Vaikus - Arvustus.com arvustused

Vaikus
Andres Noormets

Jätkusõja viimane kevadtalv. Kusagil rindejoone lähedal tegutseb väike kollektiiv, kelle keeruliseks ülesandeks on kokku koguda langenud relvavendade surnukehad ning saata need omastele matmiseks koju tagasi. Selle kollektiiviga liituvad noored mehed Eino ja Antti. Tõsine ja vaikne Eino on andnud lubaduse Antti isale tema poja eest hoolt kanda. See ei ole lihtne ülesanne, sest kergemeelne Antti satub tihti sekeldustesse. Raske ja nõudlik töö erilistes tingimustes paneb kogu seltskonna psüühika viimseni proovile ning pinnale kerkivad emotsioonid, mis jääksid tavaolukorras sügavale inimese sisemusse. Pinge, hirmu ja väsimuse tõttu ähmastuvad maailma argised reeglid ning esile tõusevad maagilised jõud – isegi vesi väriseb klaasis nagu oleks ta elus. „Vaikuse“ keskmes ei ole sõda ega ajalugu, vaid väikese inimgrupi hingeline seisund ja suhted äärmuslike olude surve all. Nii võiks see lugu toimuda ka teises ajas ja kohas. „Vaikus“ on lugu inimeseksjäämisest, elujanust, sõprusest, lojaalsusest, armastusest ja saatusest. Lisas cantabile 12.06.2013