the - Arvustus.com arvustused

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

73. Zacharias Kunuk Atanarjuat: The Fast Runner (2001)

Pealiku poeg, inuiti noormees Oki, on lapsepõlvest saati kihlatud Atuatiga. Kuid juba noore neiuna on Atuatis tekkinud tunded teise poisi, Atanarjuati (Välejalg) vastu. Oki esitab Atanarjuatile väljakutse, kuid viimane võidab Oki ja saab Atuati endale. Aastaid hiljem sünnib Atanarjuatile ja ilusale Atuatile laps. Oki ründab Atanarjuati ja tema venda nende telgis, torgates venna surnuks, kuid Atanarjuatil õnnestub põgenema pääseda. Ta jookseb elu eest alasti mitu tundi üle külmunud mere, kuni lõpuks nõrkenult kokku kukub. Vana abielupaar leiab Atanarjuati ja turgutab ta taas elule. Samal ajal arvavad Oki ja tema mehed, et Atanarjuati tapmine õnnestus.

Esimene inuitikeelne film on vändatud Kanada Arktikas Baffini saarel ning võttegrupp koosnes peaaegu ainult inuittidest. „Atanarjuat (Välejalg)” on ilmselt üks viimase kümnendi edukamaid Kanada mängufilme, võites olulisi auhindu mitmelt mainekalt festivalilt.

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

74. Jaan Laugamõts Winny Puhh: the weirdest band in the world (2013)

Kui seni on moemaailma lavadelt Eestile kuulsust toonud vaid kaunid naismodellid, siis nüüd on sama tugev trump lauale lüüa ka meestel. Siiski ei astunud nad catwalk’ile kui hinnatud mannekeenid, vaid hoopis eriskummalise muusika ja veelgi kummalisema välimusega bändiliikmed. Juba 20 aastat tegutsenud kollektiiv Winny Puhh ei esindanud küll Eestit sel aastal Eurovisionil, kuid nad kogusid kõvasti enam kuulsust hullumeelse show’ga tuntud moedisaineri Rick Owensi uue kollektsiooni esitlusel Pariisis.

Kui üldse peab filme kuidagi lahterdama, siis on filmi „Winny Puhh: Maailma veidraim bänd” esmane kategooria siiski muusikadokumentaal. Kuid linateos sobib võrdselt hästi ka moefilmide hulka, kuna ilmselt ei ole ühtegi teist kollektiivi Eestis, kus muusikute välimus (ja lava-show) nii olulisel kohal oleks. Lisaks muusikale endale muidugi. Ning loomulikult kerkis Winny Puhh (moe)maailma huviorbiiti ja lõputusse ovatsioonidetulva tänu Owensi moe-show’le.

Ükski kallihinnaline mainekampaania ei too Eestile nii palju kuulsust kui need säravad kohalikud tähed, kes lihtsalt maailma lähevad ja oma asja suurepäraselt ära teevad. Rick Owensi enda kommentaar pani i-le täpi: “Nad on Eestist pärit ja nad on üliägedad, kas pole?” Meie õnneks tehti üliägeda bändi üliägedast saavutusest ka üliäge film.

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

75. Yorgos Tsemperopoulos The Enemy Within (2013)

Pärast 12 aastat on kreeka režissöör Yorgos Tsemperopoulos kinos tagasi. Tema viies mängufilm „Vaenlaste seas” toob vaataja ette pildi kriisist sakutatud Kreekast, kus kõik püüavad kuidagi pinnale jääda. Selleks kasutatavad vahendid on erinevaid: kes on kodune, kes käib tööl ja kes vargil.

Filmi peategelane Kostas Stasinos on keskealine lillepoe omanik, kes elab Ateenas pikkade aastatega üles ehitatud väikekodanlikku pereelu koos naise ja kahe puberteediealise lapsega. Ühel päeval lüüakse sellesse taiesesse sügav mõra, kui majja tungib kamp vargaid, kes tassivad elamisest minema vähegi läikiva vara ja vägistavad tagatipuks ka peretütre. See šokeeriv vahejuhtum lööb hetkega kõverpeeglisse senise rõõmsa meeleolu. Veelgi enam, vägivald sünnitab vägivalda ja peresuhetesse tekkinud haavad kärisevad edaspidi veelgi. Kas neid saab ravida?

„Vaenlase seas” on kontrastne lugu karmist reaalsusest, vägivallast ja seadusetusest tänapäeva Ateenas, mis veel kümne aasta eest oli maapealne paradiis. Fookusesse jääv Kostas Stasinos on seni püüdnud elada teiste ootuste järgi, kuid leiab ootamatult oma tegeliku mina.

