- Tahan!
- Lisa nimekirja
- Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
- Soovinimekirjad
451.
Akadeemik Gustav Naani hiilgus ja viletsus
Enn Vetemaa
Akadeemik Gustav Naan oli oma ajas igati tähelepandav isik, ning tema elu ja karjäär ülimalt huvitava käiguga. Sellest käesolev romaan kõnelebki. See ei ole aga Gustav Naani elulugu, vaid sellel põhinev kirjanduslik fiktsioon, millel tegelikkusega väga palju pistmist. Romaanis kirjeldatud sündmused võisid, kuid ei pruukinud toimuda täpselt nii, nagu kirjeldatud. Rõhuval enamusel tegelastest on otsene seos tegelike isikutega ja nad esinevad ka õigete nimede all.
Lisas tool 27.05.2011
- Tahan!
- Lisa nimekirja
- Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
- Soovinimekirjad
452.
Elumees. Poiss sai 50
Mihkel Tiks
Kaheksakümnendatel aastatel saab mängumehest elumees, kes ideoloogiarinde täägivõitluse eesliinil, kuhu kultuuriminister ta saadab, torkab peaaegu surnuks teatrijuhi, enne kui sukeldub vabadusvõitluse sogastesse voogudesse. Peagi reedab elumees ka laulva revolutsiooni, hakates riiklikus kultuuriajakirjas (kõrvuni armunud) kirjastusärimehena valuutat kokku ajama. Järg raamatule "Mängumees".
Lisas tool 27.05.2011
- Tahan!
- Lisa nimekirja
- Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
- Soovinimekirjad
453.
Vaim
Ketlin Priilinn
Helena teadis juba väikesena, et midagi on tema vanavanemate majas valesti. Teda kohutasid sealsed kummalised hääled, sammud trepil ja halvad unenäod. Ta ei taibanud, miks vanaisa ja vanaema iial midagi sellist ei näe ega kuule. Aastaid hiljem, pärast vanavanemate surma, kohtub noor naine taas oma lapsepõlvehirmudega. Tasapisi avaneb talle traagiline lugu, mis leidis aset aastakümneid tagasi ning mõjutab nüüd ka neiu enda saatust.
Lisas tool 27.05.2011
- Tahan!
- Lisa nimekirja
- Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
- Soovinimekirjad
454.
Tühipüks
Mati Soonik
Emakeeleõpetaja, veendunud vanapoiss, saadetakse ootamatult pensionile, sest direktori sõbrannale on kohta tarvis. Seega on üksikul mehel palju aega, et oma elus inventuuri teha. Ta on kuulnud, et vallalised surevad varem kui abieluinimesed, ka tema kolme sõbra elukäik kinnitab seda. Nüüd tunneb ta end üksiku ja ülearusena. Tal on küll ilma peal kaks tütart, kelle eest ta pole hoolt kandnud ja kes on talle võõrad. Ent elu pakub üllatusi. Ta kohtub oma tütardega, saab teada, et on juba ka vanaisa ja et koguni neli naist - vanem tütar, tütretütar, noorem tütar ja selle ema - vajavad tema abi. Vanapoisi rahulik elu pööratakse ühtäkki pea peale. Ja teda hakkab vaevama küsimus: kas saabki teda enam vanapoisiks pidada? Võib-olla õnnestub tal seetõttu semudest kauem elada?
Lisas tool 27.05.2011
- Tahan!
- Lisa nimekirja
- Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
- Soovinimekirjad
455.
Olen ammu tahtnud sinust loobuda
Tiit Sepa
Kunstnik Hinno elu uues kodus Kurrul kulgeb nukralt. Tema suur armastus ja salapolitseinik Synne on läinud maffia eest peitu ega anna endast veel märku. Kuigi mehe kaaslaseks on nüüd tema endine abikaasa ja Laurise ema Kady, jääb mees siiski truuks Synnele, sest loodab, et kunagi tuleb naine ikkagi tema juurde tagasi. Igav aga mehel küll pole. Kady on raske iseloomuga, elus kõrvetada saanud naine ja neil tuleb pidevalt ette segaseid olukordi. Seda enam, et Kady otsustab ka hakata kriminalistiks ja välja uurida naabrinoormehe salapärase kadumise. Naine on aga liiga tormakas ja ajab asjad veelgi rohkem sassi. Hinno leiab aga alati neile omapärase ja humoorika lahenduse. Kurbus võib küll hinges olla, aga nalja ja pulli tegemine on mehel ikka veres. Ajuti löövad aga nii Hinnos kui Kadys välja vanad mälestused ja see lükkab neid tumedasse auku tagasi. Kady ei suuda kuidagi sellega leppida, et mees, kelle ta ise hülgas ja teda põhjas, enam ei taha oma endises naises potentsiaalset kallimat näha. Synne tulebki tagasi, aga selleks on enne vaja võidelda ja purustada ohtlik võrk. Ent ohtlikud olukorrad ei jäta neid maha. Viimaks õnnestub Synnel ja Hinnol lahendada Kauri kadumine. Ka Kady rahuneb maha. Kõik saaks nagu korda ja elu on jälle ilus, aga midagi kummalist jääb ikkagi õhku rippuma...
