Söögikohad Tallinna lähedal - Arvustus.com arvustused

“Olen mitmel korral pidanud pettuma Selleri toitudes. Praadide hinnad on soolased, aga maitse tihti vilets ja jääb mulje nagu oleks soojendatud või vana toit, sügavkülmast üles sulatatud. Liha on kuiv ja puine, salat tihti vaid maja kõrvalt korjatud võilille lehed. Toitudega puterdatakse ka ja tuuakse tihti valesti või unustatakse sootuks midagi toomata. Olukorda üritab päästa üks vanem härrasmees, kes tõesti SUPER teenindaja, kuid temagi panus ei tee toidu maitset paremaks. Maitseelamust sealt küll ei ole saanud, aga arve on alati "korralik".”

“Restoranis Wicca olen käinud kahel korral õhtust söömas ning mõlemad korrad on olnud väga meeldejäävad. Viimase külastuse ajal mängis elav muusika, neiu süntesaatoril, kes laulis väga hästi valitud laule ning esitus oli ideaalselt restorani sobiv. Viimati tellitud pearoog- vutt, maitses suurepäraselt, liha oli hästi küpsetatud ja serveeringut võib vabalt kunstiteosega võrrelda. Kannuvesi võiks olla hinnas, kuid see ei ole nii määrav. Lähen kindlasti teinekordki Wiccasse einestama.”

“Proovisin juba suvel Ruhesse sööma minna, aga see ei õnnestunud, sest samal ajal peeti seal kellegi pulmapidu ja restoran oli seega reserveeritud. Aga nüüd, talvel, õnnestus siiski Ruhe ära proovida. Olin seda hetke oodanud juba päris kaua, liigitades Ruhe mõttes positiivsetelt omadustelt kuhugi Oko ja Põhjaka kanti.

Etteruttavalt olgu ära öeldud, et samasse klassi Ruihe siiski ei kuulu, ja sellest oli mul tuline kahju. Aga head on Ruheski küllalt.

Esiteks muidugi asukoht. Kaugelt tulijale kauge, aga see-eest looduse poolest imekaunis paigas, Neeme külas, mere ääres. Restorani ees on suuuur puidust terrass, mis ulatub kivise mererannani ja mis eelduste kohaselt on suvel laudu täis. Talvel oli seal muidugi tühjus. Ainult üks väljavalgustatud raagus puu taamal ja muidugi ruhe -- palgist tahutud paat.

Ruhe restorani hoone on ehitatud just selleks otstarbeks ja tundub peaaegu uskumatu, et kellelgi jätkus mune nii suur hoone püsti panna ja restoran teha, lootuses, et asjaks läheb. Restorani, ja seega mõistagi ka eelpool nimetatud nimade omanik on, muide naine. Endine sisekujundaja. Ja kui küsida, siis saab hoone ja selle sisu kohta ka palju huvitavat teada

Restoranihoone on suur, avar ja kõrge. Kohe kolme korruse jagu, või kaks ja pööning. Aga vahelagedeta. Kuulu järgi on mõte kunagi see siiski täis ehitada ja sinna toad teha, mis juba köögi osa peal isegi olemas olla.

Sisekujundus on maitsekas ja leiab huvitavaid detaile. Nagu justkui 3D-prinditud toolid, huvitavad kalavõrgupoide motiivis lambid ja palju muud.

Toidust.
Kokapoolseks tervituseks oli shotiklaasis hapukoore sisse segatud sibul ja selle peale pistetud siiamari. Hea ju, muidugi. Aga sibulat hapukoore ja kalamarjaga võiks ma ka ise kodus umbes kahe minutiga teha. Restoranist ootaks mingit loomingulisust, mingit erilisust, mingit pointi.


Järgmiseks oli eelroog. Vasikafilee lõigud all, sellele peale määritud tuunikalakreem, selle peal rukola ja parmesaniviilud ning seedermänniseemneid. Hmm... Jälle sama jutt, mis eelmise kohta. Et iseenesest ei ole ju halb asi. Aga liiga lihtne. Ei, lihtne ei ole halb, aga mingi erilisus, mingi idee ja loomingulisus tuleb ka lihtsas roas esile tuua ning seal seda kahjuks ei kohanud. Tudengil paras jälle mõne minutiga ühikas valmis visata, kui ema on sinki saatnud. Aga restorani jaoks oli kogemust liiga vähe.


Praetud huntahvenafilee peedirisottoga oli pannil praetud kala, mis maitses täpselt nii nagu pannil praetud kalast võiks oodata ja peedirisotto, mis natuke liiga kuivana mõjus. Garneering ka päris presentatsiooniauhinnale ei kandideeri, kuigi midagi oli püütud seal teha, isegi romanesko brokkoli oli platsis, kuigi kergelt kollaka varjundiga.


Ja magusroaks apelsini brülee, ehk kreembrülee apelsiniga. Siin noriks konsistentsi üle, mis oli kahjuks liiga vedel. Kuigi kui pole täiuslik, siis olen pigem vedela kui munapudruks läinud tükilise poolt. Aga täiuslik brüleekreem polnud see mitte.


