- Tahan!
- Lisa nimekirja
- Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
- Soovinimekirjad
- Vaata hinda
- Vali kauplus
- Digiraamat
- Raamatukoi
- Apollo
- Rahva Raamat
- Rahva Raamat
- Krisostomus
- iTunes
121.
Maailma otsas. Pildikesi heade inimeste elust
Andrus Kivirähk
Lugu lihtsatest inimestest ja tavalistest asjadest.
Kirjanik Andrus Kiviräha sõnul räägib tema uus raamat "Maailma otsas" mitte millestki. "Ta on lihtsatest ja tavalistest inimestest, kellest tavaliselt ei kirjutata, nad tunduvad igavad. Aga neil on oma väiksed rõõmud ja kurvastused, millest ma katsusin kirjutada," lausus ta.
Kujundaja: Andres Rõhu
Kirjastus: Eesti Keele Sihtasutus 2013
Lisas heidy 02.04.2013
“Kivirähk on kirja pannud sellised igapäevaelu jaburad pisiasjad, mis tunduvad nende juhtumise ajal nii tavalised, et ei pane isegi kulmu kergitama. No võibolla panevad ka, aga ununevad igal juhul kiiresti. Paljud nende lugude napakatest situatsioonidest on kas otseselt või kaudselt igaühele tuttavad, nii et pidev irvitamine või vähemasti muhelemine on igal leheküljel garanteeritud. Kavalalt on kirjutatud ka – tegelasi on nii palju, et kindla peale leiab iga lugeja vähemalt mõne karakteri, kellele kaasa elada.
Osad olukorrad tulevad ka üllatusena. No näiteks Jaanika – kui nüüd järele mõelda, siis ma tunnen või tean ka päris mitut “Jaanikat”, ühel oli isegi 3 telefoni käekotis, et midagi kunagi segamini ei läheks. Kaotada oli ilmselt palju. Aga ma ei ole nagu kunagi enne selle raamatu lugemist mõelnud, mis “Jaanika” peas toimub, et mitte öelda – kas üldse toimub. Nii et mõnes mõttes oli selle raamatu lugemine mulle ka silmiavav kogemus. Kas Kivirähk küsitles “Jaanikaid” või mõtles neile ise mõtted pähe, on ise küsimus..
Raamat on küll 388 lk paks, aga see on nii kiirelt kirjutatud, või õigemini kiirelt loetav, et jäi minu jaoks ikkagi lühikeseks. Nagu rääkis raamatuesitlusel ka Mart Juur – ta võttis lihtsalt tempo maha, et raamat kestaks kauem. Soovitan. 10p.”
- Tahan!
- Lisa nimekirja
- Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
- Soovinimekirjad
122.
Visa hing Kilingi-Nõmmelt. Legendi sünd
Aarne Anmann, (:) kivisildnik
Uue kodumaise krimisarja esimene raamat, illustreeritud. Kilingi-Nõmme, Valga, Tartu Hiinalinn – inimohvrid, seksuaalmaagia, sarimõrvarid, pätid ja võmmid, kes annavad oma parima. Ei neil ole kerge kellelgi.
Lisas cantabile 21.03.2013
“väga värvikas teos, midagi uut kohalikus krimis”
- Tahan!
- Lisa nimekirja
- Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
- Soovinimekirjad
123.
Tuuletallaja. Matsalu minu elus ja minu elu Matsalus
Siiri Konks
See raamat on tõestisündinud lugu ühe noore inimese „roheliseks kasvamisest“, ootamatust ja ometi nii oodatud kannapöördest eluteel, õigetest ja vähem õigetest valikutest, julgusest otsustada ja vastutada, väärtustest, mis ei kujune ega purune üleöö. See on romantiline looduslugu saaresinistest taevastest randadest, linnuteetuultest „kuuloomadest“ ja tavalistest lihtsatest inimestest oma rõõmude ja muredega kõige selle keskel. Raamatu autor on aastaid töötanud ja elanud Matsalu looduskaitsealal.
Lisas cantabile 21.03.2013
- Tahan!
- Lisa nimekirja
- Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
- Soovinimekirjad
124.
Räestu raamat
Lauri Sommer
Võromaa sydames on kaardilt leitamatu Räestu kylä, autori maailma keskpunkt. Lõunaeestilistes panoraamides saavad hääle Virunuka kalme inimesed ja rahvasuu, kohalikud romantikud Adson ja Jaik, vanavanemad, lapsepõlv, kassid, jõed, kivid, teised, kolmandad ja veel Keegi.
Lisas cantabile 15.03.2013
- Tahan!
- Lisa nimekirja
- Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
- Soovinimekirjad
125.
Kaamos
Erik Tohvri
Romaanis „Mere taga” hakkas Riina Vainumäe oma Soomes bussijuhina töötavat meest Jaanust kahtlustama keelatud suhetes seal tegutseva arsti Loone Kuusikuga. Alusetu süüdistus viis lõpuks perekondliku konfliktini, nördinud Jaanus põgenes tagasi Soome ja temalt enneolematut teenust soovinud Loone jõudis eesmärgini. Oma nõrkushetkest häbi tundev mees lõpetas Soomes töötamise ja tuli tagasi kodumaale, jäädes uskuma Loone Kuusiku lubadust, et nad enam kunagi ei kohtu.Ja ikkagi said nad neli aastat hiljem Eestis kokku. Mees sai lõpliku kinnituse ebamäärasele teadmisele, et tal on lisaks oma pere kahele tütrele ka kolmeaastane poeg. Loone aga tundis jällegi sedasama mis tookord Helsingis – Jaanus Vainumäe on ainus mees maailmas, keda ta tõesti endale tahaks …
Lisas cantabile 15.03.2013
- Tahan!
