Mees La Manchast
Neeme Kuningas
Mitch Leigh’ muusikal „Mees La Manchast“ on särav sulam romantikast, seiklustest, huumorist ja tragöödiast, mis põhineb Miguel de Cervantes Saavedra romaanil „Don Quijote“. See on tragikomöödia inimkonna püüdlustest muutuda paremaks ja parandada ümbritsevat keskkonda. Cervantes soovis kirjutada satiirilist burleski tolleaegsete populaarsete rüütliromaanide ainetel, kuid eneselegi ootamatult sai teosest sügav, laiaulatuslik ja tundlik jutustus veidrikust idealisti seiklustest ahnes ja küünilises maailmas. Lugeja jõuab järeldusele, et kui don Quijote näib narrina, siis ainult seepärast, et maailm ei ole tema ideaalide vääriline. Leigh’ muusika vaimustab kaunite meloodiatega, millest tuntuim on don Quijote tõotuslaul. Peaosades: Renè Soom, Priit Volmer, Ago Anderson, Tõnu Kark, Kelli Uustani, Hanna-Liina Võsa. Lisas Kultra 04.05.2012
Hindamiseks logi sisse.Registreeru kasutajaks
Arvustuse lisamiseks logi sisse. Registreeru kasutajaks
Kuum teema
Viimati lisatud
-
Padise Kastell
Lisas sonicPRO25.07.2020PRO-staatus antakse arvustajatele, kes on oma sisukate kirjutistega Arvustus.com toimetusele silma jäänud. -
Vabariigi vaenlased
Hannes VeskimäeLisas Rein Veemees 18.02.2020 -
Pimeduse kütkes
Cara HunterLisas Rein Veemees 17.02.2020 -
POMO Restorante
Lisas sonicPRO17.02.2020PRO-staatus antakse arvustajatele, kes on oma sisukate kirjutistega Arvustus.com toimetusele silma jäänud. -
Vaba ja metsik. Julgusest elada oma reeglite järgi.
Merit RajuLisas bergeenia 29.01.2020
Arvustused
“Olin selles muusikalis nii pettunud, et tulin peale esimest vaatust ära. Kostüümid olid vinged, lavakujundus tagasihoidlik, kuigi taga päris lahedate raamidega hiigelpeeglid. Kuid mind häiris lavastuse hektilisus ja asjaolu, et hästi laulis ainult peaosaline. Kindlasti olid ka teised suurepärased lauljad, ega neid muidu Estonia lavalaudadele ei lastaks, aga miskipärast oli neil ilmselt kästud mööda laulda. Hea küll, ühe puhul oleks see olnud huvitav. Näiteks don Quijote teenri tegelaskujule sobis selline oskamatu laulmine hästi ja oli lõbus vaadata. Aga et sellisest möödalaulmisest ja ülepingutamisest oli selles lavastuses tehtud midagi normatiivi sarnast, siis kaotas asi oma võlu. Ma lihtsalt ei jaksanud enam halvasti laulvaid inimesi kuulata.
Üks asi, mis mind veel häiris, oli eestikeelne libreto. Mõte oli kõik tubli ja hea, luuletusena oleks toiminud. Aga lauljad olid mitme kohaga püstihädas, kus eestikeelsed konarlikud sõnad olid niimoodi üksteise otsa uptitatud, et seda enam viisistada ei olnud võimalik. Seda kohtas ka don Quijote tõotuslaulus, mis on ometi nii ilus ja inglise keeles ka ideaalselt voogav...”