the - Arvustus.com arvustused

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

85. Wong Kar Wai The Grandmaster (2013)

„Kung fu’l on kaks seisundit – maas või püsti. Kui sa teed vale liigutuse, oled selili maas. Ainult neile, kes jäävad püsti, on antud õigus rääkida,” võtab Hiina võitluskunstide filosoofia kokku legendaarne wing tsun kung fu stiili meister ning Bruce Lee õpetaja Ip Man.

Filmi pealtnäha lihtsakoeline süžee viib meid Teise maailmasõja eelsesse Hiinasse, kus nii põhja kui ka lõuna kung fu koolkondade vanameistrite aeg on poliitiliste tormituulte ja lääne tsivilisatsiooni pealetungiga otsa saamas ning aeg selgitada võitluses välja perekondade mantlipärijad. Võitluskunst pole lubatud lastele ega naistele ning sestap tabab lõuna wing tsun traditsiooni kaitsvat Ip Mani ootamatu vastane – põhja bagua-stiili õpetaja tütar Gong Er. Algavas kahevõitluses pole kaalul ainult suurmeistri ning stiilide ühendaja tiitel, vaid palju enamat – au, ustavus ning armastus.

Tõsielusündmustele ning suurmeistri Ip Mani elusolevate õpilaste mälestustele tuginev film ei võta vaatajat pahviks ainult Wong Kar-waile omase hingematvate kaadritega unenäolise maailmaga, kus ekslevad üksteisest ikka ja jälle mööda komistavad tegelased, vaid ka samavõrd võimsate ning realistlike võitlusstseenidega, milleks peaosalistest superstaarid Tony Leung ning Zhang Ziyi valmistusid tervelt neli aastat. Sestap on pinevusega oodatud „Suurmeister” pikaks ajaks meelde jääv ning hõrk kogemus ühtmoodi Aasia, võitluskunstide kui ka Wong Kar-wai austajatele.

Sten Saluveer

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

86. Esteban Larraín The Passion of Michelangelo (2013)

Nii liigne usk kui ka usu puudumine viivad hullude tulemusteni. Kaotame jalgealuse nii siis, kui usume küsimusi esitamata, kui ka siis, kui esitame küsimusi midagi uskumata. See on üks teema, mida filmis „Michelangelo passioon” käsitletakse.

Ekraanile jõudvad sündmused põhinevad tõestisündinud lool Miguel Ángelist, kes väitis, et on Neitsi Maarja sõnumite vahendaja. Miguel Ángel kogus kiiresti järgijaskonna. Aastatel 1983–1988, mil tekkisid esimesed Pinocheti-vastased rahvakogunemised, käidi teda pühal mäel väikses Peñablanca külas kümnete tuhandete kaupa vaatamas. Kirikus äratas too „nägija” kahtlusi, sest tihti olid tema sõnumid Neitsilt valitsevat Pinocheti diktatuuri soosivad. Preester Ruiz-Tagle sõidabki kirikujuhtide käsul Peñablanca külakesse, et Miguel Ángeli fenomeni uurida, eesmärgiga see tõeks tunnistada või valeks kuulutada.

Film tõstatab äärmiselt huvitavaid filosoofilisi ja ka inimlikke küsimusi teemal usk, võim ning kuidas need kaks omavahel seotud on. Ma arvan, et teatud tingimustel võib diktaatoreid nn usukuulutajatega võrrelda (ka Miguel Ángel ilmutab filmi edenedes diktaatorlikke jooni). Mõlemal on oma vankumatud tõed, mida nad maailmale teatavaks teevad. Eks või ka religiooni ja valitsevasse võimu uskujaid kõrvutada. Nii religioonil kui ka valitsejail on vaja uskujaid, kes tunnistavad nad heaks või vähemalt möödapääsmatuks. Vastasel juhul ei oleks neil positsiooni, millelt nad meid praegu valitsevad.

Kaisa Karu

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

87. Rithy Panh The Missing Picture (2013)

Tänapäeva Kambodža kuningriik on kiire majanduskasvuga ning tõmbab igal aastal välisturiste ligi nagu kärbseid toidulauale. On magusad ajad. Ka rahvastik kasvab tasapisi, erinevalt 1970ndate teisest poolest, mil Pol Poti käsul läbi viidud koletu veretöö tagajärjel kahanes rahvastiku koguarv ligi 25% võrra. Praegu mäletavad seda süstemaatilist terrorit vaid vähesed. Pol Pot kartis kättemaksu ja nii oli tal lihtsam hävitada korraga nii rahvavaenlased kui ka nende perekonnad. Siiski on veel neid, kes mäletavad. Dokumentaalfilmi „Puuduv pilt” autor Rithy Panh on üks neist. Ta oli 13aastane, kui ta isa, ema, õed ja õepojad surid otse ta silme all ükshaaval nälga või kurnatusse. See film on tema lugu, väga südamlik, ühteaegu liigutav ja jahmatav lugu, mida aitavad autoril jutustada käsitsi vormitud savinukud ning ainulaadsed arhiivikaadrid otse töölaagritest. See on animatsioon, kus nukud ei liigu. Animatsioon toimub meie peas ja aitab filmi oluliselt kergemini jälgida, kui taolise raske teema puhul muidu eeldada võiks. „Puuduv pilt” võitis selle aasta Cannes’is Un certain regardi sektsioonis peapreemia ja on esitatud Kambodža poolt parimale võõrkeelse filmi Oscarile. Timo Treit