- Lisa nimekirja
- Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
- Soovinimekirjad
126.
Lasnamäe valge laev
Viktoria Ladõnskaja
Lasnamäe paneellinnak ei ole kunagi olnud eestlaste unistustekodude nimekirjas. Seda Tallinna linnaosa tajutakse vaenuliku võõra territooriumina. Viktoria Ladõnskaja on läbi ja lõhki Lasnamäe tüdruk. Seda raamatut kirjutades otsis ta iseenda kaudu vastuseid sageli kõlavatele küsimustele: miks venelased siia tulid? Miks nad ei ole ära läinud? Kuidas on lood nende eesti keelega? Millega nad tõestavad, et on Eestile lojaalsed? Autori lapsepõlves ja nooruses 1980.–90. aastatel mängiti Lasnamäe õuedel, poolelijäänud ehitustel ja tühermaadel ohtlikke mänge. Emad tundsid muret ja manitsesid lapsi ettevaatusele. Hirmutunne istus lasnamäelastes sügavalt sees. Hirm röövimise ees, hirm sattuda teisest rahvusest kamba teele, hirm jääda kodakondsuseta. Autor kirjeldab oma lapsepõlve ja nooruse Lasnamäed vahedalt ja empaatiaga. Siin on Vladivostokist Eestisse sattunud meremees, kellest saab kirikuteener; eestlannast loovinimene, kes suhtleb naabritega läbi suletud rauduste; teismeline tüdruk, kes paiskab vanematele vihahoos näkku: „Ma vihkan teid, sest te olete venelased!”; uulitsapoiss, kes leiab oma lunastuse Eesti Vene Teatris. Teost läbib vene õigeusu teema, mille olemust vaadeldakse just Eesti kontekstis.
Lisas cantabile 15.03.2013
“Võtsin selle raamatu lugeda puhtast põnevusest, sest olen ise ka põline lasnamäelane. Olles eestlane.
Raamat täitis igati ootusi, oli hea joonega kirja pandud, heade stiilihüpetega, korralikult laiemat tausta lisatud jne. Samas oli minu jaoks (Lasnamäel elanud 23 aastat) ka palju uut. Näiteks kartust õhtul koju mineku ees pole ma kunagi tundnud, kriminaalidega kokkupuuteid pole olnud (ka kaudselt mitte), eestlaste-venelaste vastuseisu samuti pole olnud (meenub pigem ükskõiksus ja pubekaeas täiesti okeid kontaktid, kusjuures suhtluskeelena oli laialt kasutusel Cartoon Networkist omandatud inglise keel!) ning ammugi pole pidanud auto varastamise pärast pidevalt kartma. Mõnusad piknikud lauluväljaku kandis männisalus, kus veel kaheksakümnendatel olid täiesti tegutsevad talud, lahedad mänguväljakud ja liivakastid, Piritale ujuma sõitmised... Minu ja Ladõnskaja elupiirkonna vahele jääb laias laastus 6 kilomeetrit, tema elas nn taga-Lasnamäel (mille kohta minu kodukandis liikusid ka karmimad jutud), mina, õnneks, kooperatiivkorterite piirkonnas eespool. Lapsepõlve periood aasta siia-sinna erinev. Seega - kui erinevad võivad olla ka Lasnamäed!
Kuigi Ladõnskaja rõhutab, et tema jaoks oli Lasnamäe tore kant, loob ta oma tekstiga siiski teistsuguse mulje. Seetõttu võiks lugejad ka seda raamatut näha ühe killuna, mida ei saa üldistada kogu piirkonna peale.
Kel viitsimist veidi enam lugeda sarnastel teemadel, siis on "Lasnamäe valgel laeval" huvitavaid kokkupuutepunkte Andrei Hvostovi "Sillamäe passiooniga" (Hvostovi autobiograafia lapsepõlvest suletud linnas Sillamäel, eesti-vene kogukonna kokkupuuted), Margus Karu "Nullpunktiga" (noorteromaan lasnamäelasest, kes satub kesklinna kooli õppima läinuna klassi põlgusaluseks, loob Lasnamäest kriminogeense kandi pildi, vaade eestlase pilgu läbi) ja muidugi Mari Saadi "Lasnamäe lunastaja" (Lasnamäel elava ema-tütre elu).
P. S. Keegi eelkirjutaja mainis, et lapsepõlv on ikka tore, ükskõik siis, kus ka üles kasvatakse. Ma ei ole sellega nõus. Need kõige udusemad-päiksepaistelisemad mälestused kuskil eelkoolieast on ehk tõesti sellised, aga kui juba n-ö endal piisavalt mõistust peas, hakkab arukas lapse nägema selle udu kõrval ka muud. Ja vähemasti enda puhul julgen ma küll täie kindlusega väita, et mul tõesti oli väga kaunis lapsepõlv. Lasnamäel!”