivalid visuaalselt orgastilise teosega, mida lihtsalt peab nägema suurelt kinoekraanilt.

Lugu kui selline on lihtne: mees tuleb tööreisilt koju ja avastab, et ta naine on kadunud. Ta kutsub politsei ja asub naabritelt infot pärima, kuid kõik tunduvad teadvat rohkem, kui nad jagada tahavad. Tema ees hargnevad lahti vägivaldsed ja perverssed lood. Peagi hakkab meest kummitama tunne, et naine pole majast lahkunudki ja kõik on toimunud nende oma kauni kodu seinte vahel.

Vaatajal ei tasu oodata läbivalt selget looliini, vaid olema valmis Forzani-Cattet’i visuaalseks seikluseks nende ja iseenda fantaasiamaailma, tajude ja tunnetuste maailma – ja unustama loogika.

Helen Vinogradov


Lisas OliverL 16.11.2013
Pane hinne:
Cheap Thrills (2013)

72. E.L. Katz Cheap Thrills (2013)

Kui kaugele läheksid sina raha pärast, küsib oma esimeses filmis lavastaja E. L. Katz, kui jõuka abielupaari meetod õhtu parimaks veetmiseks on kahe vana koolisõbra mõistusega mängimine. Film, mis on žanrimaailmas nüüdseks laialdast tähelepanu pälvinud, räägib loo kahest endisest koolisõbrast, kes kohtuvad kogemata L. A. äärelinna baaris. Võrdlemisi krõbeda rolli tegev Pat Healy mängib Graigi, värsket pereisa, kes on samal päeval kaotanud töö ning kohe kodu kaotamas. Tema sõber on aga juhutöid tegev Vincent (Ethan Embry). Vincent on omadega juba allilma äärealadele sattunud, kuid mõlemad leiavad viskit rüübates, et finantsolukord pole kiita. Meeste tähelepanu püüab Colin (David Koechner), joviaalne, hirmuäratavalt sõbralik, kokaiini täis pumbatud mees, kes püüab oma kaunitarist naist Violeti (Sara Paxton) sünnipäeva puhul lõbustada. Muuseas kuulub ka lõbustamise hulka erinevate pakkumiste tegemine stiilis „saad 50 dollarit, kui teed seda või teist”. Nagu vanasõna ütleb – pill tuleb pika ilu peale. Lugu kahest mehest, kes raha pärast ära keeravad. Film, täidetud hea dialoogi, hästi üles ehitatud keskkonna ning mõne kaotatud jäsemega, on parajalt mõnus kesköine vaatamine, kui seda endale lubada. Maria Reinup


Lisas OliverL 16.11.2013
Pane hinne: