Luukpärad - Arvustus.com arvustused

“Vahepeal soikunud Fiati müüki Eestis püüab ergutada uuendatud väikeauto Punto Evo, mis tuleb turule uue välisilme, sõitjateruumi ja mootoritega.

2005. aastast toodetud Grande Punto välja vahetanud mudel sai välimuses efektsust juurde eelkõige eestvaates. Kiiljas küljejoon saab alguse eriti madalast ninaosast, mille juures võib tõepoolest näha ühisjooni mõne Maseratiga. Profiilis ja tagaosas on muutused marginaalsed, kuigi auto välispikkusele lisandus mudeliuuendusega 3 cm.

Tubli arenguhüpe on toimunud sõitjateruumis, kus juhti tervitab uus kallihinnalisema ilmega armatuurlaud ja kahetooniline polsterdus. Suuremat osa armatuurlauast katab perforeeritud ilmega plastmaterjal, mis on katsudes mõnusalt pehme. Vähemnäpitavates kohtades kohtab aga endiselt ebameeldivalt jäika plasti, mille koostekvaliteediga ei saa pealegi päris rahule jääda. Näiteks rooli all olev pisilaegas ei tahtnud kuidagi korralikult sulguda, natuke oli lisasurvet vaja. Kui sõitjatele (neljale) ruumi jagub, siis kindalaegas on lausa naeruväärselt väike.

Sõitma asudes suutis Punto Evo siiski positiivselt üllatada. Vedrustus on mugav ja töötab konarustel tasaselt, kerge rool andis ka mõningast tagasisidet ning üleliigseid mürasid juhini ei kostunud.

PLUSSID:
Sise- ja välisdisain, sõidumugavus, hind

MIINUSED:
Käiguvahetused, apsud koostekvaliteedis, diisel pole parim valik

KOKKUVÕTE:
Disainilt ja sõiduomadustelt tore väikeauto, mida veavad diiselversioonis alt ebatäpsed käiguvahetused.
Hinne kokku”

“Chevrolet’ Sparki julget disaini täiendavad kõrgel tasemel igapäevased kasutusomadused.

Välja näeb Spark nagu ideeauto, mis enne koosteliinile jõudmist peaks läbima veel n-ö keskmisele maitsele kohandamise kuuri. Kuid kuur jäi olemata, sarnasust 2007. aastal New Yorki näitusel esitletud idee-Beatiga ei märka vaid pime. Muide, toona näitas Chevrolet kolme ideeautot, lisaks veel Traxi ja Groove’i ning palus hääletada oma lemmiku poolt. Võitis, nagu Sparki järgi arvata võitegi, Beat.

Odavaima Sparki hinnaks teatatakse 129 980 krooni, kuid välja on kuulutatud ka sooduspakkumine, mis tähendab, et autot saab osta 119 900 krooni eest. Soodushinnaga Spark pole siiski Eesti odavaim auto, Dacia Logani saab veel väiksema summa eest. Kolmiku Citroën C1, Toyota Aygo ja Peugeot 107 esindajad maksavad aga rohkem nagu ka Kia Picanto ja Suzuki Alto.

Tavahinnakirja aluseks võttes maksab kõige kallim Spark 186 240 krooni. 1,2liitrise mootoriga tippmudeli varustuses leiduvad nii valuveljed, kliimaseade kui näiteks ka parkimisandurid.

Baasmudel esineb oluliselt tagasihoidlikumalt, hinnas ei ole raadiotki, rääkimata muudest mugavustest, kuid samas väärib kiitust turvavarustuse eest. Nii saab ka baasmudeli ostja juhi- ja kaassõitja eesmised ning külgmised turvapadjad, samuti turvakardinad. Tähelepanuväärne on ka viieaastane või 150 000 km garantii.

PLUSSID:
Hind, turvavarustus, sõiduomadused, garantii

MIINUSED:
Sisemüra, baasvarustus

KOKKUVÕTE:
Omanäolise välimusega asjalik linnaauto, mis käitub ka maanteel stabiilselt ja usaldusväärselt.”

“DS3-ga sihib Citroën uusi radu. Viimasel kümnendil lihtsatele odavautodele keskendunud firma trügib moeka väikeautoga Mini ja Alfa Romeo mängumaale, pakkides tuttava tehnika sportlikumasse kesta.