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

88. Clio Barnard The Selfish Giant (2013)

Kogenud dokumentalisti Clio Barnardi (tema rohkesti tunnustatud film „Arbor” linastus 2010. aasta PÖFFil) debüütmängufilm „Isekas hiiglane” on võimas ja liigutav mõistulugu sõprusest, ahnusest ja ärakasutamisest ning seda hakatakse tõenäoliselt võrdlema Ken Loachi tipp-perioodi draamaloominguga. Filmis jälgitakse 13aastast Arborit (Conner Chapman) ja tema parimat sõpra Swiftyt (Shaun Thomas), kes tutvuvad kohaliku vanarauakaubitseja, filmile nime andnud iseka hiiglase Kitteniga (Sean Gilder) ning hakkavad talle hobuvankriga metalli kokku vedama. Algul saab innukast Arborist Kitteni lemmik, ent kui Swifty ilmutab hobustega ümber käimises loomulikku annet, hakkab Kitten teda eelistama. Sedamööda, kuidas elu Arbori jaoks raskemaks läheb, hakkab ta Kittenist üha enam võõrduma ning muutub senist eeskuju jäljendades üha ahnemaks. Peagi kasvab noorte sõprade omavaheline pinge ülemäära suureks. Lavastaja on imetlusväärselt edastanud Suurbritannia elamurajoonide kõledat atmosfääri: kõrgepingeliinide õrn, kuid pahaendeline sumin lisab kaunilt üles võetud panoraamidele võimsa heliefekti. Kokkuvõttes kinnitab see tundlikult dramaatiline ja mõjuvalt meeldejääv film, et Clio Barnard on andekas lavastaja, kellelt maksab veel paljutki oodata. Mark Adams, Screen International

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

89. Aron Gaudet, Gita Pullapilly Beneath the Harvest Sky (2013)

Kargelt realistlik suurekssaamise lugu kahest kooli lõpetavast sõbrast, kelle unistus on osta punane Corvette ja põgeneda sellest uniselt hallist piirilinnast, kus iga tänav ja mahajäetud maja näib rääkivat vaiksest ja järjekindlast ühiskondlikust mandumisest. Dominic töötab kohalikus kartulifarmis ning Casper aitab isal narkootikume ja ravimeid Kanadasse smuugeldada lootuses, et vajalik raha on koos enne, kui see haprale vundamendile ehitatud süsteem lõplikult koost laguneb.

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

90. Vinko Bresan The Priest's Children (2013)

Isa Fabian saadetakse väikesele saarele vana preestri, isa Jakovi asendajaks. Ent kohalikud elanikud ei taha uustulnukat omaks võtta, eelistades endiselt isa Jakovi juures pihil käia. See jätab Fabianile rohkelt vaba aega saareelu murekohtade leevendamiseks, millest olulisim on vananev elanikkond ja suremus, mis ületab sündivust.

Ühel päeval satub isa Fabiani pihitooli kohalik kioskiomanik, kes kardab, et teeb kondoome müües surmapattu. Nii leiab kirikuõpetaja ühe hoobiga vähese sündivuse süüdlase ning kaasvõitleja oma missioonis olukorda muuta. Plaan on lihtne: tuleb kondoomidesse augud torgata ja edasine on juba jumala kätes. Mõeldud-tehtud. Ent nagu lihtsate plaanidega juhtub, teevad ettenägematud tagajärjed asja keerulisemaks.

„Preestri lapsed” on geniaalne satiiriline allegooria Horvaatias toimuvate seksuaalkasvatuse ja -poliitika debattidele, ent laiemalt katoliku kiriku seksuaalhuvidele. Nagu varemgi, loob Vinko Brešan keeruliste sotsiokultuuriliste teemade käsitlemiseks absurdile läheneva mikrouniversumi, kus kõik on võimalik, nagu elus eneseski, ja kõike on võimalik käsitleda – erinevalt elust enesest. Ent kui elus jääb olukordade absurd sageli varjatuks, siis Brešan kannab hoolt, et see nähtavaks saaks. Ent samavõrra on filmi tugevus oskuslikult kunstilise tinglikkusega mängiv ja ladus jutustamislaad, maaliline koloriit ja puhas kaameratöö ning montaaž, mis filmi sisulisi ambitsioone suurepäraselt toetavad.

Katre Pärn