8-Ball (2013)
10
1 hindaja

1. 8-Ball (2013)
Aku Louhimies

Kusagilt tuleb see esimene rumal samm või halb valik – avalöök –, mis sündmused vales suunas veerema paneb. Üks asi viib teiseni, see kolmandani ja ühel hetkel lamab veriseks löödud huultega Pike vannitoa põrandal, lootes, et varsti on hullem möödas. Kuid seda mõtles ta ehk juba siis, kui end vanglast leidis. Või veel varemgi – siis, kui esimest korda mõnuainete saamiseks oma keha müüs?

Ent üks asi viis lõputus nõiaringis järgmiseni ja ka põrandal lamades ei taipa naine veel, et teiste mängukanniks olemise asemel on tal igal hetkel võimalus mängu muuta. Aku Louhimiehe „8-Ball” on visuaalselt ja akustiliselt läbikomponeeritud jutustus, milles on ühtaegu põhjamaine (teisisõnu sünge) reekviem unenäole, kus Jessica Grabowsky teeb Pikena tõeliselt vaatamisväärse rolli, teisalt põhjamaine (ehk aeglane) krimidraama, kus politsei püüab tabada Eero Aho ebamugavalt usutavas kehastuses karismaatiliselt jõhkrat narkopätti Lallit ja põhjamaine (ehk siis hämar) triller, kus mõned tahavad mängu kontrollida, mõned arvavad, et teevadki seda, mõned mängivad kaasa, mõni kahtlustab, et nendega mängitakse ja mõned ei märka, et on mängus, kus teised mängivad piljardit, narkopolitseinik Elias Kaski (Pirkka Pekki Petelius) aga snuukerit.

Ent samas heidab Louhimies ka sotsiokriitilise pilgu (põhjamaisele) heaoluühiskonnale, mis toodab maaslamajaid, kellel on üha raskem aru saada, millal on asjad nii halvasti, et peaks midagi oma elus muutma ja üha vähem tahet oma valikute eest vastutada.

Katre Pärn


Lisas OliverL 15.11.2013
Pane hinne:
A Castle in Italy (2013)
10
1 hindaja

2. A Castle in Italy (2013)
Valeria Bruni Tedeschi

Maja kätkeb endas palju enamat kui pelgalt kodu. Ka selles filmis on vana loss kunsti, mälestuste, täisvereliselt elatud elude ja varalahkunud omade varamu. Oma kolmandas poolautobiograafilises linateoses käsitleb mitmekülgne itaalia-prantsuse režissöör, olles ühtlasi kaasautorite Agnes De Sacy ja Noemie Lvovskiga filmi stsenarist, Valeria Bruni Tedeschi taas kodanlastest kaunishingede isiklikke katsumusi sees- ja väljaspool kunstiilma, puudutades surelikkuse ja keskeakriisi paanika temaatikat vägagi lennukas ning intelligentses stiilis.

Filmi peaosas, Louise’ina, varajastes neljakümnendates näitlejatarina, kes on omal tahtel ekraanitööst eemale tõmbunud tõotusega teha elule oma elus ruumi, astub üles Bruni Tedeschi. Nagu režissöör isegi, põlvneb ka Louise varakast itaalia töösturite perekonnast, paraku avaneb loo rulludes nende nutune rahanduslik olukord ja päratu Chekovia lossi saatus Piemontes on küsimärgi all, sest matriarh, Louisi vananev ema Marisa Borini kehastuses, ei suuda seda enam ülal pidada.

Louise vend Ludovic (Filippo Timi) seevastu on kõigile ülejäänutele täielik vastand. Olgugi aidsist räsituna, on tema kohalolek hirmutav, kostitades saabuvat surma teravmeelsete pilketorgetega. Pariisis kohtab Louise muretu loomuga näitlejat Nathanit (Louis Garrel), kes osutub pere loomiseks ebaküpseks ja armuromanss luhtub.

Filmis võib kuulda Rita Pavone 1960ndate hittlugu „Viva la pappa col pomodoro”, mis on meeldejäävalt lööv ja filmi raamistav muusikaline motiiv.

Margit-Mariann Koppel


Lisas OliverL 15.11.2013
Pane hinne:
A Place in Heaven (2013)
10
1 hindaja

3. A Place in Heaven (2013)
Yossi Madmony

Filmi režissööri Yossi (Joseph) Madmonyt võib kindlasti pidada üheks viimaste aastate silmapaistvamaks Iisraeli päritolu filmiloojaks. Nagu 2009. aastal festivalidel säranud ja Karlovy Varyst võidu koju toonud filmis „Restoration”, uurib Madmony ka oma uues linateoses isa-poja suhet, seekord taustaks kogu Iisraeli riigi lühike, kuid sündmusterohke ajalugu.

Tegu on peredraamaga, mille väärtust suurendab asjaolu, et vaatajal on poolteise tunniga võimalus saada ülevaade enamikust noort juudi riiki nii poliitiliselt kui ka sotsiaalselt puudutanud (ja endiselt puudutavatest) probleemidest, nende seas Iisraeli-Palestiina sõda, sionism, erinevat päritolu juudi rahvaste omavaheline integratsioon, noorte religioosne radikaliseerumine, juurte kadumine ja palju muud. Kõike seda hoiab inimliku ja suhtestavana fookus ühel perekonnal ja selle liikmete ning lähedaste eludel.

