Vassiljev ja Bubõr ta tegid siia... - Arvustus.com arvustused

“Selles etenduses toimus vist kokku ainult neli sündmust. Nii et kohati tundus, et jubedalt venib, et iialgi ei lõppe see ära ja Kivirähu mula vuliseb nagu kevadsula vesi mööda räpast tänavat. Kui meespeategelastel oli mingigi sisu ja areng, siis naisi kujutati vaid ülistereotüüpsete dekoratsioonidena (Palmistele muidugi 10 punkti erinevate slaavi kaunitaride karakterite humoorika esituse eest), mis ajas naerma küll, aga hiljem, asja analüüsides pigem nutma. Huvitav roll oli Avandil (sisuliselt miim). Tore tükk iseenesest, aga ei midagi erilist.”

“Ostsin piletid ja läksin seda vaatama ilma, et üldse teaksin, mis sorti etendusega on tegemist. Vaadata tahtsin puhtalt seepärast, et olin kunagi Draamateatri ajaloost uurimistöö kirjutanud ja need arhitektide nimed olid tuttavad. Ei ma aga teadnud, on see komöödia või draama või midagi kolmandat. Selgus, et on midagi vahepealset ja seejuures, minu suureks rõõmuks, pealegi hea!
Etendus algas mingi segase ööliblikate teemaga, mida püüti läbi etenduse uuesti sisse tuua ja ära siduda, aga minu jaoks see ei töötanud ja tundus üleliigsena.
Tegelasi ja tegevuspaiku oli rohkelt, pöördlava kasutati osavalt ja see oli kolmeks sektorika jaotatud, lisaks vahetati vahel mõne sektori kujundust, nii et vaheldust oli palju.
Näidend oli kirjutatud puhtalt kivirähkilikult, kõikjalt lõi läbi saksade petmine kavalate Eesti talupoegade poolt ja tunne, et eestlased on äge ja uhke rahvus. See oli päris meeldiv tunne, sest kõikjalt mujalt tuleb aina noote, kui mõttetu me maa ja rahvas on. Selline etendus mõjub rahvuslikule iseteadvusele väga hästi.
Dialoogides ja situatsioonides oli huumorit (kui Märt Avandi lavale tuli, kerkisid juba publiku suunurgad sellest faktist ülespoole), aga ka sügavamaid mõtted. Näiteks arutelus, kuidas teatrit ehitada ja mis on selle juures kõige olulisem. Selleks olevat tühjus. Tühjus, mis tuleb millegagi täita, aga mitte läppunud tühjus. See oli päris huvitav filosoofiline arutelu. Kui see tõesti oli Kivirähki originaalmõte, siis au talle, see kõlas aga nii tuttavalt (võib-olla lihtsalt nii loogiliselt), et mine tea...
Samuti meeldis mulle lõpp. Just siis kui paistis, et läheb natuke mõttetuks heietamiseks, algas suurepärane video, mis täitis kolmemõõtmelise video imitatsioonina kogu lava ning kust jooksid läbi kõik või suur hulk Draamateatriga läbi aja seotud olnud inimesed. Neid oli päris palju ja see tekitas tugeva tunde ja austuse Draamateatri vastu. Mis kindlasti oligi üks etenduse eesmärke.”