Sedaanid - Arvustus.com arvustused

“Luukpärakultuse ajal näitab Audi A3 sedaan, et kolmemahuline kere võib ka suhteliselt väikesel autol olla nii moodne kui ka stiilne ja seda ilma disainiga vigurdamata.Suhteliselt väike ses mõttes, et A3 sedaan on 4,46 meetrit pikk ehk vaid 24,5 sentimeetrit lühem kui A4 sedaan. Lühikesed ülendid koos pika telgede vahega, rõhutatud rattakoopad ning Audile üldiselt omane selge disainikeel moodustavad terviku, mis mõjub samaaegselt nii soliidselt kui sportlikult.

Ees MacPherson- ja taga mitmikhoobvedrustus, mõõdukas tühimass (prooviautol 1,37 tonni) ning tundlik ja täpne rool muudavad sõidu nauditavaks. A3 liigub maanteel rahulikult, kurvilisel teel täpselt ja tundlikult, pakub piisavalt tagasisidet ning osutub üsna mugavaks ka kehval teel.

1,8liitrise bensiinimootori 180 hobujõust jätkub enam kui küll – vihmamärjal teel kipuvad kohaltvõtud, kui gaasipedaaliga vähegi hooletu olla, käima väikese „kaapega”. Seitsmekäiguline kahe siduriga S tronic vahetab käike kiiresti ja sujuvalt.

Kui prooviauto oli esiveoline, siis valikus leiduvad ka quattro-versioonid. Mõistagi on mootorivalik laiem kui nimetatud 180hobujõuline: diisleid saab valida kahe, bensiinimootoreid kolme hulgast.

KOKKUVÕTE: Stiilne sedaan, mis sõidab hästi, kuid maksab üsna palju ning tõenäoliselt piirduvad baasvarutusega vähesed kui needki.”

“Audide sõitjateruumi kvaliteeti – nii materjale, koostetööd kui ka terviklikku disaini – on vähemalt viimased kümme aastat teistele eeskujuks toodud. Kiidulaul käib ka A4 kohta, kuid erinevalt varasemast Saksa moest on sellel mudelil ka standardvarustus igati tasemel. Kummaline vaid, et tagumised elektriaknad tuli ikka lisaraha eest muretseda.

Elektrisüsteemi vigadest A4 päris prii ei ole: foorumites on kurdetud muresid akende, stereosüsteemi ja kiirusehoidjaga. Rohkem teeb kasutajatele meelehärmi siiski sage laternapirnide läbipõlemine: mõnel autol tuleb pirni-paari suisa iga paari kuu tagant vahetada.

Turvalisuselt esindab A4 oma aja tipptaset – EuroNCAPil teenis see julgelt välja neli tärni, palju ei jäänud puudu viiendast. Küll kritiseeriti ohtlikkust jalakäijale ja selle eest anti vaid üks tärn neljast.

Autolehe testitiim kiitis 2001. aastal A4 juhitavust turvaliseks, samas ette heites kehva tee jaoks veidi jäigavõitu vedrustust. Sportlikkuse ja mugavuse vahel pakub A4 siiski enam kui rahuldavat kompromissi. Pidurid on väga efektiivsed, kuid nendegi seisukord tuleks ostusoovil järele uurida.

Ülalpidamiskulud sõltuvad suuresti omanike hoolikusest, auto seisukorrast, läbisõidust ja ka mootori-käigukasti tüübist. Kui läheneb näiteks hammasrihma vahetuse hooldus, tähendab see keerukamate mootorite korral üle 15 000 krooni suurust väljaminekut, lihtsamatel saab hakkama ka poole vähemaga.

PLUSSID
Esinduslik ja kvaliteetne, turul lai valik, nelikveo ja diisli võimalus

MIINUSED
Tagaistmel kitsas, 2,5TDI ja Multitronic-käigukastid rikkealtid”

“Ükskõik, kui kaheldavalt Audi pressiinfo A5 Sportbackiga uue autoklassi leiutamisest ka ei kõla, esineb peakangelane ise siiski veenvalt – sõna sport pole nimetuses sugugi ülearune ei välimust ega sõiduomadusi silmas pidades.
Mõistagi ei saa olla laugpära (luukpära keretüübi alaliik) sama praktiline kui universaal, kuid siiski pakub see sedaanist rohkem võimalusi. Küsimus polegi pakiruumimahu liitrites, vaid nende kasuliku kasutamise võimaluses. A5 Sportback mahutab A4 sedaaniga võrdselt 480 liitrit ja need mõlemad omakorda 10 liitri võrra vähem kui universaal, kuid päris elus osutuvad pakiruumi kujust ja laadimisava suurusest johtuvalt veovõimalused palju erinevamaks kui numbrid suudavad näidata.
Ruumikusega osutuvad lood kahetiseks – esiistmetel sõitjatel pole kurta millegi üle, tagaistmel jagub jalaruumi piiravalt, kuid katusekaar sööb isukalt pearuumi. Juba keskmist kasvu sõitjal nühib pea vastu lage, rääkimata pikkadest.
Seesama katusekaar koos pakiruumikatte ja toekate tagapiilaritega kahandavad märkimisväärselt nähtavust taha – parkimisandurid pakuvad lausa hädavajalikku abi auto manööverdamisel kitsastes tingimustes.

Miinused: pearuum tagaistmel, rehvimüra, sõiduomadused keskpärasel ja halval teel
Plussid: disain, juhitavus, sportlikkus

Kokkuvõte: stiilne ja hästi juhitav auto, mille sportlikkus, vähemalt sportpaketiga varustatuna nagu prooviauto, nõuab kõvasti lõivu mugavuselt.”

