PÖFF 2013 - Arvustus.com arvustused

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

217. The Weight Of Elephants (2013)
Daniel Joseph Borgman

Daniel Borgmanni debüütdraama uurib 11-aastase Adriani läbielamisi ühes Uus-Meremaa vaeseimas äärelinnas. Ema poolt hüljatud poissi kasvatab vanaema, kes peab lisaks temale hoolitsema ka oma sügavat depressiooni põdeva poja Rory eest. Erakordselt malbe ja tundliku loomuga poiss muutub oma agressiivset sportlikkust ja jõulist maskuliinsust soosivas klassis üha üksikumaks ning tema ainsateks vaimseteks tugipunktideks on tema üha sügavamalt masendunud, ent heatahtlik onu ja tema enda loov fantaasia.

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

218. This Is Sanlitun (2013)
Róbert I. Douglas

Inglasest läbikukkunud ettevõtja Gary (Carlos Ottery) on just saabunud Pekingi stiilsesse kvartalisse Sanlituni – väidetavalt selleks, et uut äri püsti panna. (Paistab, et ta impordib Põhja Koreast mingit kahtlast juuksevedelikku.) Pealegi on tal õhtumaadest kõrini. „Mulle Läänest aitab,” kuulutab Gary. Tema kodumaalt lahkumisel on teisigi põhjuseid – näiteks jälitab ta oma eksabikaasat ja väikest poega –, kuid peagi avastab Gary, et Hiinas polegi nii lihtne ratsa rikkaks saada. Et Gary ei mõista ennast kõrvalt vaadata ja päris paigas pole ka tema reaalsustaju, üritab ta endiselt raha teha, abiks tohutu eneseusk ja peaaegu olematud teadmised Hiina kultuurist. Varsti sõbruneb ta Austraaliast pärit Frankiga (Chris Loton), kes lubab talle idamaiseid tavasid tutvustada. Paraku piirduvad Franki pedagoogivõimed Gary sõimamisega selle pärast, et ta on nii läänelik ja kaugeltki mitte nii „hiinlaslik” kui tema. „„See ongi Sanlitun” on tõeliselt vaimukas ja suuresti improviseerimisel põhinev variatsioon George Orwelli kuulsast tähelepanekust pagulaste kohta, kes moodustavad võõrsil üksnes omasarnastest hädavarestest koosnevaid ringkondi. See on justkui mõne Henry Milleri romaani komöödiavõtmes lavastus – kui Miller olnuks õllest rohkem huvitatud kui seksist.” Steve Gravestock, Toronto FF

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

219. Three Many Weddings (2013)
Javier Ruiz Caldera

Kas on midagi hullemat sellest, et sind kutsutakse su endise peigmehe pulma? Muidugi! See, et nii juhtub kolm korda ühe kuu jooksul, sa ei oska keelduda ning suudad veenda endaga kaasa tulema vaid uue interni. Jee! Muidugi oleks olukord veel hullem, kui endised peigmehed oleksid: kihluse vastu allergiline tüüp, segane surfar ning transseksuaal, kellest sai kuum tšikk. Kolm endist peigmeest ja kolm pulma. Ruthi jaoks on see plahvatusohtlik kokteil – aeg astuda minevikuga silmitsi ja otsustada tuleviku üle.

„Veel kolm pulma” on õrritav film, mis ei häbene olla komöödia. Režissöör – kes ei ütle lahti klassikalistest viidetest filmidele „Tere tulemast, hr Marshall” (1953) ja „Beebiga kimpus” (1938) – näitab oma sidemeid Farrelly vendade ja nende peerunaljade, Judd Apatow ja teiste n-ö Uue Ameerika komöödia tegijate ja nende peeterpaanilike tegelastega, ja tänapäeva klassikaliste filmidega nagu „Pruutneitsid” (2011), piiritult liikudes tavapärase romantilise komöödia juurest poliitiliselt väga ebakorrektsete naljadeni.

Veneetsia filmifestivali Giornate degli Autori programmi koostajatele oli kõik nii selge, et nad usaldasid filmi ning film ise tegi ülejäänu – see oli kriitikute ja ajakirjanike hulgas üks suurimaid üllatajaid.

Javier Garcia Puerto

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

220. Tom at the Farm (2013)
Xavier Dolan

Xavier Dolan on oma eelmistes filmides („Ma tapsin oma ema”, „Kujuteldav armastus”, „Laurence igatahes”) vaadelnud peamiselt võimatut armastust. Tema uusimast filmist on aga näha, et fookus on nihkunud, ning nii on „Tom talus” piinavalt intiimne jutustus homofoobiast, vägivallast ja reaalsuseotsinguist. Dolan ise on tunnistanud ühes intervjuus, et tänu Tomi kehastamisele oli tal võimalik teha teatav rahu oma minevikuga, kus ta on olnud nii kiusaja kui ka tagakiusatav. Sellegipoolest pole tegu katarsist pakkuva autobiograafise linateosega, vaid tugeva autorifilmiga, mis põhineb Michel Marc Bouchard’i kirjutatud näidendil.

Filmi rusuvat atmosfääri raamib mäng teadmatusega. Teadmine annab vabaduse ja jõupositsiooni, mis on kättesaadav vaid üksikutele. Teadmatus seevastu haavab ja põhjustab väljakannatamatut valu. Hingepiin ja ignorants on ohtlikud kaaslased, ajendades samme, millel ei pruugi olla tagasiteed. Teadmine annab aga jõu, millega ei oska midagi peale hakata.

Filmi üks suuremid võlusid seisneb võimes hoida vaatajat, sarnaselt oma tegelastega, arvaja ja otsija positsioonis. Lugu ei ole kohe selge. Faktid avavad end aeglaselt. Igal avastusel on hind. Kuid vaatajale, kes on ohutus kauguses kitsarinnalise väikelinna mentaliteedi ja farmireaalsusest, on see igati nauditav kogemus.

Katriin Kütt

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

221. Trap Street (2013)
Vivian Qu

Veneetsia festivali kriitikute kõrvalprogrammis viimasel hetkel üllatusfilmina lisandunud „Olematu tänav” on noore naislavastaja Vivian Qu lavastajadebüüt. Hoolimata sellest faktist on Qu Hiina filmitööstuses juba kogenud tegija, sest ta on varem produtseerinud olulistel festivalidel linastunud ja auhindu võitnud filme nagu „Night Train” (2007) ja „Knitting” (2008). Li Qiuming pildistab iga päev ühe Lõuna-Hiina linna tänavaid, et üht digikaardistamisettevõtet materjaliga varustada. Ühel päeval kohtab ta linnas töötades üht noort kaunitari ja sõidutab neiu koju. Veidi hiljem leiab ta oma autoistme alt karbikese, mille sees on mälupulk. Ta tahab selle omanikule tagastada, kuid neiu asemel ilmub kohtumisele mees, kes nimetab end tema ülemuseks. Pettunud Li Qiuming üritab kaunitari siiski üles otsida. Ta otsib eelmisel päeval tehtud fotosid, kuid need on andmebaasist kadunud. Kogu see tänav, millel nad kohtusid, on süsteemist jäljetult kadunud... „Olematut tänavat” võib kutsuda kafkalikuks põnevikuks, mis kujutab endast Hiina filmiversiooni elust, mida keegi pidevalt salamisi jälgib. Helmut Jänes

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

222. Two Mothers (2013)
Anne Zohra Berrached

Ühine laps tähendab ühist tulevikku, inimestevahelist seost, mis ei sõltu enam armumisest või armastusest, tahtest või lubadustest. Välja arvatud juhul, kui ühist last saada on võimatu ning ainus variant on spermadoonor. Mitte isa – doonor.

Mida keerulisemaks muutub doonori leidmise protsess, seda meeleheitlikumaks muutub Isabella soov emaks saada ja mida tugevamaks muutub naise emainstinkt, seda raskem on Katjal mõista, kes tema on, kui ta pole ema ega isa. Kui paari ellu tuleb kahekümne doonorlapse allikas Flo, kelle ainus tingimus on regulaarne kohtumine lapsega, ei pääse Katja tundest, et ainus mitte-isa selles on siiski tema.

Berliini festivalil auhinnatud Anne Zohra Berrachedi esimene täispikk film on nüansseeritud ja eluline teos, mis paljastab nüüdisaegse peremudeli juriidilisi, poliitilisi ja inimlikke kitsaskohti peenetundelise otsekohesusega. „Kaks ema” on vormilt minimalistlik ja sisult rikkalik, olles justkui ühtaegu mitu filmi – nii sotsio-poliitiline käsitlus lesbide õigusest lapsi saada, suhet varjutava viljatuse traagikat lahkav draama, emotsionaalne pilguheit moodsa pere viiendaks, juskui emaks ja isaks olemisega kaasnevast tingimusteta armastusest ilma jääva, rattaks olemisse, või kriitilise uurimusena mitteisade ja mitteemade võimalusest igal hetkel minema jalutada. Berrachedi dokumentalistlike sugemete ja naturalistliku laadiga teos on nagu tükike elu ennast – suurem, sügavam ja keerulisem, kui peale vaadates tundub.

Katre Pärn