Draamafilmid - Arvustus.com arvustused

“Kuigi mulle tohutult meeldib Zooey Deschanel, siis pean tõdema, et antud film ei üllatanud just väga. Sarnaseid tegelaskujusid on ta korduvalt ka varem mänginud (Gigantic, Almost Famous, Elf, The Good Girl), lisaks häiris stseenide liiga kaootiline ümberpaigutamine, kuigi sain aru, mida üritati saavutada. Ka Joseph Gordon-Levitt ei teinud just ennastületavat rolli, kuid taoliste pooleldi äbarike tegelaste mängimine tuleb tal ideaalselt välja. Filmi meeldiv lisategur oli sarjast Criminal Minds tuttav Matthew Gray Gubler.
Loomulikult on värskenav näha romantilist komöödiat, mis ei lõppe tavapäraselt, kuid minu jaoks on see lihtsalt üks järjekordne indie-mõtteviisiga vahva ekraaniteos.”

“Polegi tükk aega ühtegi vene filmi näinud, aga see jättis küll võimsa mulje. Oli kohe tunda, kuidas võiks elu sellises üksikus paigas tunduda ja rahulikust romantikast paistab asi kaugel olevat. Närvesööv ja dramaatiline film.”

“Shokeeriv, inimlik ja rabav. Uskumatult andekas ja terviklik, arvestades olusid ja situatsiooni, millest film räägib. Käed üles tahtsin tõsta hetkel, kus peategelane viirastusi hakkas nägema. Geniaalne.”

“Eesti filmikunst on viimasel aastakümnel olnud minu jaoks veidikene hell teema. Liiga palju on olnud halli ja keskpärast ning liiga vähe tõeliselt kvaliteetset ja omapärast kino. Midagi sellist, mida võiksime mõnekümne aasta pärast meenutada, kui klassikat, sellist pole olnud. Viimase paari aasta jooksul on minu arust palju muutunud paremuse poole. Justkui väike murrang oleks kusagil toimunud ning „1944“ vaadates tabasin mõttelt, et hakkan vaikselt, kuid väga kindlalt Eesti filmi üle jälle uhkust tundma. Meie filmid ei ole enam ainult meie filmid, vaid nad on saanud kuidagi täiskasvanuks ning liitunud ühise maailma kinoga.

Iga film tahab ennast kehtestada - rebida inimesed lahti eelarvamustest, millega vahel saali tullakse ning naelutada publiku silmad filmile ilma uitmõtete ja kõige selliseta. Vähe on filme, mis sellega hakkama saavad ja samas on sisutihedad. Vahel taipadki alles filmi lõpus, et oled vaadanud filmi just sellise tõelise naudinguga. Juba esimesed „1944“ stseenid ütlesid mulle, et see on selline film. Film algab suurepäraste ülalt filmitud kaadritega kaevikutele, mis ei jää kuidagi alla Hollywoodi parimatele töödele, aga head ei ole ainult suureplaanilised kaadrid, vaid ka kaameratöö väga kitsastes oludes - stseenid väikestes kaevikutes asuvates punkrites on suurepäraselt teostatud ning montaaž on suutnud kõik selle suurepäraselt ühendada. Ausalt öeldes, ma ei oodanud seda.

Sõjafilmide puhul üritatakse tihti saavutada eepilisust või vastupidiselt näidata sõdurite tähtsusetust suures sõjas, aga „1944“ ei liigu otseselt kummagile poole. Nüganen ja Kunnas tunduvad olevat meelega üritanud tööd teha sellega, et film oleks võimalikult tasakaalukas ning vaoshoitud. Ei ole mingeid üleliigseid kümneminutilisi surmastseene ning ka lahingustseenid on pigem realistlikult lihtsad nagu nad tegelikult ka olid. Surm oli enamasti ootamatu, lihtne ja kiire, mitte pikk ja patriootlikult heroiline. Samas ei jäta see filmist odavat või väheste võimalustega tehtud filmi muljet, vaid loob suhteliselt ainulaadse sõjafilmi.

Sellise narratiivi loob filmi tegelik soov edastada killuke ajalugu. Mitte ära jutustada kõik suured lahingud ja tervet ajaloo käiku, vaid näidata, mis toimus tavainimestega ning milline oli elu sõja ajal. Kes tahab detailselt teada, kuidas sõda kujunes, seda leiab nagunii raamatutest. Aga detailsed kirjeldused ei anna meile ülevaadet elust. Võib-olla see ongi see. See ei ole tegelikult niivõrd film sõjast, kui elust sõja ajal. Sõda oli sel hetkel elu osa ja film on valikutest, mida inimesed olid sunnitud tegema. Vahel valikud puudusid ja kui neid ka oli, siis ei olnud õigeid ega valed, vaid pigem kehvad ja veel kehvemad. Filmis näeb ka neid, kes ei taha ise valikuid teha, vaid jätaks need parema meelega kellegi teise hooleks. Praegusel ajal on seda kõike natuke raske mõista. Teeme valikuid pigem harva ning siis ka vabast tahtest, aga siis tuli otsustada ja otsused võisid mõjutada kogu enda ja lähedaste elu ning nende otsustega tuli seejärel edasi elada.

Film tahab öelda, on see, et eestlased ei sõdinud enamasti ei Saksa ega Vene aadete nimel, vaid sattusid ühte või teise sõjaväkke läbi värbamiste või juhuste. Sõditi ja kaitsti teisi sõjakaaslasi ning loodeti, et aitavad tegelikult kaasa sellele, et peale sõda Eestist miskit veel järgi on. Kõik said aru, et kummagi poole võit ei ole otseselt Eesti võit.

Päris neutraalset pilti „1944“ siiski ei maali. On teada, et Saksa sõjavägi kasutas natuke rohkem prääniku ja vene sõjavägi piitsa meetodit inimeste enda poole võitmiseks. Mu enda vanavanemad on pärit Sinimägedelt ning jutte sellest, kuidas Saksa sõjavägi jagas toitu, neid olen isegi kuulnud. Rõhutan siinjuures, et see ei anna loomulikult ühele poolele rohkem õigust ja ei võta teiselt ära. Neutraalse pildi saaks maalida ebaausa jutuga või siis, kui jätame need faktid välja, aga tegijad on siinkohal otsustanud siiski vapralt ausaks jääda ning panustavad vaataja arusaamisele. Mait Malmsteni mängitud mannetu Saksa omavalitsuse tegelane ning Peeter Tammearu südametu partorg Kreml on ehk üleliigsed liialdused. Mõlemad kalduvad äärmustesse ning väga erinev on ka tulemus, kui sõdur keeldub nende käsku täitmast. Tammearu tegelane oleks võinud olla veidigi vaiksem ja salakavalam. Üks väheseid asju, mille üle nuriseks.

Ainus asi, mis mind ehk tõsiselt häirima jäi, oli Kristjan Üksküla (Jüri Jõgi) nimelugu. Et mitte ära anda filmis juhtuvat, siis ei taha rohkem öelda, kui seda, et antud kokkusattumus või isegi seos oli filmis päris üleliigne ning ei andnud midagi juurde, vaid tekitas juurde uue poolenisti rääkimata loo. Hollywoodi filmi puhul eeldaks, et see saab selgeks, kui ostad DVD pikendatud eriversiooni endale. Eks vaataja saab ise otsustada, kas tegemist oli vajaliku või ebavajaliku detailiga.

Kui nüüd kõik kokku võtta, siis „1944“ on ikka üks väga hea ja kvaliteetne film. Suurepärane stsenaarium ja väga hea teostus. Iga lause tundub olevat viimseni läbi mõeldud ning viimistletud. Kõik, mida on vaja öelda ja näidata, on olemas. Kujutage ette, et kirjutate üles kakskümmend või kolmkümmend punkti, mida tahate edasi anda ja peate siduma selle siis kõik kokku üheks seotud jutuks. Ei ole just kerge ülesanne, kuid „1944“ teeb seda ilma pingutuseta.

Raske on üldse sellest filmist kirjutada. Ta räägib nii palju ja nii selgelt, et iga kirjutis filmist võib lõppeda sellega, et avastad, et jutustad lihtsalt kogu filmi ideed ning mõtted ringi, aga see tuleb jätta filmile ning lasta vaatajal nautida ja imetleda loo autori Leo Kunnase ning lavastaja Elmo Nüganeni meistritööd. Mida muud ma ikka soovitan, kui seda, et kõik antud filmi vaatama läheksid ning saaksid endale hea filmielamuse!
”