Ilukirjandus - Arvustus.com arvustused

“nendest tegelastest tahaks veel lugeda”

“Vanemal köitel võib tagant leida märke, et tegemist on noorsooromaaniga vms. Ja tõesti, esimest korda lugesin seda raamatut palju nooremana, ilmselt kusagil 13-14-aastaselt. Ma küll täpselt ei mäleta, et tundub, et lugesin kuhugi esimese köite poole peale. Nüüd raamatut huvi pärast uuesti lugema hakates sain ka aru, miks. See raamat on nimelt päris keeruline ja niivõrd mitmetasandiline, et lapsel jääb palju mõistmatuks.

Raamatus on kaks peamist tegevust: vanglaelu ja sealt põgenemise soov ning kättemaks neile, kes Edmondi vanglasse saatsid. Algus, kus Edmond veel õnnelik on, kestab üsna lühikest aega, sama lühike on raamatu lõpuosa, kus kõigile juba kätte makstud. Just see kättemaksu osa võtab enda alla vähemalt ühe köite jagu ruumi.

Lisaks raamatu tegevusele ja põhiliinide jälgimisele, mis on küllalt põnevad, on eriti huvitav tunnetada omaaegse maailma väärtuseid ja elulaadi. Nii näiteks on kummastav vaadata, kuivõrd pealiskaudselt hinnatakse elu. Seejuures mitte ainult enda oma. Nii näiteks hakkab end häbist säästmiseks maha laskma üks isa, kelle poeg viimasel hetkel jaole saab ja püüab isa takistada. Kui isa talle aga asja ära seletab "veri peseb häbi", saab poeg sellest hästi aru, surub isal kätt ja jätab ta rahulikult teise tuppa end maha laksma. Või teine poeg, kes ütleb kurvastavale emale, et kui ta sõjas tapetakse, siis pole tal midagi selle vastu kui ka ema end seejärel ära tapab. No mida! Mõtlesin, millest selline kergekäeline suhtumine elusse tingitud on ja arvasin, et ilmselt tol ajal surdi nii sageli erinevatesse haigustesse, lisaks veel sõjad jms, et elule väga kestvat väärtust ei omistatud.

Selles raamatus on niisiis põnevust, omaaegset (peamiselt rikaste) elu-olu, kultuurilist konteksti (ooperites ja teatrites tuldi harva enne eesriide avanemist, räägiti teineteisega saalis vahetpidamata ja tehti teistesse loožidesse visiite!), kui ka poliitikat (kuningate ja Napoleoni vaheldumise aeg). Raamat on kirjutatud hästi ilusas stiilis, sellises, milles tänapäeval enam lauseid luua ei viitsita ja Duma´ tohutusuur lugemus paistab peaaegu igast lausest välja, sest tema võrdlused on alati seotud mõne maailma klassikaga.”