Vürst Igor - Valgevene ooper Estonias - Arvustus.com arvustused

“Estonia teater jätkab tänuväärselt erinevate rahvaste kultuurivahetuse nädalate korraldamist, sel aastal toimus vahetus Valgevene Vabariigi Rahvusliku Akadeemilise Suure Ooperi- ja Balletiteatriga. Valgevene imidz on eestlaste jaoks jaoks parasjagu eksootilis-nostalgiline: dikaatorist president, ebademokraatlik riigikord, lennukist allaloobitud mängukarud, mis põhjustasid globaalse meediakära jne. Vanemad inimesed mäletavad Valgevenet ühe „vennasvabariigina“, kellega koos sai 50 aastat „vabade riikide murdmatu liidu“ koosseisus oldud.
Estonias sai näha kolme balletti (Hatšaturjani „Spartacus“, Balakirevi „Thamar“ ja Rimski-Korsakovi „Šeherezade“) ja kahte ooperit, milledel peatun pikemalt.

10. veebruaril etendus vene helilooja Aleksandr Borodini ooper „Vürst Igor“, see on tema neljast ooperist kuulsaim, mida mängitakse palju ka maailma ooperimajades. Borodini teeb omapäraseks asjaolu, et ta jättis ajalukku jälje nii oma põhitöös keemiaprofessori ja teadlasena St. Peterburgi Kirurgilise Meditsiini Akadeemias kui ka töövälisel ajal tegutsenud heliloojana, kuigi muusikuna saavutas maailmakuulsuse alles pärast surma.

Borodin alustas „Vürst Igori“ komponeerimist 1867, kui Euroopas, sh Eestis, oli rahvuslik liikumine täies hoos. Libreto aluseks on 12. sajandi Vene eepos „Lugu Igori sõjaretkest“, selle kirjutas helilooja ise samaaegselt muusikaga. Ooper on jäänudki vene rahvuslik-heroilise epohhi üheks eredamaks näiteks, kus ülistatakse vene suur hinge ja tehakse ohtraid kummardusi isakese tsaari suunas. Helilooja ise oma teost lõpetada ei jõudnud, seda tegid peale tema surma 1887 olemasolevate kavandite alusel Rimski-Korsakov ja Glazunov, esietendus toimus 1890 St. Peterburgis ja saavutas kohe tänini säilinud populaaruse.

Valgevenelaste nägemus lavastaja Juri Aleksandrovi silme läbi tahtis teose sisu näidata mitte imperialistlikust vaatenurgast, vaid „võimaldada neil (publikul – TZ) maailmas toimuvat teise pilguga vaadata.“ Selline lähenemine Borodini teosele tundub veidi kummaline, kuna ooper on loodudki vene rahvuse ja tsaari ülistamiseks ning vaatamata lavastaja ponnistustele ta selliseks jäigi. Etendust vaadates tabasin end korduvalt mõttelt, et ega Venemaal viimase 1000 aasta jooksul suurt muutunud pole, (ehk vaid habemeid on vähemaks jäänud), seega pole nagu põhjust ka maailma teise pilguga vaadata. Kahjuks oli ära jäetud ooperi viimane stseen, mis nii iseloomulikult võtab kokku vene hingele omase isakese-baatjuška ülistamise vaatamata tema tegudele võitja või kaotajana.

Ju on „Vürst Igori“ ja tänapäevase Valgevene poliitilise elu vaheline piir imeõhuke, mistõttu suverääni liigne ülistamine võinuks ehk kriitlilise või naeruvääristavana mõjuda. Esimene vaatus oli sisuliselt lavastamata, arusaamatud pausid ja pikaleveninud lavakujunduse vahetus muutsid publiku igavlevaks. Õnneks kompenseeris teine vaatus esimese puudujäägid, eriti eepiliselt oli lavastatud stseen polovetside tantsuga, kus võimsa ja nauditava etteaste tegi teatri balletitrupp. Teises vaatuses oli ka solistidel võimalik näidata oma laulu- ja näitlemisoskust, sellega hiilgas enim Vladimiri osa olnud noor tenor Aleksei Mikutel, hea vokaalse soorituse tegid ka bariton Stanislav Trifonov (vürst Igor) ja bass Andrei Valentij (vürst Galitski). Mainimata ei saa jätta ooperikoori, kel on oluline osa kogu teoses, vene rahvuslikus stiilis mitmehäälsete partiide meisterlikku esitamist.

12. veebruaril oli võimalus näha valgevenelaste nägemust maailma ooperimajade standardrepertuaari kuuluva Puccini „Madama Butterflyst“. Külakostiks toodud lavastus pärineb aastast 1953, mis on sellest ajast olnud pidevalt teatri repertuaaris. Peamise muudatuse tegi lavastus läbi 1990, siis hakati seda esitama originaalkeeles.

Miks just Stalini surma-aastal valiti repertuaari ameeriklase ja jaapananna armutragöödia, et õnnestunud mul valgevenelaste käest välja pinnida.


Pilt „Vürst Igori“ lavastusest. Valgevene Suure Ooperi- ja Balletiteateri foto.


Kriskentia Stasenko Suzuki osas tegi ilusa rolli. (foto: Liina Viru)


Lavakujundus ja kostüümid olid loodud traditsioonilisena, kunstnik oli tekitanud lavastust läbiva praktiliselt muutumatu lavapildi täis kirsiõisi, roosipõõsaid, lillevanikuid, mis meenutas campi a la Pierre&Gilles. Ilmselt polnud 1953. aastal kombeks ka valgustust vastavalt laval valitsenud meeleoludele/öö ja päeva rütmi vaheldumisele muuta. Meeldejääva rolli tegid Tatjana Gavrilova Suzuki ja Stanislav Trifonov Sharplessi osas, eriti ilus oli nende II vaatuse duett.

Mõlemil etendusel tegi parima etteaste orkester (dirigendid vastavalt Nikolai Koljadko ja Andrei Galanov), kes oli täpne, emotsionaalne, pianod-forted laval toimuvaga korrelatsioonis. Eriti kostis kõrvu puhkpillide rühm oma meisterlikkusega. ”