Lugu vahetab pidevalt peaosatäitjat, samuti pole enamikul tegelastest nime, justkui oleks lugu ise olulisem kui need, kes seal osasid etendavad. Sellele viitab ka traagilis-koomiline nali „kohast Eedeni aias” ehk paradiisis, mis on juutidele pühakirjast müstikani kõneainet ja lugusid pakkunud. See mõte seob ja painab kõiki filmi tegelasi ning algusest lõpuni jääbki kõlama inimlik soov paradiisi ehk lunastuse järele.

Diana Tomingas


Lisas OliverL 15.11.2013
Pane hinne:
A Street in Palermo (2013)
7.0
1 hindaja

4. A Street in Palermo (2013)
Emma Dante

Itaalia teatri tuntud ja armastatud näitlejanna ning lavastaja Emma Dante režissööridebüüt põhineb tema enda kirjutatud romaanil. „Tänav Palermos” on 2008. aastal ilmunud romaan, mille tegevus toimub Sitsiilias, Palermos. Rosa, keda kehastab suurepäraselt Emma Dante ise, on sõitnud Roomast vihatud kodulinna vaid elukaaslase Clara (PÖFFi vaatajale tuntud näitlejanna Alba Rohrwacher) soovil. Nende suhted on keerulised, liiklus nende ümber hullumeelne, ilm lämmatavalt palav ja nad eksivad teelt. Samira (Itaalia teatri grand old lady Elena Cotta) käib igal hommikul surnuaias lahkunud tütre haual. Ta korjab kohalikust rannast pisikesse punasesse autosse oma perekonna, mis koosneb arvutust hulgast väikestest lastest ja kelle pea on autoritaarne Saro Calafiore. Samira ei vaevu rääkima, kuid seda vägevam on jõud, mis temast hoovab. Samira pere jõuab kodutänavasse, mille on blokeerinud eksinud Rosa. Nüüd algab väikesel umbtänaval unustamatu etendus. Peategelased on kaks naist, kelle grandioosset vastasseisu võiks armastuseks nimetada. Tunnistajad on ilmetud umbtänava müürid, kust vahetevahel kirju kõrvaltegelaskond välja voolab ja kuhu siis jälle tõmbub. Filmi „Tänav Palermos” näol on tegu suurepärase, nappide vahenditega saavutatud peenekoelise ning võimsa looga. Dagmar Raudam


Lisas OliverL 15.11.2013
Pane hinne:
A Teacher (2013)
10
1 hindaja

5. A Teacher (2013)
Hannah Fidell

Huvitav karakteriuuring USA keskkooli õpetajannast, kellel on afäär ühe oma õpilasega. Oskuslikult on järk-järgulise pinge kerimisel kasutatud nii vaataja kui filmi karakterite kuulumist ühiskondlikesse väärtussüsteemidesse ja sellest tulenevat moraliseerimistungi: õpetaja ja õpilaste vahelised intiimsuhted on keelatud, seega liigub filmi peategelane kindla katastroofi suunas. Mõnikord ei tekita katastroofi meid ümbritsev, vaid kõige ürgsem hirm – jääda siin maailmas üksi.


Lisas OliverL 15.11.2013
Pane hinne:
A Thousand Times Good Night (2013)
10
1 hindaja

6. A Thousand Times Good Night (2013)
Erik Poppe

See on Norra režissööri Eric Poppe ingliskeelne film, filmitud Iirimaal, Kenyas ja Afganistanis, kus mängivad prantsuse, rootsi, norra ja jumal teab veel, mis rahvusest näitlejad ja amatöörnäitlejad. Film on tõeline koostööfilm ja rahvusvaheline igas mõttes, ka sisult ja sõnumilt. Paiguti annab see tunda nii heas kui ka halvas. Halvas selles mõttes, et ehk on kõik liialt poliitiliselt ja dramaturgiliselt korrektne... aga vaieldamatult on tegu ülimalt kaasahaarava draamaga, kus peaosa mängib Juliette Binoche, kes sedapuhku kehastub üheks maailma esifotoreporteriks Rebeccaks, keda huvitavad naiste sisemised motivatsioonid ja filosoofia.

Miks sooritavad naised enesetaputerrorismi aktsioone, mis peaks olema tegelikult vastuolus nendele aegade algusest antud missiooniga anda ja hoida elu? Ka Rebecca sisemine konflikt päädib valikutes eluohtliku töö, mida ta kirglikult armastab, ja perekonna vahel. Viimane küll kõlab banaalselt, aga filmis see nii ei mõju. Tegelikult jääb peale Juliette’i hiilgav mäng ja kaameratöö, mis sedapuhku nii suurepäraste fotode kui ka filmikaamera abil annab edasi sõjakolletes valitsevat atmosfääri, pingeid ja ohutunnet. Film jutustab meile ilustamata lugusid Afganistanist ja Kenyast ning sellest, kuidas ühel hetkel eluga riskimisest võib saada narkootikum, mis hävitab enda ümber kõik, millest peegeldub väikekodanlikku õnne- ja rahuloluatmosfääri.

Tiina Lokk


Lisas OliverL 16.11.2013
Pane hinne: