Ruhe - Ruhe restorani arvustus - Arvustus.com arvustused

“Proovisin juba suvel Ruhesse sööma minna, aga see ei õnnestunud, sest samal ajal peeti seal kellegi pulmapidu ja restoran oli seega reserveeritud. Aga nüüd, talvel, õnnestus siiski Ruhe ära proovida. Olin seda hetke oodanud juba päris kaua, liigitades Ruhe mõttes positiivsetelt omadustelt kuhugi Oko ja Põhjaka kanti.

Etteruttavalt olgu ära öeldud, et samasse klassi Ruihe siiski ei kuulu, ja sellest oli mul tuline kahju. Aga head on Ruheski küllalt.

Esiteks muidugi asukoht. Kaugelt tulijale kauge, aga see-eest looduse poolest imekaunis paigas, Neeme külas, mere ääres. Restorani ees on suuuur puidust terrass, mis ulatub kivise mererannani ja mis eelduste kohaselt on suvel laudu täis. Talvel oli seal muidugi tühjus. Ainult üks väljavalgustatud raagus puu taamal ja muidugi ruhe -- palgist tahutud paat.

Ruhe restorani hoone on ehitatud just selleks otstarbeks ja tundub peaaegu uskumatu, et kellelgi jätkus mune nii suur hoone püsti panna ja restoran teha, lootuses, et asjaks läheb. Restorani, ja seega mõistagi ka eelpool nimetatud nimade omanik on, muide naine. Endine sisekujundaja. Ja kui küsida, siis saab hoone ja selle sisu kohta ka palju huvitavat teada

Restoranihoone on suur, avar ja kõrge. Kohe kolme korruse jagu, või kaks ja pööning. Aga vahelagedeta. Kuulu järgi on mõte kunagi see siiski täis ehitada ja sinna toad teha, mis juba köögi osa peal isegi olemas olla.

Sisekujundus on maitsekas ja leiab huvitavaid detaile. Nagu justkui 3D-prinditud toolid, huvitavad kalavõrgupoide motiivis lambid ja palju muud.

Toidust.
Kokapoolseks tervituseks oli shotiklaasis hapukoore sisse segatud sibul ja selle peale pistetud siiamari. Hea ju, muidugi. Aga sibulat hapukoore ja kalamarjaga võiks ma ka ise kodus umbes kahe minutiga teha. Restoranist ootaks mingit loomingulisust, mingit erilisust, mingit pointi.


Järgmiseks oli eelroog. Vasikafilee lõigud all, sellele peale määritud tuunikalakreem, selle peal rukola ja parmesaniviilud ning seedermänniseemneid. Hmm... Jälle sama jutt, mis eelmise kohta. Et iseenesest ei ole ju halb asi. Aga liiga lihtne. Ei, lihtne ei ole halb, aga mingi erilisus, mingi idee ja loomingulisus tuleb ka lihtsas roas esile tuua ning seal seda kahjuks ei kohanud. Tudengil paras jälle mõne minutiga ühikas valmis visata, kui ema on sinki saatnud. Aga restorani jaoks oli kogemust liiga vähe.


Praetud huntahvenafilee peedirisottoga oli pannil praetud kala, mis maitses täpselt nii nagu pannil praetud kalast võiks oodata ja peedirisotto, mis natuke liiga kuivana mõjus. Garneering ka päris presentatsiooniauhinnale ei kandideeri, kuigi midagi oli püütud seal teha, isegi romanesko brokkoli oli platsis, kuigi kergelt kollaka varjundiga.


Ja magusroaks apelsini brülee, ehk kreembrülee apelsiniga. Siin noriks konsistentsi üle, mis oli kahjuks liiga vedel. Kuigi kui pole täiuslik, siis olen pigem vedela kui munapudruks läinud tükilise poolt. Aga täiuslik brüleekreem polnud see mitte.


Aeg kokkuvõte teha.
Asukoht on äge. Hoone on äge. Sisekujundus on äge. Omanik on tore. Aga toidud on selles mudelis praegu selgelt kõige nõrgem lüli. Ei ole neis loomingulisust ja ei ole need ka kokanduslikult täiuslikud.

Ruhe toit ei ole halb ja mul ei oleks seal kahju veel süüa, ja juba huvi pärast proovida. Aga Ruhe ei ole koht, kuhu, vastupidiselt näiteks Okole, Tallinnast eraldi sõitma hakkaks.”