Aeg kokkuvõte teha.
Asukoht on äge. Hoone on äge. Sisekujundus on äge. Omanik on tore. Aga toidud on selles mudelis praegu selgelt kõige nõrgem lüli. Ei ole neis loomingulisust ja ei ole need ka kokanduslikult täiuslikud.

Ruhe toit ei ole halb ja mul ei oleks seal kahju veel süüa, ja juba huvi pärast proovida. Aga Ruhe ei ole koht, kuhu, vastupidiselt näiteks Okole, Tallinnast eraldi sõitma hakkaks.”

“OKO Restorani näol on tegu ühe minu lemmikuga ja kaugus Tallinnast tuleb sellele ainult kasuks. Ühelt poolt hoiab eemal need, kellel tõsist plaani head toitu nautida tegelikult ei ole ja ei viitsi seega väikest sõitu ette võtta. Teiselt poolt on kohale jõudmine, teepeal maitsvast toidust mõtlemine ja sealne miljööväärtuslik keskkond just need lisakomponendid, mida üks restoran lisaks heale kokale vajab.

OKO Resto asub otse mere ääres ning seega saab soojema ilmaga väljas istudes ja isegi toitu oodates mere ääres väikese tiiru teha.

OKO Restorani maja


Istuda saab nii sees (mis on talvisel ajal ka ainus variant)


Kui ka väljas, kus on suveks kohti tehtud ikka päris palju. Seal on küll mitmed tuulevarjuliseks kinni ehitatud kohad päikesega istumiseks liiga palavad, tekib kasvuhooneefekt



Maitsesin metsaseentega praetud kartulit koorekastmes, mis oli just nagu vanaema tehtud ja seda parimas mõttes. Metsaseened tähendasid peamiselt kukeseeni, millest ma ülearu vaimustuses ei ole, aga seal olid ka mingid lahedad süsimustad seened, mida ma tuvastada ei osanud ja mis pilti ja maitsebuketti huvitavamaks muutsid.



Proovitud sai ka suitsutatud pardi salatit



ja muidugi magustoitu. Õuna ja kardemoni dessert näeb küll välja, nagu oleks pannkook, aga oli täiesti krõbe, nii et seda oli üksjagu raske lammutada ja süüa. See oli otse kastme peal, nii et kahviga sellele vajutades, et seda murendada, kippus kaste alt välja pritsima, nii et see töö nõudis harjutamist. Siinkohal oleks soovitus seda serveerida suuremal taldrikul või väiksemas koguses. Arvestades, et tegu on ikka päris magusa toiduga, mida naljalt lõpuni ei söö, ei oleks väiksem ports üldse halb mõte.



Muidugi pidi ära proovima ka magustoidu nimega "Puu", ehk oksa otsa torgatud suhkruvatipalli ja teise oska otsa seatud pontšikud. Suhkruvatt mind suuremalt ei tõmmanud, aga pontšikud olid küll mõnusad, mitte liiga rasvased ja sees ilusad kollased.



Ka väikelapsed ei jää OKO Restos hätta, ja saab tellida näiteks kartuliputru, mille juurde seatakse ka juurvilju, mille emmed-issid saavad ära süüa ning isegi beebile tuuakse kahvel :)



Jäägu mu arvustust lõpetama mõte, et igas toidus oli tunda armastust ja häid tooraineid ning selle eest ei ole mul kahju anda OKO Restoranile 10 punkti; kui ka vaade, mis avaneb igale sööjale, kes seda soovib suvisemal ajal.

”

“Olen aastaid käinud seal söömas ja söök on alati olnud hea. Toidu kvaliteet läbi aegade on samuti olnud hea. Teenindus on alati olnud samuti hea. Kõik turistid keda olen sinna viinud on samuti olnud väga rahul. Soovitan kõigile.”

“Kui siin vahepeal ilusad ilmad olid, õnnestus käia sellises toidukohas nagu Veski Resto, mis üllatas oma lapsesõbralikkusega. Peetri asub küll Tallinnast väljas, aga tegelikult kesklinnast mitte väga kaugel. Peale lennujaama tuleb keerata paremale ja paari minuti pärast paistab veski paistab kohe tee ääres.

Väga hea mulje jättis ilus roheline suvehoov armsate väikeste puudega. Lauad on paigutatud üksteisest kaugele, nii et keegi kedagi ei sega. Lastele on kiikedega mänguväljak, suur liivakast ja väga palju ruumi lihtsalt murul ringijooksmiseks.



Veskis sees jäi silma mängunurk armsa mängumaja ja patjadega, palju mänguasju ja raamatuid.

Lastemenüüst sai tellitud isevalmistatud hakklihapallid, lisandiks kartulipüree ja ise sõin väga head peedisuppi kitsejuustuga.

Miinuspooleks tuleb lugeda ootamatult kõrge hinnatase. Aga koht iseenesest on väga kena.”