Ada Lundver. Minu elu sõnas ja pildis
8.0
1 hindaja

55. Ada Lundver. Minu elu sõnas ja pildis
Ada Lundver

«Ja siin ma nüüd olen – 68aastane naine, kel pole oleviku ega tuleviku suhtes kindlust. Ja minusuguseid on küll ja veel. Kui majaperemees ühel päeval otsustab, et talle on seda korterit vaja – kuhu ma siis lähen? Tänavale? Ma pole mõelnud, et oh, kui oleksin sündinud mõnel teisel ajal, mõnes teises paigas, teiste võimalustega... Oleks tädil rattad, oleks omnibuss! Aga samas, kui teistpidi võtta: ma olen kolmkümmend aastat olnud estraadil, teinud üle kahekümne filmirolli, pluss neli aastat varieteed – ma ei ole lakke sülitanud, olen aastakümneid tööd teinud!» Siin raamatus räägib Ada talle omase huumoriga näitlejakarjäärist, armumistest, abielust Mikk Mikiveriga, heast sõbrast Urmas Otist ja paljust muustki. Ada on suurepärane lugude jutustaja, mis tähendab, et siirad ülestunnistused vahelduvad kelmikate ja naljakate seikadega, sekka satub ka pisut pisaraid.


Lisas Marge-Elin Roose 30.10.2012
Pane hinne:
Keelemees

56. Keelemees
Jakob Hurt

Tänapäeval tunneb üldsus Jakob Hurta esmajoones rahvaluulekogujana, alusepanijana meie erakordselt suurtele vanavarakogudele. Teame teda ka kui suurt rahvuslast, ärkamisaja silmapaistvat ühiskonnategelast. Tuntud on Hurda tegevus kirikuõpetajana nii Otepääl kui ka Peterburis. Kõige vähem on seni tähelepanu pälvinud tema tegevus keelemehena. Ometi oli Hurdal doktorikraad just keeleteaduses ning tema kirjadest ilmneb, et vähemalt ühel elujärgul on ta keeleteadust pidanud oma tõeliseks kutsumuseks. Käesoleva raamatu mõte on tutvustada võimalikult rahvalikul kujul Hurda enese meelest tema üht tähtsamat elutahku, näidata Hurta kui keeleuurijat, keele- ja kultuuripoliitikut, ühtse eesti kirjakeele eest sõdijat, tänu kellele me praegu just sellist eesti keelt tarvitame. Raamatu väljaandmist on toetanud Haridus- ja Teadusministeerium ning Eesti Kultuurkapital.


Lisas Marge-Elin Roose 25.10.2012
Pane hinne:
Kõnnin või merre
3.0
1 hindaja

57. Kõnnin või merre
Enn Hallik, Tiit Lääne

Ajakirjanikud Tiit Lääne ja Enn Hallik alustavad eestlaste sünnimaalt lahkumisi ja uuel kodumaal alustamise lugude sarja “Meritsi maailma läinud eestlaste lood”, mille nüüd ilmunud avaraamat kannab pealkirja “Kõnnin või merre”. Keerulistel aegadel meritsi maailma läinud eestlaste lugude sarjas on esialgu plaanis välja anda kuus raamatut, millest viimane ilmub Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva aastal 2018. Eesti rahva traagilise ja samas kangelasliku ajaloo, elujõu ja läbilöögivõime jäädvustamist raamatusarjana toetab peasponsorina Tallinna Sadam. Heade sõnumite sadam, nagu kõlab Tallinna Sadama tunnuslause, on kõige vahetumalt seotud neis raamatutes ilmuvate lugudega. Sellest ka sarja üldnimetus. Ent juba esimese raamatu puhul on pannud õlga alla mitmed ühist üritust ja missiooni tunnustavad väliseestlased. Sarja avaraamatu lugude valikul on püütud lähtuda nende erakordsusest. Kuid huvitavad ja põnevad on kõik lood, mis räägitud ja ootavad oma avaldamise järjekorda. See, et avaraamatu lugude raskuspunkt asub Austraaliasse rännanud eestlaste lugudel, on seekordne valik. Aga rääkigem natuke esimesest raamatust. Kõigepealt – miks niisugune peakiri “Kõnnin või merre”? Aga selle pärast, et nii ütles 1944-ndal Eestis Vene vägede kätte jäämist kartnud Tiina Taemets noore tüdrukuna oma emale. Jah, tõesti seesama vapper eestlanna, kes võttis möödunud sajandi seitsmekümnendail baltlaste kaitseks mõõtu Austraalia peaministriga ja “aitas” tal ametist lahti saada! “Kõnnin või merre” raamatus on 18 ajalooliste ja tänapäevaste fotodega illustreeritud lugu. Seal on nii Venemaalt kui Eesti kodutalust põgenema sunnitud ja nüüd Austraalia külakese parimaks maletajaks oleva Heinrich Korbe lugu. Hämmastav on Pärnu Raeküla kaluri Jakob Kembi, hiljem Kanadas Vancouveris kõrghooneid ehitanu tarkus ja edu. Raamatus on lugu Abessiiniasse kuningale veetrassi ehitama läinud Kalju Adamsonist ja ühena vähestest laatsaretlaevast Moero eluga pääsenud Edmund Rannikost, praegu Austraalia eestlaste külas Thirlmeres elavast Taadist. Vapustav on Alvar Lõuendi imeliste seikluste ja pääsemiste jada, uskumatu Vova Kirillovi perekonna kõigepealt Venemaale, siis tagasi Eestisse ja lõpuks Austraaliasse põgenemise lugu. Rootsi on raamatus esindatud vendade Mart ja Ruut Mägiga, kes põgenesid Rootsi üle Soome, Ruudul toona kuueaastasena pealegi isa brauning taskus, samuti Eesti rannas sõjalaeva “Jossif Stalin” hukku näinud ja hiljem Eesti suurimaks postiajaloo guruks saanud Elmar Ojastega. Ja edasi, ikka põnevuse laineharjal: koos kolonel Riipaluga sõdinud, praegu 101 aastat vana Leonhard Praks ja vanim eestlasest tegevkümnevõistleja Jalmar Katk; surmalaagrite surnukuurist pääsenud Jaan Treufeldt, laevamehena enne lõplikku põgenemist Eesti ja Soome vahel seigelnud praegune keskkonnakaitsja August Sirkel; Sinimägede taplustest USA-sse jõudnud Herbert Lääne ja legendaarse spordimehe Johan Meimeri Austraalias Adelaides elav tütar Ilvi Reni; nii sõja ajal kui hiljem äris julgustükke teinud Kalju Reesalu või oma päästeingliteks koera, hobust ja lehma nimetav Leida Käis-Nemcaus; Sydneys elava Maimu Viiding, Euroopa kuulitõukemeistri Arnold Viidingu lese viimase minuti pääsemislugu. Kõik on kordumatud saatused ja lood, milles palju nii õnne, uskumatuid pääsemisi kui südamevalu ja igatsust isamaa järele. Raamatu kunstiliseks kujundajaks on Sirje Ratso. Head lugemist soovides raamatu autorid


