Põhjaka mõis - Arvustus.com arvustused

“Suurepärane maitse-elamus ja ääretult lihtne eestimaine koht, kuhu ameeriklasele Eestit tutvustava reisiga välja jõudsime. Toidud olid valmistatud lihtsatest eestimaistest komponentidest teatava uudse trendikuse kuuega. Enamasti leian ma igas kohas midagi, mille üle viriseda. Seekord võiks viriseda asukoha üle, kuid ka see oli maaliliselt eestimaine ja rahulik maa-miljöö, mis suurepäraselt andis edasi ehedat eestimaisust. Kindlasti kasutan iga kord, kui möödun, juhust ja vaatan, millega järgmine kord üllatada suudetakse. ”

“Väga mõnus ja teistsugune koht. Meie käisime pere ja sõpradega söömas ja jäime väga rahule. Söögid oli täiega maitsvad ja 1,5-aastasele leiti ka viisakalt tegevust, mitte ei vaadatud viltu, et mis ta siin jookseb. Läheme teine kordki.”

“Toidud väga head ja omapärased :)”

“...peale seda, kui olime seal söönud. Täiesti tavaline söök, mida saab ka igaltpoolt mujalt. Üles kiidetud koht, kuigi teenindajad olid oskamatud ja aeglased ning selleks, et sinna sõita näiteks Tallinast, kulutab inimene kolm korda rohkem raha ja energiat, kui vastu saab... Selliseid sööke saab ka linnast igaltpoolt ja märksa odavamalt. Neid nn. öko projekte leiab igalt poolt.”

“Põhjaka mõis on äärmiselt omanäoline ja ainulaadne. Iga kord on teenindus äärmiselt sõbralik ning õhkkond väga stressivaba. Sellises kohas hing lihtsalt puhkab! Mulle mitte ainult ei meeldi põhjaka suurepäraselt maitsev toit, vaid kogu "feeling" mis seal olles sellega kaasneb. Mulle meeldib, et restoran on säilitanud oma lihtsuse ning vahel ka pärast kinnipaneku aega seal istudes ei teki tunnet, et sa peaksid ruttu lahkuma, teenindaja sõbralikult viitab, et võid rahulikult edasi istuda ja õhtut nautida! Selle eest ka 10 tärni teile! ”

“ÜLImaitsev toit! Siiani mõtlen sellest sealihast ja kohpeal tehtud sinepist, mida seal pakuti. Ja no Pavlova oli nomnomnom (matses rohekm kui Napoleon)! Pasteet lausa võrratu, kitsejuust koos saiaga super ja astelpajunaps viis keele alla. Väga meeldis ka interjöör ja eriti nautisin detaile: erinevad klaasid, vanadest piimapudelitest pakutav morss... Kohe kindlasti kavatsen sinna uuesti sööma minna:)”

“Põhjaka Mõisas on trenditeadlikele inimestele ja ausatele gurmaanidele juba mõnda suve avatud tore restoran, kus fookuses on tõepoolest toit ise ja muu on pigem tagasihoidlikuks garneeringuks. Näiteks viisakas teenindus (kuigi vahel võib midagi meelest ja sassi minna), näiteks omapärane vana mõisa sisuliselt renoveerimata olustik. Toitude puhul väärivad märkimist kaks peamist asja. Kohalik kvaliteetne tooraine ja hool, millega ka lihtsad toidud on tehtud. Võiks isegi öelda armastus. Tseremoonitsemist sealt ei leia, samuti puudub kindel reglement. Kaks päeva järjest sama toitu tellides ei saa sa päris sama toitu. Sellest aga edaspidi.

Nimetasin Põhjaka puhul head kohalikku toorainet. Kui on midagi, mida kohalikud kokapoistele tarnida ei suuda, vähemalt mitte piisava kvaliteediga, kasvatatakse seda ise. Kohe Põhjaka mõisa taga on kasvuhoone ja ürdipõllud.







Kas ka sealt paarkümmend sammu edasi elavad notsud Põhjaka mõisa köögi jaoks kasvavad, ma ei tea, aga tõenäosus on suur.