DS3 on seega Citroën C3 eriversioon, nagu need edaspidi sünnivad ka mudelitest C4 ja C5. Väliselt on õigupoolest keeruline DS3 ja C3 õekesteks pidada, sedavõrd suur on nende kahe visuaalne erinevus. Autod on sama pikad, kuid DS3 madalam, kitsam ning ilma tagausteta.

Õnnestunud välisdisainis on kõige silmatorkavamad detailid püstjad dioodiribad esikaitserauas ja haiuime-kujuliseks viimistletud B-piilar, mis tuleb eriti hästi esile kontrastsete värvikombinatsioonide puhul. DS3 katus võib olla kere põhivärvist erinevat tooni, võimaldades omanikul tellida auto vastavalt oma spetsiifilisele ettekujutusele.

Kerevärve on 11 ja katusevärve peaaegu sama palju, kuid sõltuvalt toonist ja varustustasemest ei saa päris kõike kõigega kombineerida. Värvi valimine maksab sõltuvalt varustustasemest ja konkreetsest värvikombinatsioonist 2000–13 000 krooni. Juurde tuleb maksta kõikidel juhtudel, kui ostja ei rahuldu valget värvi ja valge katusega DS3-ga.

PLUSSID:
Disain, mugavus, varustusvõimalused, baashind.

MIINUSED:
Praktilisus, roolitunnetus, tippmudeli hind.

KOKKUVÕTE:
Citroën suudab positiivselt üllatada. DS3 pole veatu, kuid siiski värskendavalt omanäoline.”

“Järelturg on Citroën C4-sid täis, seejuures ahvatlevalt odavate hindadega. Mida kolme-nelja aasta vanusest C4-st arvata?

C4-st pakutakse meil kahte keretüüpi: viie- ja kolmeukselist luukpära (Coupe). Kui tavaliselt on need kaks keretüüpi väga sarnased, siis C4 puhul mitte. Coupe on rõhutatult sportlik, viieukseline aga eriti voolava-sujuva joonega. Tõestuseks auto õnnestunud kujustusele valiti see maailma parima disainiga autoks 2006. (World Car Design of the Year 2006). 2007ndal aastal lisandus mudelivalikusse väike mahtuniversaal C4 Picasso, osadel turgudel müüakse lisaks veel sedaanversiooni.

Eestis on enam levinud 1,4- ja 1,6liitrised otto- ning 1,6liitrine HDi-diiselmootor. Harva on saada kaheliitrist bensiinimootorit. Kaheliitrise diisliga võib osta C4 Picassot.

1,4liitrist peetakse C4 jaoks liiga nõrgaks, kuid kui sõita peamiselt üksi, auto kiirusomadustest hoolimata ja linnas, siis ajab muidugi seegi asja ilusti ära. 1,6liitrine liigutab C4 täiesti adekvaatselt, ka kütusekulu on tavapärasel tasemel (keskmiselt 8–9 l / 100 km). Vaid automaatkäigukastiga koos on kurdetud liigsuurt keskmist- ja linnakulu (viiamane isegi 13 l / 100 km). Diisel on väga ökonoomne, kuid neid on järelturul vähe saada.

Prantsuse autosid peetakse tavaliselt õigustatult pehmeteks ja mugavateks. Kes seda ka C4-lt ootab, peab pettuma: selle Citroëni vedrustus on pigem saksapäraselt jäik ja konkreetne. Kehval teekattel tähendab see üsna raputavat sõitu. Veelgi ebameeldivamaks võib osutuda C4 omapära suuremaid auke ületades koliseda: häält kipub tegema esivedrustus ja mis õige kummaline: tagavedrustus kostitab sõitjaid valjude kolakatega, mis võib alguses päris ära ehmatada. Tegu pole siiski tehnilise rikke, vaid nagu esindusest kinnitati: auto omapäraga. Tagasilla pukside materjal on taotluslikult keskmisest pehmem ja koormatud auto puhul on aukudes kergemini tunda nn läbilööke.

PLUSSID:
Turvaline, hind ja varustus, disain

MIINUSED:
Koostekvaliteet, tüütud pisivead, ruumikus

KOKKUVÕTE:
soodsa hinnaga saab vähesõitnud ja rikkaliku varustusega C4-sid. Arvestama peab siiski, et tegu pole eriti töökindla autoga, ka ruumi võiks C4-s enam olla.”

“Enesekinda välimuse ja avara sõitjateruumiga Citroën C3 komistab üsna ootamatus kohas.