Lisas Marge-Elin Roose 23.10.2012
Pane hinne:
Agulist maailmaareenile. Jane Salumäe
9.7
3 hindajat

58. Agulist maailmaareenile. Jane Salumäe
Jane Salumäe, Tiina Väljaste

Eesti kõigi aegade suurima naismaratonijooksja Jane Salumäe lugu räägib naisest, kes veetis lapsepõlve Tallinna agulis, kaotas varakult vanemad, kuid suutis kitsaste olude kiuste jõuda maailma parimate pikamaajooksjate hulka. Tema võistlustee käis ameerika raudteena üles-alla, hiilgavad võidud suurmaratonidel vaheldusid nappide kaotuste või katkestamistega tiitlivõistlustel. Sama tormiline on olnud tema eraelu. "Maraton nõuab kõige suuremat inimlikku vastupidavust," tunnistab sportlane, kellele kuuluvad siiani mitmed Eesti rekordid. "Nelikümmend kaks kilomeetrit, kaks ja pool tundi puhast eneseületust. Et seda aastate pikku teha, peab jooksmine ikka väga palju meeldima. Mina armastan joosta! Lähen rajale, lülitan end muust maailmast välja – jääb ainult liikumine ja võrreldamatu vabadusetunne…"


Lisas Marge-Elin Roose 22.10.2012
Pane hinne:
Moemaja

59. Moemaja
Maimu Berg

Ühel päeval helistas mulle naisterahvas nimega Betti Parklai ja kutsus välja – tal olevat tähtis ettepanek. Olime koos Bettiga töötanud kunagi 1970.– 80. aastatel Tallinna Moemajas, nüüd oli Bettil tärganud mõte oma mälestused kirja panna ja ta tahtis mind loo kaasautoriks. Töö Eesti ainsa ja kogu Nõukogude Liidu ühe populaarsema ajakirja Siluett toimetuses, eriti aga tolleaegsed teekaaslased on mulle südamesse jäänud, nii et võtsin pakkumise vastu. Mood liikus toona peamiselt Moskva vahet ja tiirutas natuke ka teistes tolleaegse suure kodumaa linnades, teinekord, kui hästi läks, oma nina üle piiri lükates, millest siin ka juttu tehakse. Absurdi pakkus see aeg kuhjaga ja kus on absurd, ega sealt naligi kaugel ole. Inimesed omas ajas, paljudel on nad veel meeles, mõnele tuttavad, mõni neist legendiks saanud, ongi selle raamatu peategelased, kuigi jah, kõik nad ei esine siin oma nime all … „Milline võrratu kunstnik on aeg! Kuidas ta kõike ümber teeb ja kõike muudab!“ on üks kirjanik öelnud. Maimu Berg


Lisas Marge-Elin Roose 22.10.2012
Pane hinne:
Onu Bella

60. Onu Bella "Dekameron"
Onu Bella

Autor ja tema reisikaaslane on moodsad inimesed, kes otsivad võimalusi hinge- ja meelepuhastuseks ning kiikavad tänu autori elupagasile ja -kogemusele ka minevikku. Just vaade minevikku – läbi Onu Bellaks olemise prisma – moodustab teose selgroo. Autor võtab endale jutuvestja rolli ning kohati tundub, et tal pole aega lõpmatult flirtida lausvalede ja fantaasialennuga. Raamatu vahel on CD “Onu Bella parimad palad”. Peeter Oja: “See raamat on eriline mitte ainult ajalookäsitluse, vaid ka värvikate kirjelduste poolest, mis annavad aimu, kuidas eesti inimesed XX sajandi lõpus oma meelt lahutasid.” Mart Juur: “See raamat on nagu India ilma kõhulahtisuseta, Egiptus ilma terroristideta, Kreekamaa ilma eurota. See on rännak sinus eneses.”


Lisas Marge-Elin Roose 19.10.2012
Pane hinne: