Luukpärad - Arvustus.com arvustused

“PLUSSID:
välimus, säästlikud mootorid, tüüpvigu ebaprantslaslikult vähe

MIINUSED:
viimistlemata SensoDrive käigukast, mürarikas, nõrguke 1,1liitrine mootor

KOKKUVÕTE:
1,4- või 1,6liitrine mootor kombineerituna manuaalkäigukastiga teevad C2-st väga hea linnaauto. Töökindlus on rahuldav.”

“Eesti ja Baltimaade turuliidri Toyota Corolla välja vahetavat kaht uut mudelit, endiselt Corolla nime kandvat sedaani ning luukpärakerega Aurist, eristab rohkem kui vaid keretüüp.

Kui Corolla puhul räägivad nii disain kui ka auto olemus tervikuna konservatiivsema maitsega autohuvilisele arusaadavas keeles, siis Auris lubab endale rohkem vabadust. Luukpära-Corolla välja vahetanud mudel jätkab samuti praktilist joont ning disaingi pole n-ö üle võlli, küll aga on sedaansõsarast temperamentsem. Viimast alates välimusest kuni tippversiooni 177hobujõulise diiselmootorini välja.

Prooviautol olnud diislite keskmiku, kaheliitrise 126hobujõulise mootori juba 1800 pöördel saada olev 300njuutonmeetrine moment teeb sellest paindliku jõuallika, millega sõitmiseks ei pea sugugi pidevalt käigukasti kuue ülekande vahel valimisega ametis olema. Etteheiteid ei saa teha ka mürale ja käiguühtlusele. Keskmiseks kütusekuluks lubatakse kübemefiltri puhul 5,7 liitrit sajale kilomeetrile, selleta 5,4 liitrit.

Rohelisest püstolist tangitavate jõuallikate puhul saab valida 1,4- ja 1,6liitrise vahel. Viimase 124 hobujõudu on väikese töömahu kohta väga hea tulemus ja need ei nõua ka sagedast jootmist – sajale kilomeetrile kulub 7,1 liitrit. Miinusena läheb kirja vali töömüra maanteekiirustel, samas on jõuallikas viimistletud käiguga ning tühikäigul peaaegu hääletu. 1,4liitrine ei tee oma 97 hobujõuga Aurisest raketti, kuid pole ka jõuetu ning üllatab suuremast vennast väiksema müraga ka suurematel kiirustel.

Eelkäijaga võrreldes lisandus Aurise juhitavusse konkreetsust – reaktsioon roolipööretele on innukam ja täpsem, roolitunnetus selgem. Golfi- või Focuse-laadset peaaegu sportlikku sõiduelamust Auris siiski ei paku, tagaratastel pruugitav väändetalaga vedrustuslahendus ei anna selleks võimalust. Tippversioonil (177 hj diiselmootoriga) pruugitakse siiski keerukamat, topeltõõtsharkidega vedrustust.

PLUSSID:
kvaliteet, ruumikus, praktilisus

MIINUSED:
mootorimüra maanteetempol 1,6liitrise ottomootoriga, pisipuudused juhi mugavuses

KOKKUVÕTE:
Avara sõitjateruumiga praktiline auto, millele on eelkäijaga võrreldes lisandunud sarmikust.”

“A3 esiistme ruumikus-mugavus kannatavad võrdlust suuremate ja kallimate autodega ning ergonoomikaga on samuti kõik paigas: rooli saab liigutada nii üles-alla kui sisse-välja, ka istmed on kõrguses reguleeritavad.

Tagaistujatele A3 sedavõrd häid olusid ei paku. Lühike telgede vahe ei luba kuigi palju põlveruumi, kuid kaks reisijat saavad enam-vähem mõistlikult hakkama. Eriti lihtsaks on tehtud tagaistmele pugemine: uksed on pikad ning ühe liigutusega saab eesmised istmed ette ja üles eest ära tõmmata. Mõne sentimeetri võrra avanevad küljele ka tagumised aknad.

Paraku on keskpärane müra eristus: krobelisel teel häirivad rehvihääled, maanteekiirustel jõuab sõitjateruumi valjult ka mootorimürin. Nähtavus juhi kohalt võiks samuti parem olla.

Euro NCAPi avariitestis A3 oma väiksuse kohta hiilgas: neljatäheline tulemus oli 1998. aastal kättesaamatu isegi enamikule keskklassi autodele.

VW Golf IV-st, mis sõidab samal platvormil ja mida oleme kiitnud mugava vedrustuse eest, on Audi A3 tunduvalt jäigem isegi tavaseades (valida võis ka sportlikuma vedrustuse). Et sõit meie auklikel teedel mõnusam oleks, on soovitatav loobuda suurtest valuvelgedest ja madalatest rehvidest. Tõsi, kurvisõiduomadused on A3-l selle eest kõrgest klassist.

PLUSSID
mainekas ja soliidne, odav pidada, juhitavus

MIINUSED
mõne jaoks jäik vedrustus, tagaistme ruumikus, hind

KOKKUVÕTE
Audi A3 on hinnalt kallivõitu, kuid vastupidavuselt ning sõidu- ja kasutusomadustelt suurepärane auto.”

“Uus Chevrolet Aveo ei pane juhti ei hõiskama ega kiruma – õigupoolest on Chevrolet’ väikeauto nii asjalikult igav, et paar päeva pärast sellega sõitmist pole meeles enam peaaegu mitte midagi.
Sõitjateruumis on areng eelmise mudeliga võrreldes silmanähtav – paremad on materjalid ja disain ning kasvanud ruumikus. Neljale reisijale on Aveo täiesti piisav ning selle klassi autodelt ju rohkem nõuda ei saagi. Küll võib tõrkeid tekkida pakkide mahutamisel. Tagumise istme taha mahub neid vaid 220 liitrit, kui istmed eest ära tõsta, siis 980 liitrit.

Kokkuvõte: auto on omadustelt heal tasemel, kuid värskemate konkurentide, näiteks Mazda2 ja uue Ford Fiesta kõrval näib Aveo iganenuna.
”

“Linnaauto Smart on nüüdsest ka Eestis müügil ning Autoleht on selle esimese väljaandena Eesti teedel ka järele proovinud.
Varem Smartiga sõitmata ei osanud mikroautost muud oodata kui midagi Toyota iQ laadset, kuid veelgi väiksemas mõõtkavas. Nimelt on Smart kõige väiksem auto, mida Eestist uuena osta saab: 2,7 meetri pikkusena on see pisi-Toyotast 30 cm lühem ja näiteks tavalisest keskklassi sedaanist kaks meetrit (!) lühem.
Seega on tegu tõelise miniatuuriga, millele ei saa läheneda nii, nagu tavalistele autodele. Istekohti on ainult kaks, mootor on kolmesilindriline, pakiruum tilluke ja tippkiirus madal. Aga tegu on linnaautoga ja linnas sõites tegelikult enamat polegi ju vaja. Või siiski?
Smarti siseneda on kummaline, sest ust avades tundub, nagu avaneks terve autokülg. Iste asub kõrgel, tunne on nagu päris autos ja ruumi jagub mõlemale sõitjale parajalt. Naljakas on üksnes üle õla vaadata, sest peaaegu kohe istmete taga lõppebki auto ära.
Armatuurlaud on lihtne, vaid üksikute näidikute ja kümmekonna nupu-lülitiga. Ülimalt vajalikuks osutuvad suured panipaigad armatuurlauas kõrvalistuja ees ja roolisamba kummalgi küljel. Nendesse tuleb sõidule kaasa võetav ära mahutada.
Linnast välja jõudmata avalduvad auto teisedki puudused. Auto parkimine on küll lust, aga rool seejuures raske (roolivõimendi lisavarustuses), piduripedaal asub ebamugavalt kõrgel ning nähtavus taha on nigel. Viimast pärsivad laiad piilarid, väike sisepeegel ja suured peatoed, mistõttu tagurdades ei käigi manööverdamine nii hõlpsalt kui eeldaks.

Miinused: hind, baasvarustus, puudused linnasõidul
Plussid: omapärane, kompaktne, kohaltvõtul väle
Kokkuvõte: iseenesest huvitav auto, mida Eesti oludes on hinna tõttu raske soovitada”

“Kolm ja pool aastat pärast müügile jõudmist Peugeot 207 juures läbi viidud mudelivärskendus näib kohustusliku vormitäitmisena: vanal ja uuel autol teeb vahet vaid tõeline Peugeot-ekspert.
Mitte et see auto enese väärtust kahandaks. On ju Peugeot 207 Euroopas väga edukalt kaubaks läinud – 2008. aastal müüdi seda väikeautodest enim, ning kiita saanud ka võrdlustestides. Seega põhi oli 207-l all tugev niikuinii.
Facelift’i nime õigustavalt muudetigi nüüd auto juures vaid visuaalset poolt. Edevaima uue lahendusena säravad luukpära- ja kupeekabrioleti tagatuledes LED-tuled ning kui varem võis valida kahe erineva kujundusega esikaitseraua vahel, siis nüüd pakutakse vaid üht: mainitud kahest kombineeritud, väidetavalt optimaalseimat lahendust. Praktikas näeb 207 küll üsna samasugune välja kui varem. Sõitjateruumis võeti kasutusele rida uusi materjale ja ümberdisainitud näidikud ning sisuliselt sellega uuendatud 207 muudatuste nimekiri ka lõppeb.

Miinused: napp baasvarustus
Plussid: mugav, säästlikud mootorid
Kokkuvõte: asjalik väike pereauto, mis sõidab mugavalt ja säästlikult. Baashinnale tuleb juurde arvestada lisa mõne elementaarse vidinate eest.”