Uus C3 paneb tänaval endale järele vaatama, seda enam, kui värvitud helesiniseks nagu prooviauto. Vana C3 proportsioonid on säilinud, kuid saanud palju moodsama vormi. C3 näeb välja ühtaegu nii pehme kui ka sportlik, vigurilik ja ratsionaalne. Ennekõike tõmbab tähelepanu hiiglaslik Zenithi esiklaas, mis kaardub armatuurlaua alaservast üle eesmise istmerea.

Väljast efektne poolklaaskatsus pakub seesolijatele suursugust avarust, kuid toob mängu ka esimese miinuse. Klaaspaneeli saab vajadusel liigutatava paneeliga kinni katta, kuid selle külge kinnituvaid päikesirme pole paraku võimalik külgedele liigutada. Ja kui näiteks UAZ-is pole meikimispeegleid, võib sellest aru saada, siis C3-s, mille ventilatsiooni saab sisseehitatud süsteemi abil suisa parfüümi pihustada, näib selliste vidinate puudumine küll väga kummalisena.

Seda enam, et varustust sisaldub 179 900kroonises alghinnas (1,1liitrine bensiinimootor) supermini kohta rohkelt. Olgu nimetatud näiteks stabiilsuskontroll, kaheksa turvapatja, kuue kõlariga helisüsteem, istmesoojendused ja kiirushoidik.
PLUSSID:
Baasvarustus, sõidumugavus, avar sõitjateruum, disain

MIINUSED:
Mõned ergonoomikavead

KOKKUVÕTE:
Laheda välimusega ja mugav väikeauto, mis seest suurem kui väljast.”

“Selle sajandi Citroënide suureks trumbiks on efektne välisdisain. C3-gi üheks parimaks omaduseks võib nimetada just väliskujustust, paljud on selle ostnud just esmamulje põhjal. Esialgu pakuti C3 vaid viieukselise luukpärana, 2003. aastal lisandus kolmeukeline C3 Pluriel, mida võis osta kinnise, aga ka osaliselt või täielikult eemaldatava katusega kabrioletina.

Sisedisain on samuti moodsalt reibas, palju detaile erineb klassikalistest lahendustest – näiteks spidomeeter juhi ees näitab kiirust elektroonilise numbrina ning tahhomeeter jookseb kaares üle selle. Mahukuselt on kõrge ja munaja kujuga C3 pettumuseks, mitte küll ees-, aga tagaistmel, kus 180 cm pikkuse juhi taga napib jalgadel ruumi. Pakiruum on 305liitrine, istmete seljatugesid saab kahes osas maha kallutada. 2005. aasta lõpus viidi läbi facelift, mille käigus muudeti peamiselt välis- ja sisedetailide kujustust.

C3 üheks suurimaks miinuseks on sõitjateruumi nigel kvaliteet. Kasutatud plastmaterjalid on odavad, klobisevad ja mitte kuigi hoolikalt kokku pandud. Eriti just talvel külma autoga sõites on kõiksugu niginaid-naginaid kosta ning haruldane pole ka, et mõned detailid lihtsalt küljest pudenevad. Laidetud on ka liiga pehmeid ja vormituid esiistmeid. Lekkida võivad erinevad uksetihendid või katuseluuk. Facelift’i-järgsed autod on ses osas paremad.

Ka elektroonika ja elektrivigu on C3-l palju. Purunevad elektriakende lülitid, valetab kütusekoguse näidik või teatab hoiatustuli põhjuseta, et õli on mootorist otsa saanud jne. Sõitjateruumi ventilaator võib töötada vaid neljandal astmel või teha krigisevat häält, viimasel juhul piisab mõnikord selle mootori pukside määrimisest, teinekord aga mootori vahetusest. Reostaadi-mootori probleemid saavad tihti alguse salongiõhufiltri vahetamata jätmisest või eemaldamisest.

C3 turvalisus on see-eest omavanuste väikeautode seas peaaegu parimal võimalikul tasemel – EuroNCAPi avariitestis omistati sellele neli tähte.

PLUSSID:
Ökonoomsed mootorid, disain, turvalisus.

MIINUSED:
Ruumikus tagaistmel, elektroonikaprobleemid.

KOKKUVÕTE:
Ilus ja turvaline linnaauto, ent eelistada võiks võimalikult uusi autosid, mis on töökindluselt paremad”