“Audi A6 värskendatud välimus ja sisemus ununevad juhil kohe, kui uus ülelaadimisega V-6 asub oma võimeid näitama. Kuuesekundiline kiirendusaeg paigalt sajakilomeetrise tunnikiiruseni ning valmisolek koheseks jõudemonstratsiooniks peaaegu igas gaasipedaali asendis ei tähenda, et A6 valgelt särgilt võiks leida plekke või lipsusõlm oleks lastud lõdvaks. Testis mõõdetud kuues kiirendussekundis või välkkiiretes möödasõitudes pole midagi higist, need käivad justkui muuseas.
Mootoreid leidub valikus ühtekokku kümme: võimsus jääb vahemikku 136st 580 hobujõuni, viimast pakub teadagi RS 6.
18tollistele velgedele tõmmatud madala profiiliga sportlikud rehvid ei muuda sõitu auklikul teel just ülimugavaks, kuid mitte ka ebamugavaks. Küll aga üllatab A6 klassi kohta suhteliselt kõrge sisemüraga pinnatud ja naastrehvidega karestatud teekattel, samas kui kruusakivide klobin on hästi summutatud ning tuulemüra ei pääse sõitjaid häirima.

Miinused: baasvarustus, sisemüra
Plussid: uus mootor, juhitavus, lisavarustus, soliidsus

Kokkuvõte: soliidne esindusauto, oma kiiruse ja võimsuse kohta ökonoomne, palju lisavarustust, vähevõitu baasvarustust”

“D3 kerega A8 on Audi kolmas katse luua maailma parimatele luksusautodele võrdväärset konkurenti. Suures plaanis see Audil ka õnnestus, sest mootorid, käiguosa, kere ning eelkõige sõitjateruum on igati peamiste konkurentide vääriline.
Konkreetsed ning puhtad jooned jätavad Audi tippmudelist stiilse ja kvaliteetse mulje. Audi A8 on ka oma segmendi üks ruumikamaid, neli täismeest mugavalt mahutada (eriti veel L-versioonis) pole mingi probleem. Võiks väita, et turul ei ole teist nii õdusa ja kvaliteetse sõitjateruumiga masinat kui Audi lipulaev.
Üldiselt loetakse A8 mootoreid suhteliselt pommikindlateks (eriti enamlevinud V-8d) – eeldusel, et nende eest hästi hoolt kantakse. Hooldus on siiski kallis, sest näiteks hammasrihma vahetuseks tuleb esiosa suuresti lahti võtta (koos vajalike lisatöödega kulub esinduses suurusjärgus 30 000 krooni).
Eelkäijaga võrreldes on veermik vastupidav. Paljud autod on varustatud õhkvedrustusega, mille rikete korral (tavalisemad õhukompressori rikked ja süsteemi lekked) kipuvad remondiarved siiski kosmiliseks minema. Samas pole õhkvedrustusega massiliselt probleeme olnud. Pidurid on esmaklassilised. Probleemse kohana võib märkida elektrilist käsipidurisüsteemi, mille juhtplokk võib rikneda. Automaatkäigukastidega üldiselt muresid ei ole, kuid probleemide korral on kulud suured, seega tasub enne ostu sujuvas käiguvahetuses veenduda.

Miinused: kallis üleval pidada, vedrustusmugavus jätab soovida, elektroonikaprobleemid
Plussid: nelikvedu, disain, viimistlus, tasemel mootorid

Kokkuvõte: Audi A8 on kvaliteetne, võimas ja esinduslik. Kui suured jooksvad kulud ei hirmuta, siis on see väärt ost.”

“Kindlasti ei saa Accenti ostuargumendiks olla hind n-ö absoluutväärtusena – kui varustust mitte vaadata, on see kallis. Accenti pakutakse Eestis vaid ühes kereversioonis: sedaan ning 1,6liitrise mootoriga. Olemas on veel ka luukpärakere ning võimalustes 1,4liitrine otto- ja 1,5liitrine diiselmootor. Hinnakirjaski on vaid kaks numbrit – 199 000 ja 205 000 krooni. Viimane erineb esimesest valuvelgede ja eesmiste udulaternate olemasolu poolest.

Varustusest on aga Eesti “ühe-koma-kuuene” lausa pungil: kuus turvapatja, istmesoojendused, konditsioneer, reisiarvuti, valuveljed, soojendusega küljepeeglid jne. Märkimisväärne on ka viieaastane läbisõidupiiranguta garantii. Baasvarustusest on puudu vaid raadio (on raadiovalmidus) ja stabiilsuskontroll ESP.

Kui siia lisada veel suur pakiruum, Eesti teedele sobilik pehme vedrustus ja umbes pooletonnine kandevõime, saab kokku päris praktilise sõiduvahendi inimesele, kes pole kuigi pretensioonikas näiteks sisustusmaterjalide suhtes. Mitte et selles hinna- ja suurusklassis (kusagil supermini ja väikekeskauto piiril) tasuks otsida väärispuitu ja nahka, kuid kõva mummuline plast võib mõnele siiski liiga raju tunduda.

Vedrustus on põhjalikult üle käidud: muudetud geomeetriat, vahetatud välja amortisaatorid jms. Siiski ei kuulu katsete tulemused tippu – hinnang on “keskmine”. Kumho Solusi rehvid lähevad asfaldil üllatavalt kergelt libisema.

KOKKUVÕTE:
Küllalt hästi varustatud ning praktiline auto, kuid saadaval vaid kahes üsna kallis spetsifikatsioonis.”