Sellisena näeb Põhjaka mõis välja restorani ürdiaiast ja annab ka mõista kui lähedal see asub:


Kui ilmad soojad, saab istuda lisaks mõisahoonele ka õues, varikatuse all, see näeb välja eemalt vaadates sedamoodi. Tuuline on seal küll, kui juhtub olema tuuline ilm, aga pähe midagi ei saja.



Seestpoolt näeb asi välja aga selline, ka siin domineerib odav mööbel, mis ometi mõjub sõbralikult ja on pehmendatud nurka istutatud potitaimedega.



Veel enne kui toidust räägin mainin ära, et ma hindan kõrgelt Põhjaka mõisa restorani lastesõbralikkust. Seal on olemas nii terve ports väikelastetoole (ehkki enamusel ei ole seda keskmist vetikaalpulka, mis hoiaks väiksemat last alla libisemast) ja alati (laste)sõbralik teenindus, mille juurde kuulub ka mõnusalt suurte ja värviliste pliiatsite topsi toomine. Menüü on mustvalgele A3-paberile trükitud ja lausa ootab üle värvimist!



Lauda saabus esmalt leib. Isetehtud leib. Suurepärane leib. Selline, mida katsudes sõrmed sinna külge kleepuvad ja mille paksudele viiludele on lausa lust peaaegu sama paksult võid määrida.



Külmsupi paksem ollus tõstetakse taldrikule köögis, tuuakse lauda ning kohapeal valatakse peale keefirikaste. Supp valmis. Pealegi veel maitsev, ehkki mõne jaoks võib-olla pisut liiga mädarõikane.



Kriitilisem tuleb kahjuks olla koorese kalaleeme osas. Milles see soovida jättis, oli see peamine -- maitses. Sellel polnud korralikku kalamaitset, ilmselt murdis selle maha koor, ja muud maitseained vist üldse puudusid. See supp vajas hädasti paari ürti, mida veidi teravat ja sutsuke haput, et maitsed esile tuua.



Üks neist roogadest, mis kahel päeval üsna erinevad olid, olid maksapasteedi saiad. Esiteks saiad ise, mis ühel päeval olid sellised nagu pildil, ehk väiksed, kandilised ja röstitud. Teisel päeval oli nende asemel sisuliselt kaks Kirde saia viilu. Pasteet oli ühel päeval lahtiselt, nagu siin pildil, teisel aga väikeses creme-brule kausikeses. Mõlemal päeval oli kõik hea, aga saia vahe oli siiski juba maitset mõjutav.



Kitsejuustu roog nägi välja lihtne ja kartsin lausa, et ehk ka liiga igav oma maitselt, aga minu hirmud purustas esimene suutäis. Kõik sobis oivaliselt kokku.



Praetud kohaga roog oli taas maitsev üllatus. SIsult väga lihtne, aga tapvalt heade värskete keedukartulitega, kenasti pruunistatud aga mitte üle praetud kohaga ja kaunistatud lausa lilleõitega.



Häid sõnu saab öelda ka vuti kohta, milles oli küll eeldustele vastavalt vähe liha, aga vähemalt nakas piisavalt maitset, ka sinna hästi sobivat magusust.



Lammast oli ilmselt tundide viisi hautatud, see oli küll väga pehme ja üsna mahlane, aga võib-olla võinuks sellele veidi iseloomu anda mõne maitseainega, see maitses kuidagi ilmetult, kuigi oli hamba all, nagu öeldud, mõnus. Kõrvale serveeriti peotäis lehtsalatit, suurepäraseid värskeid koorega keedetud kartuleid ja värskeid, paaripäevaseid soolakurke.



Seakaelal oli selline mõnus tule ja suitsu mekk juures, mida ma väga hindan, sinna kõrvale pakuti toortatrasalatit, türgiube ja törts isetehtud sinepit, mis sisaldas ka suur ja vahvalt krõmpsuvaid sinepiseemneid.



