Lillede keel
7.5
2 hindajat

337. Lillede keel
Vanessa Diffenbaugh

Hüpnotiseeriv, liigutav ja stiilne romaan „Lillede keel“ põimib kaunilt ühte mineviku ja oleviku, luues elava portree unustamatust naisest, kelle andekus lillede alal aitab tal muuta teiste elu ajal, mil ta ise peab võitlust oma sünge minevikuga. Viktoriaanlikku lillede keelt kasutati romantiliste tunnete edasiandmiseks: kuslapuuõied tähendasid pühendumust, astrid kannatlikkust ja punased roosid armastust. Aga Victoria Jonesi lilled kõnelevad leinast, usaldamatusest ja üksindusest. Ta ei suuda kedagi endale lähedale lasta ja peab ümbritseva maailmaga sidet vaid läbi lillede ning nende tähenduste. Victorial pole kusagile minna ja ta magab linnapargis, kuhu istutab väikese lilleaia. Peagi avastab kohalik lilleseadja ta ande ning Victoria mõistab, et suudab välja valitud lillede abil aidata ka teisi. Aga kohanud lilleturul müstilist lillemüüjat, küsib ta endalt, mis on olnud ta elust puudu, ning seistes silmitsi piinava saladusega minevikust, peab ta otsustama, kas teistkordne võimalus õnnelikuks saada on väärt riski. Vanessa Diffenbaugh sai „Lillede keele“ kirjutamiseks inspiratsiooni oma kasuemaks olemise kogemusest. Tal on kolm last ja ta elab oma perega Cambridge’is Massachusettsi osariigis. „Lillede keel“ on tema debüütromaan.


Lisas Marge-Elin Roose 11.04.2012
Pane hinne:
Suust suudesse
5.0
1 hindaja

338. Suust suudesse
Chantal Pelletier

Noor ja egoistlik fotograaf kaotab õnnetuse tagajärjel maitsemeele. Sellest vapustatuna jätab ta sinnapaika kõik selle, millega ta seni elus tegeles ja pageb maailma otsa. Turulettide ees kombates, uurides ja nuusutades hõrgutisi tärkab temas huvi söögitegemise vastu, aga eelkõige kogeb ta toitmisest tekkivat õnnetunnet. Täites teiste kõhud omavalmistatud ja lakkamatult potis podisevate roogadega, õpib ta andma ja vastu võtma, ihaldama ja armastama. Autor jutustab uljalt meelte naudingutest romaanis, mis paneb suu vett jooksma.


Lisas Marge-Elin Roose 11.04.2012
Pane hinne:
Maitsev naine
4.0
1 hindaja

339. Maitsev naine
Margaret Atwood

Marian elab tavalist elu, austab traditsioone ja unistab abiellumisest. Talle meeldib tema töö, tujukas korterikaaslane ja mõistlik peig Peter. Algul on kõik kena, aga Mariani arvestustesse ei mahu tema isiksus, mis igatseb midagi enamat, isiksus, mis tuimalt saboteerib ta hoolikaid plaane, stabiilset rutiini – ja seedimist. Klassikaline pulm, avastab Marian, ajab tal sõna otseses mõttes südame pahaks.


Lisas Marge-Elin Roose 11.04.2012
Pane hinne:
Surnud ei saa rahu
7.0
1 hindaja

340. Surnud ei saa rahu
Alexander McCall Smith, Sandra Brown, Faye Kellerman, J. A. Jance, Jeffery Deaver, Kathy Reichs, Lisa Scottoline, Jeff Lindsay jt.

