PÖFF 2013 - Arvustus.com arvustused

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

67. Go Eddy! (2012)
Gert Embrechts

Stiilsete 70-ndate väikeses idüllilises Belgia külas elab 11-aastane Freddy, kelle suur iidol on kuulus jalgrattur, Eddy Merckx. Freddy isa peab põlvkondadepikkust traditsiooni jätkates pisikest lihunikupoodi ja ootab selle jätkamist poegadeltki. Freddy aga väntab väsimatult oma pööningukambris lakke riputatud rattal ja unistab saada sama heaks jalgratturiks kui Merckx, kellega kohtumine on ka auhinnaks uue supermarketi korraldatava jalgrattavõistluse võitjale.

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

68. Grigris (2013)
Mahamat-Saleh Haroun

Oma seitsmendas täispikas mängufilmis toob Tšaadis sündinud ja kasvanud, kuid hiljem Prantsusmaale kolinud hinnatud režissöör Mahamat-Saleh Haroun vaataja ette sotsiaalseid pingeid täis loo oma koduvabariigist, mis võiks niisama hästi aset leida ka ükskõik millises teises Aafrika riigis. 25aastane Souleymane Démé, hüüdnimega Grigris (karabiinhaak), kes teeb selles filmis oma õnnestunud avalöögi kinokunsti, peab oma kasuisa fotostuudios fotograafiametit ja hullutab jootraha eest tantsuga oma koduküla klubirahvast. Üksjagu võlu vaataja ette laotuvasse plastikasse lisab kindlasti seegi, et Grigrisi vasak jalg on halvatud. Kuid jootraha ei lase end kaua koguda, kui selgub, et Grigrise kasuisa on raskelt haige ning ravikuludeks küsitakse 700 000 franki, mida pole muidugi kusagilt võtta tal ega ka ta emal. Hull aeg nõuab segaseid otsuseid ja nii küsib Grigris omale tööd kütusesmugeldajate juures. See pole kuigi tark otsus, sest see ajab niigi hapu olukorra suisa käärima. Otseteed musta masendusse see film siiski ei vii. Tuju aitavad hoida hea režii, Souleymane Démé soolo läbi kogu filmi ja tema tantsupoognad, millega mees võlus publikut ka Cannes’is toimunud filmi esilinastusel. Timo Treit

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

69. Gulabi Gang (2012)
Nishtha Jain

Statistikale toetudes toimuvat suurte äärmuste riigis Indias iga 20 minuti järel naistevastane seksuaalkuritegu. See põhineb ainult ametlikult registreeritud andmetel ega sisalda paljusid perekonnaringis aset leidnud juhtumeid. Rahutuks tegevaid ja šokeerivaid uudiseid on viimastel aastatel sealt maalt jõudnud ka meediasse, mille abil on selgelt ilmnenud riiklik jõuetus säärasele kuritegelikule korduvusele otsustav piir panna. Üks võimalus vägivalla vastu astumiseks on kodanikualgatuslik omakohus, mida harrastab ka selle filmi peategelase Sampat Pal Devi rajatud Gulabi gäng, mis on roosade saride järgi ära tuntav naisteliikumine. Nende relv on kokkuhoidmine ja bambuskepid, mille lööke on tunda saanud nii ülekohut teinud mehed, korrumpeerunud poliitikud kui ka lodevad väikekülade politseinikud, kes tihti ei tee mitte midagi koduse vägivalla ja vägistamiste vastu võitlemisel. Sampat Pal on ise ütelnud: „Meile ei meeldi vägivald, aga vahel on see ainus vahend, mis inimesed kuuletuma võib panna.” Ta ise määrati lapsena abielluma, nagu veel paljudes kohtades kombeks, ning koges oma nahal suurperekonna heakskiidul toimuvat naisevastast alandust ja mõnitusi. See pani Sampat Pal Devi otsustavalt vastu astuma meestekeskse ühiskonna domineerimisele ning rajama roosades sarides liikuvaid naiste gruppe. Nüüdseks koondab Gulabi gäng kümneid tuhandeid naisliikmeid, palju meessoost toetajaid ning nende otsustav ja südikas tegutsemine on päevavalgele toonud palju, muidu varju või karistuseta jäänud naistevastast vägivalda. Nishtha Jaini film on jõuline kinematograafiline sekkumine elementaarsete inimõiguste kaitseks. Kaarel Kuurmaa

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

70. Harmony Lessons (2013)
Emir Baigazin

Jäiste iilide tallata olevas Kasahstani mägikülas elab koos vanaemaga 13aastane väljapaistvate vaimsete võimetega Aslan, kes satub pärast kooli tervisekabinetis korraldatud vempu klassikaaslaste pilke alla. Ja mitte ainult. Kooli „ristiisal” Bolatil, kes koos kambajõmmidega kaasõpilastelt raha välja pumpab, on Aslaniga oma kana kitkuda. Ta keelab õpilastel viimasega igasuguse suhtluse, millest üleastumist karistatakse karmi füüsilise noomitusega. Aslan on aga vaimult tugev. Tugev on ka Mirsain – linnast tulnud ja Aslani pinginaabriks hakanud noormees, kellel on kogu Bolati kehtestatud ebaõigluse kohta oma arvamus. Selles kassi-hiire mängus, kus kehtib reegel, mis seob filmis nii mitu tasandit kokku – kui sa ise ei söö, siis süüakse sind – head lahendust ei paista kusagilt. Kuid lahendus siin ometi on. Aga milline? See jääb vaataja otsustada. Kasahstan pole kindlasti riik, kust võiks esmajärjekorras Berliini festivali võidutööväärilist linateost oodata. Aga režissöör Emir Baigazinil on see just õnnestunud ning oma debüütfilmiga astunud kohe paljulubavate režissööride väärikasse seltskonda. Film tekitab õigustatud assotsatsioone meie enda „Klassiga”, ainult et see on täiesti teistsugune „Klass”. See on Kasahstani „Klass”! Timo Treit

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

71. Heli (2013)
Amat Escalante

Noor Heli elab oma naise ja perega tehase lähedal äbarikus majas. Ta õde, 12aastane Estela on esimest korda armunud, ning ta poiss, noor politseikadett, soovib koos põgeneda ning abielluda. Teismeliste unistuse tõttu satub perekond keset piirkonnas vohavat vägivalda. Filmi avastseenis ripub mees sillalt alla. See on tavaline pilt Mehhiko ajalehtedes. Aga selle hirmuäratavalt tavalise pildi taga on alati lugu, mis ootab jutustamist. See on Vägivaldse Mehhiko (México Bronco) ülim tipp, mis näitab selgelt, kuidas julma vägivalla nihilism pole lihtsalt pealiskaudne soov surma saada. Režissöör Amat Escalante on öelnud: „Ma ei ürita filmides muljet avaldada, vaid anda edasi nende tegude kurbust. Ma tahan, et mehhiklased vaataksid reaalsusega tõtt.” See on sügavalt sisemusest kostuv appikarje. Vaatamata häirivatele kujunditele peitub filmi tugevus Escalante loodud atmosfääris, pinge all elamise ja pideva hirmu psühholoogilises dimensioonis ning selle näitamises, kuidas asjaolud suudavad murda iga inimese. Kuiv nagu kõrb, terav nagu narkokaupmehe kättemaks on „Heli” sama viljatu kui ümbritsev maastik ning lõikav kui käsitletud teema. Detailideni läbimõeldud film kajastab tegelikkust ilma toonitud keskpärasuseta. Javier Garcia Puerto

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

72. Hell (2010)
Luis Estrada

Olles 20 aastat USAs elanud, naaseb Benjamín Garcia kodukülla. Ta on üliõnnelik, aga leiab eest väga erineva koha sellest, mida mäletas: narkootikumid valitsevad, võidutseb džungliseadus ning tavainimeste ainus valik on „koostöö või pea pakule”. Sellegipoolest ei suuda me seda nähes muiet vältida.

2010. aastal, 100 aastat pärast revolutsiooni ning iseseisvuse 200. aastapäeval, tootis Mehhiko tähistamiseks mitu imelist filmi. Mehhiko publiku hulgas oli kõige edukam just see armas komöödia, mis peegeldab narkosõja tegelikku mõju riigi mõnes osas.

Jäädes populaarse kino ning Mehhiko ühiskonna teatud sektorite kõige teravama ja sarkastilisema kriitika vahele, on „Põrgu” väike kalliskivi, mis tõestab farsi mõju popkultuuris, kui kajastatakse rahvuse valupunkte. See on groteskne tragöödia, näidates religioosset sünkretismi narkokultuuris, territooriumi tähtsust ja teatud sektorite passiivsust (ja kaasosalisust), mis näiliselt kaebavad, aga samas säilitavad status quo’d.

Film tõi suure kassatulu, tekitades palju vastuolulisust – kuna kirjeldas irooniliselt kuritegu kui teed eduni ja kujutas püssimehi inimlikult, ning võitis üheksa Arieli (Mehhiko Oscarit) ja palju teisi auhindu.

Javier Garcia Puerto