Timo Treit

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

76. Caroline Strubbe I'm the Same, I'm Another (2013)

Kriminaalne road-movie, kus loo keskmes on mehe ja väikese tüdruku lugu, mille alguspunkt jäetakse ekraani taha, andes vaid vihjamisi mõista, et see, mis viis mehe ja tüdruku kokku, on kriminaalse taustaga, kus mehe roll pole kaugeltki ehk kõige positiivsem. „Ma olen sama, ma olen teine” on huvitavate võngetega suhtedraama, kus üksikust, tundmatu taustaga kiirteedel kihutajast Szabolcst (Zoltán Miklós Hajdu) saab olude sunnil isa 9aastasele Tessile (Kimke Desart). Omapärane, psühholoogiliselt väga huvitav ohvri ja ilmselt juhuse tahtel kurjategijaks saanud reljeefselt välja joonistatud suhtedraama, mis on täis paljurääkivat vaikust, pilke ja huvitavat kehakeelt kontrapunkteerumas Lääne-Euroopa maastike taustal. Peen ja väga hästi mängitud film sellest, kuidas teatud olukordades ja tingimustes võidakse avastada endas ootamatuid, senitundmatuid allhoovusi. Caroline Strubbe on Barcelonas õppinud belgia-flaami filmilavastaja, kellele „Ma olen sama, ma olen teine” on alles teine film. Strubbe esimest, psühholoogilist draamat „Kadunud inimeste maa” peaks PÖFFi publik mäletama 2009. aasta programmist.

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

77. Diego Quemada-Díez The Golden Dream (2013)

Ühe alahinnatuima mängufilmidebüüdi tegi Cannes’is sel aastal eelkõige suurepärase operaatorina maailma filmitööstuses kanda kinnitanud Diego Quemada-Díez oma linateosega „Kuldne puur”, millega ta otsustas astuda kohe poliitilisele konnasilmale – lahendamata migratsiooniküsimusele Mehhiko ja USA piiril. Sarnaselt eestlastega köidab põhjapoolse piiri taha jääv arenenud naaberriik oma kõikehõlmava heaolu ja parema elujärjega ka mehhiklasi.

Linateos keskendubki sihikindlatele teismelistele, kes otsustavad kodumaalt põgeneda ja leida oma närusele elule tröösti USAs. Ühes sadade teiste emigrantidega sõidetakse kaubarongi tsisternide ja konteinerite otsas läbi kogu Mehhiko, seda saadavad pidevad migratsioonipolitsei ja inimkaubitsejate haarangud ning vägivald, mida keegi neist eales oodatagi ei osanud. Päris kindlasti ei osanud keegi neist oodata, et see kõik lõpeb nii, nagu lõpeb.

See omamoodi roadmovie-stiilis film on raputav, ülimalt kaasakiskuv ja mõtlemapanev lugu sõprusest ja armastusest, vaprusest ja kaotusvalust, aga ka riskidest ja rüütellikkusest.

Timo Treit

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

78. Paolo Sorrentino The Great Beauty (2013)

Mürtsub trumm ja pillid hüüavad. Rooma kesklinna hiiglaslikus katusekorteris käib metsik pidu kogu öö, sest Jep Gambardella (Toni Servillo) saab täna 65aastaseks. Sisalikulaadsest graatsiliselt salvavast Jepist on saanud Rooma dekadentsi sümbol. Jesuiitide ja di Medicite traditsioone järgides teab ta inimeste eludest rohkem kui vaja oleks ning naudib oma mõjuvõimu Roomas igapäevaselt nagu antiikse marmordžungli täieõiguslik valitseja. Ometi on see sünnipäev tema elus märgiline ja äkiline silmitsiseismine surelikkusega paiskab Jepi (ja meid koos temaga) unenäolisele ringreisile läbi Rooma oleviku ja mineviku, läbi Jepi mälestuste, ihade ja purunenud unistuste.

„Kohutav ilu” on liiga aristokraatlik, et mingist narratiivsest struktuurist viitsida kinni pidada. Ta pakub selle asemel kirevat seiklusreisi, mis lõikab ajast ja ruumist galantselt läbi nagu Parma singist. Kes on Felliniga sina peal, see teab, kuidas vahel tuleb end lihtsalt ekraani meelevalda usaldada. Kui aga Fellini kujutas Roomat armastusega, siis Paolo Sorrentino jaoks on kuldse pealispinna all kihtide kaupa ladestunud erinevate ajastute kõdu. See film on ühtaegu nii ood kui ka eleegia Roomale.

Paolo Sorrentino sai tänavu 43 aastat vanaks ja tegi oma karjääri parima filmi. Ehk kangutab teda mõte surelikkusest nagu Jepi? Ehk tuleb igaühele abiks, kui vikatimehe riidesahin meile meie aega ja kohta vahel meelde tuletab?

Tristan Priimägi