Enam kui kakskümmend New York Timesi menuautorit löövad kampa, et luua esmaklassiline ühisromaan. Selles koostöös põimuvad Ameerika parimate jutuvestjate oskused ja tulemuseks on haaravalt lummav kriminaallugu. Alexander McCall Smith. Sandra Brown. Faye Kellerman. J. A. Jance. Jeffery Deaver. Kathy Reichs. Lisa Scottoline. Jeff Lindsay. See on vaid käputäis nimedest, millest koosneb tähtautorite rida, kes seisab raamatu „Surnud ei saa rahu“ taga. See on lugu kättemaksust, ahnusest ja armastusest, mis David Baldacci sõnul kulgeb sujuvalt, „kui see läheb ühe autori peast edasi järgmise omasse“. Kui San Francisco McFalli kunstimuuseumi halastamatu kuraator Christopher Thomas mõrvatakse ja tema lagunev laip leitakse ühes Berliini muuseumis raudseks neitsiks kutsutava piinariista seest, on mehe abikaasa Rosemary peamine kahtlusalune ning tema üle mõistetakse kohut, ta tunnistatakse süüdi ja hukatakse. Kümme aastat hiljem on uurija Jon Nunn, kes juhtumi lahendas, veendunud, et surma saadeti vale inimene. Kohtuasja lõpetamisele järgnenud aastate jooksul on Nunn avastanud Thomaste abielupaari ümbritsenud pettuste- ja reetmistevõrgu, mis võimaldaks kuriteoga siduda mitutki inimest. Surnud naise sõbra abiga plaanib Nunn kutsuda kokku kõik, kes olid kohal sel ööl, kui suri Christopher, ning lõpuks paljastada tõe kahtlusaluseid ühekaupa kõrvale jättes. Selle juhtumi lahendamine võib olla Nunni viimane võimalus lunastuseks... ent Christopheri surma taga olevad tumedad jõud ei peatu millegi ees, et minevikku igaveseks vaikima panna. Selle uuendusliku loo jutustamise viisi kaudu toob igaüks neist kahekümne viiest menukite autorist oma peatükki selles raamatus selgesti eristuva hääle, lisades pinget vapustava ja plahvatusliku lõpuni välja. „Surnud ei saa rahu“ on põnev ja lugema ärgitav saavutus, mida suudavad teostada üksnes Ameerika parimad kirjanikud. „Kakskümmend kuus fantastilist kirjanikku + hea eesmärk = vastupandamatult nauditav põnevik.“ Lee Child „Suurepärane... Kui teile meeldivad nutikad kriminaallood, mille sündmustes toimub üllatav pööre, siis peate lugema seda raamatut.“ Linda Fairstein „Ohoo, milline autorite koosseis! Siin ei saa miski viltu minna.“ Michael Connelly


Lisas Marge-Elin Roose 11.04.2012
Pane hinne:
La Belle Saison. Maaelu Prantsusmaal
7.0
1 hindaja

341. La Belle Saison. Maaelu Prantsusmaal
Patricia Atkinson

Kui bestselleri „Küpsev päike” autor Patricia Atkinson Prantsusmaale kolis, kavatses ta hakata lihtsalt viinamäge pidama. Kuid aastate jooksul võttis ta omaks eluviisi, mida poleks Inglismaale elama jäädes võimalikukski pidanud. Patricia elu Prantsusmaa edelanurgakeses määrab looduse rütm ja aastaaegade vaheldumine, rituaalid ja pidustused, millest oleme supermarketite ajastul ammu ilma jäänud. „La belle saison” on Patricia ülistuslaul säärasele eluviisile, selle Prantsuse maapiirkonna ajatule ilule, maa heldusele ja oma prantslastest naabrite südameheadusele, kes näitasid talle, et lihtsal elul on palju pakkuda. Prantsusmaal on iga aastaaeg la belle saison, ilus aeg, mis pakub oma ande neile, kes on valmis maast lugu pidama ja selle eest hoolt kandma.


Lisas Marge-Elin Roose 11.04.2012
Pane hinne:
Charlotte Street
6.5
2 hindajat

342. Charlotte Street
Danny Wallace

Jason Priestley on pisut üle kolmekümnene Londoni ajakirjanik, kellel on korraga liiga palju muresid. Endine tüdruksõber teatab kihlusest ja Jason kirjutab purjus peaga tema Facebooki lehele kommentaare, mis järgmisel hommikul ei tundu sugugi kõige mõistlikumad. Ajakirjanikuna peab ta kirjutama üsna küsitava väärtusega lugusid. Tema sõbrad tunduvad elavat mingis oma maailmas, sest neile pakuvad suuremat huvi näiteks Poola juustusordid ja 1980ndate aastate videomängud. Ja loomulikult on ta liiga sageli pidanud seletama, et ta ei ole SEE Jason Priestley. Kuid siis toimub saatuslik kohtumine – või vähemasti nii arvab Jason. Ta kohtub tänaval naisega, kes talle hetkeks naeratab ja sõidab taksoga minema. Jason ei tea temast mitte midagi, kuid tema kätte jääb naise ühekordne fotoaparaat, milles olevate fotode alusel hakkab ta tundmatut otsima. „Charlotte Street“ on võrratult tempokas ja naljakas raamat kolmekümnendates eluaastates inimeste otsingutest ja saatustest. Danny Wallace (snd 1976) on briti kirjanik ja telesaatejuht. Tema varasema raamatu „Kõigele „Jah““ põhjal valmis 2008. aastal samanimeline film. „Charlotte Streeti“ tõlkeõigused müüdi juba enne raamatu ilmumist paarikümnesse keelde ning selle põhjal tehakse ka film.


Lisas Marge-Elin Roose 11.04.2012
Pane hinne: