Dokumentaalfilmid - Arvustus.com arvustused

“Saal oli paksult rahvast täis ja juba see iseenesest on Artises tõeline saavutus. Seejuures räägin ma suurest saalist. Publikuks olid enamuses vanemad daamid, siis lihtsalt daamid, siis neiud, paar tüdrukut ja... mina.
Algus oli ilus. See, kuidas valge baleriinikleit siniseks värviti. Visuaalselt ja sümboolselt tugev. Aga sellele järgnes kohe selline dokumentaalkaader, mis võib vabalt olla telefoniga filmitud ja helindatud. Mitte päris nii hull, aga see kontrast eelneva üliilusa ja kunstilise stseeniga oli karjuvas vastuolus. Umbes nagu mõned Eesti produktsioonifirmad teevad sellise algusanimatsiooni, et oh-oh-hoo, ja kui film ise hakkab, on kontrast eriti võimas.
Ka teise jama pean kohe südamelt ära saama. Nimelt on filmi plakatil olev hüüdlause "Ausamalt enam ei tohiks" tugevalt üle lubatud. Filmis on paar üksikut isiklikumat laadi tunnistust, aga needki ei ole midagi üle mõistuse privaatset. Vabalt oleks saanud oluliselt avameelsema filmi teha ja isegi siis poleks see veel sugugi murranguline olnud. Nii et sisutühi lubadus.
Filmi hinnata on raske, sest konkreetselt filmiteosena ma sellest suurt ei pea. Küll aga sain Kaie Kõrbi kohta rohkem teada, huvitav oli vaadata ka arhiivikaadreid ja kuulata Kaie kommentaare. See kõik oli hea ja tore ning ma soovin talle südamest head, et tal kõik edaspidi hästi läheks. Ma arvan, et ta väärib rohkelt õnne.
Üks kaader meeldis mulle siiski ka filmikunstiliselt väga. See, kuidas Kaie Kõrb rongiaknast välja vaatas ning kaamera väga stabiilselt (mis tal muud raudteerööbastel üle jääkski) teda külje pealt jälgis, nii et korraga oli näha Kõrbi profiil ja mööduv maastik. See oli tõepoolest ilus ja mulle ei meenu, et sellist kaadrit kusagil näinud oleksin. Mõjus kuidagi puhtalt, ilusalt, kunstiliselt ja originaalselt. Viimast ta ilmselt ei ole, aga sellest pole midagi. Filmitegijad ise said ka vist aru, et see on superkaader, nii et sama lõik figureerib ka filmi treileris.”