Kohv on asi, mida saaks veidi parandada. See, et kohv serveeritakse vanast tassist, mis kuidagi ei suutnud mind tema auväärsusesse uskuma panna, on maitse asi. Aga crema puudus kohvil täielikult ja maitse polnud ka päris sama kõrgel tasemel kui Põhjakalt ootan.



Napoleoni kook seevastu oli jumalik. Kui muidu kiputakse ikka taignalehed koogi vahel hästi õhukeseks tehtama, siis Põhjaka lasi need julgelt küpsisepaksuseks ja see toimib hästi. Nende vahel veel mõnus kreem ja... pole midagi imestada, et inimesed Tallinnast Põhjakale puhtalt seda kooki sööma sõidavad.





Lõpetan oma arvustuse tualettruumiga, mis sobib kuidagi hästi ka lugu lõpetama, aga ma loodan, et sellest valesid järeldusi ei tehta. Restoranide kohta ütleb sageli palju ka nende tualettruum, nii et mind alati huvitab, missugune see välja näeb. Põhjaka tualett on samasugune nagu ülejäänu. Peaaegu renoveeritud ja sobitub hästi üldpilti. Armsa lisana leiab sealt ka väikestele lastele mõeldud pissipoti.

”

“Sõitsime suvel kaaslasega sealt mööda ja olles kuulnud selle kohta nii mõndagi head otsustasime Põhjaka mõisa ka ise üle kaeda.
Teenindus oli sõbralik, toit maitsev - oli näha, et menüüga oli kõvasti vaeva nähtud. Lisaks olid põnevad ka veneaegsed piimapudelid, millega serveeriti morssi ning resto kõrval asuv aiamaa, kust saadi värsket toorainet.
Meid häiris aga väga töötajate ja nende tuttavate autode parkimine köögi ja välilaudade vahele, mistõttu istusime sisuliselt nende pidevalt sõeluvate autode kõrval. Seega ei tekkinud meil mõnusat kubast tunnet, mis meid tagasi kutsuks.
Meie seatud ootused olid tol hetkel kogetust suuremad.”

“Ega pole ju paha sõna öelda, kui et ootasin veidi "peenemat" toitu. Et võiks olla ikka tõeline gurmee sellises robustses interjööris. Toit oli hästi kodune ja tavaline ja tundus seetõttu pisut kallis. Liiga palju meenutas mingeid teisi kohti, kus olen juba käinud: Belvedere restoran Alatskivil, see ökopoe kohvik Kadriorus (nimi ei tule meelde), Meriti joogatalu (mis oli küll ühesuve projekt). ”

“Seest juba päris suureks tehtud, aga tänu sellele üldse koha saime sinna. Õues ühtki vaba kohta polnud, aga sees paar üksikut leidus.
Teenindajad olid väga sõbralikud ja armsalt maitsetult riides -- retuusid ja mis kõik veel. Menüü on seal iga päev erinev, selle leiab välja trükitud A3 paberilt iga koha eest, nagu lauamatina, mis kaitseb ühtlasi lauda. Laual oli vaasiks veneaegne koorepurk ja pärast toodi morss vanas piimapudelis. See oli lahedalt nostalgiline ja öko küll.
Proovisin lammast ja liha oli tõepoolest hästi pehme ja mahlane ning villa maitseta. Muu juurde kuuluv midagi erilist ei olnud. Naine võttis mul metseakotleti, aga see oli küll kahjuks kuiv, nii et minagi ei suutnud seda tema eest ära lõpetada.
Pärast tegime tiiru ümber mõisa ja nägime ka aedu, kust paljud maitsvad ja värsked taimed otse pärinevad. Neid kasvatatakse seal kõrval mingite mõisa juurde kuuluvate varemete vahel ja see on väga idülliline pilt.
Kogu kogemust iseloomustab sõbralikkus ja rõõm toidust. ”

“Tervitan rõõmuga seesuguste omanäoliste kohtade teket.”

“Eriti nämma asutus, kohe näha, et kutid teevad asja hingega. Meeldib ka see, et on suurtest keskusest nii eemal ja ometigi nii hea. Tehke järgi või makske kinni.”