Lisas tool 27.05.2011
“nendest tegelastest tahaks veel lugeda”
- Tahan!
- Lisa nimekirja
- Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
- Soovinimekirjad
456.
Krahv Monte Cristo
Alexandre Dumas
Edmond Dantes oli 19-aastane meremees, keda ootas helge tulevik koos kauni armastatu Mercedesega. Tema edu tegi kadedaks nii laeva reaamatupidaja Danglari kui Mercedest endale ihkava Fernand Mondego, kes ta reetsid ning Edmindile määrati eluaegne vangistus üksikkongis. Vangis olles sõbruneb ta elunäinud abee Fariaga. Vana mees annab Edmondile kaugele saarele peidetud mõõtmatu aarde näol vahendid, et ta jõuaks oma ihaldatuimale eesmärgile, milleks on kättemaks. Raamat on kahes köites.
Lisas Ezzio 23.05.2011
“Vanemal köitel võib tagant leida märke, et tegemist on noorsooromaaniga vms. Ja tõesti, esimest korda lugesin seda raamatut palju nooremana, ilmselt kusagil 13-14-aastaselt. Ma küll täpselt ei mäleta, et tundub, et lugesin kuhugi esimese köite poole peale. Nüüd raamatut huvi pärast uuesti lugema hakates sain ka aru, miks. See raamat on nimelt päris keeruline ja niivõrd mitmetasandiline, et lapsel jääb palju mõistmatuks.
Raamatus on kaks peamist tegevust: vanglaelu ja sealt põgenemise soov ning kättemaks neile, kes Edmondi vanglasse saatsid. Algus, kus Edmond veel õnnelik on, kestab üsna lühikest aega, sama lühike on raamatu lõpuosa, kus kõigile juba kätte makstud. Just see kättemaksu osa võtab enda alla vähemalt ühe köite jagu ruumi.
Lisaks raamatu tegevusele ja põhiliinide jälgimisele, mis on küllalt põnevad, on eriti huvitav tunnetada omaaegse maailma väärtuseid ja elulaadi. Nii näiteks on kummastav vaadata, kuivõrd pealiskaudselt hinnatakse elu. Seejuures mitte ainult enda oma. Nii näiteks hakkab end häbist säästmiseks maha laskma üks isa, kelle poeg viimasel hetkel jaole saab ja püüab isa takistada. Kui isa talle aga asja ära seletab "veri peseb häbi", saab poeg sellest hästi aru, surub isal kätt ja jätab ta rahulikult teise tuppa end maha laksma. Või teine poeg, kes ütleb kurvastavale emale, et kui ta sõjas tapetakse, siis pole tal midagi selle vastu kui ka ema end seejärel ära tapab. No mida! Mõtlesin, millest selline kergekäeline suhtumine elusse tingitud on ja arvasin, et ilmselt tol ajal surdi nii sageli erinevatesse haigustesse, lisaks veel sõjad jms, et elule väga kestvat väärtust ei omistatud.
Selles raamatus on niisiis põnevust, omaaegset (peamiselt rikaste) elu-olu, kultuurilist konteksti (ooperites ja teatrites tuldi harva enne eesriide avanemist, räägiti teineteisega saalis vahetpidamata ja tehti teistesse loožidesse visiite!), kui ka poliitikat (kuningate ja Napoleoni vaheldumise aeg). Raamat on kirjutatud hästi ilusas stiilis, sellises, milles tänapäeval enam lauseid luua ei viitsita ja Duma´ tohutusuur lugemus paistab peaaegu igast lausest välja, sest tema võrdlused on alati seotud mõne maailma klassikaga.”