7.
Kui kunstnik kohtus Kleioga. Ajaloopildid 19. sajandil
Kadrioru kunstimuuseum
Näitus „Kui kunstnik kohtus Kleioga" on esimene kunstisündmus, mis toob kokku Eestis ja Lätis 19. sajandil loodud ja kogutud ajaloopildid. Näitusel kõnelevad kunstnik ja ajaloomuusa Kleio. Sünnib dialoog – kord fantaasial, kord ajalool põhinev, suurejooneline või intiimne, kirglik või mõtisklev. Piltidel elustuvad ajaloosündmused ja paigad, kangelased ja eeskujud. Näitusel kohtuvad Riia piiskop Albert ja kroonik Henrik, Tartu raehärrad ja ordumeister Plettenberg, kuningas Louis XVI ja kuninganna Marie-Antoinette, Julius Caesar ja Kleopatra, väejuhid Aleksander Suur ja Aleksander Nevski, Napoleon ja Kutuzov ning mitmed teised. 19. sajand oli ajaloosajand, mil ajaloost kujunes omaette teadusharu, plahvatuslikult kasvas ajaloo populaarne tõlgendamine ja sidumine rahvuse ja maaga. Näitusel olevad kunstiteosed peegeldavad seda kõike ühel või teisel viisil. Näitust vaadates tuleks meeles pidada, et kunstnik ei ole ajaloolane ja et 19. sajandil olid inimeste arusaamad ajaloost üsna erinevad tänapäevastest. Teisisõnu – eksponeeritud pildid räägivad rohkem selle loojast ning tema ja ta kaasaegsete ajaloonägemusest kui kujutatud sündmustest. Näitus keskendub neljale, Baltimaade 19. sajandi kunsti- ja ajaloopublikut enam erutanud teemale: oma maa nn euroopaliku ajaloo algusele 12.–13. sajandil ja rahva usulistele tõekspidamistele; Baltimaadega seotud Venemaa vanemale ajaloole; Napoleoni-vastastele sõdadele; ajaloo- ja rahvuskangelase surma ning postuumse austamise problemaatikale. Viies näitusesaal tutvustab Euroopa ajaloopildi traditsiooni antiikseid juuri, hilisemat arengut ja vaimustust sellest 19. sajandil. Näitusele on töid laenanud: Eesti Rahva Muuseum, Eesti Rahvusraamatukogu, Läti Rahvuslik Ajaloomuuseum, Läti Rahvuslik Kunstimuuseum, Narva Muuseum, Pärnu Muuseum, Riia Linna ja Meresõidu Muuseum, Tartu Ülikooli Raamatukogu. Näitusega kaasneb raamat „Friedrich Ludwig von Maydelli pildid Baltimaade ajaloost", mis tutvustab kohaliku ajaloopildi traditsiooni arengut ning avab kaasaegse ajalooteadvuse tagamaid. Raamat koosneb Friedrich Ludwig von Maydelli (1795–1846) kui Baltimaade ajaloo üht esimest käsitlejat ja „pildistajat" tutvustavast sissejuhatusest ning tema albumi „Viiskümmend pilti Venemaa saksa Läänemere-provintside ajaloost" kommenteeritud tõlkest ja piltidest. Raamatu on koostanud Linda Kaljundi ja Tiina-Mall Kreem, tekstid kirjutanud Linda Kaljundi, Tiina-Mall Kreem, Juhan Kreem, Ain Mäesalu ja Inna Põltsam-Jürjo. Friedrich Ludwig von Maydelli albumi saateteksti on eesti keelde tõlkinud Katrin Kaugver. Kuraatorid: Anu Allikvee ja Tiina-Mall Kreem Näituse ja raamatu kujundaja: Angelika Schneider Pildiallkiri: R. J. von zur Mühlen. Lepingu sõlmimine Tartu raehärrade ja rüütelkonna vahel 1522. Eesti Rahva Muuseum
Lisas Eesti Kunstimuuseum 09.12.2013
8.
Lepo Mikko (1911–1978)
Kumu kunstimuuseum
Kumu kunstimuuseumi suures saalis saab vaadata eesti sõjajärgse modernismi silmapaistva esindaja Lepo Mikko (1911–1978) maale. Rohkem kui 30-aastase pausi järel on võimalik tutvuda kunstniku loominguga kogu selle mitmekesisuses. Väljapanekut toetab kunstniku elu ja loomingut tutvustav põhjalik raamat. Teise maailmasõja järgsest ebastabiilsusest ja stalinlikust kunstipoliitikast karastatud pallaslase loominguline kõrgaeg oli Hruštšovi sula ajal. Lepo Mikko suutis tabada ja edasi anda olemuslikku optimismi, mis iseloomustas 1950. aastate lõpust kuni 1960. aastate teise pooleni Nõukogude Eesti ühiskonda. Näitus tutvustab nii monumentaalseid ühiskondlikku temaatikat käsitlevaid maale kui ka väiksemaformaadilisi, ent teostuselt ehk huvitavamaidki teosed, millele eesti kunstis on raske midagi kõrvale seada. Näitusega kaasnev raamat on esimene trükis, mis käsitleb Lepo Mikko elu ja tegevust süvitsi. Vaatluse all on kunstniku loomingu eri aspektid: näituse kuraator Anu Liivak kajastab põhjalikult Mikko kunstiloomingut, kirjandusteadlane Tiina Ann Kirss vaatleb maalikunstniku tekstilist pärandit ning kunstiteadlane Tamara Luuk Mikko rolli õpetajana. Eesti Kunstimuuseum tänab koostöö eest: Rahvusarhiivi Filmiarhiivi, Eesti Digikeskust, Lepo Mikko pärijaid, Tartu Kunstimuuseumit, Mart Leppa, Enn Kunilat ja teisi erakogude omanikke, kes teoseid näitusele laenasid ning näituse toetajat Eesti Kultuurkapitali. Näituse kuraator: Anu Liivak Näituse kujundajad: Juta Lember ja Tiit Pääsuke Näituse ja kataloogi graafiline kujundaja: Tiit Jürna Näitus jääb Kumus avatuks 19. aprillini 2014. Pildiallkiri: Lepo Mikko. Kollane madonna. 1968. Detail. Eesti Kunstimuuseum
Lisas Eesti Kunstimuuseum 09.12.2013
9.
Loov dialoog. Kunstnikepaar Mari Adamson ja Adamson-Eric
Adamson-Ericu muuseum
2. detsembril 2013 täitus Adamson-Ericu muuseumil 30. tegevusaasta. Muuseumi loomisele Eesti Kunstimuuseumi filiaalina 1983. aastal pani aluse tekstiilikunstnik professor Mari Adamson suurejoonelise kingitusega – ta andis Adamson-Ericu muuseumi tuumikkogusse ligi 1000 teost oma abikaasa loomepärandist. 30 aasta jooksul on muuseumi kollektsioon pea poole võrra täienenud ning Adamson-Ericu loomingu eri tahke on käsitletud arvukate uurimuslike näituste, artiklite ja ettekannetega. Kosmopoliitsele ja niivõrd mitmekülgsele kunstnikule pühendatud muuseumile kohaselt on nende aastate jooksul pakutud ka mitmekesist näituseprogrammi nii eesti kui ka väliskunstist, samuti erinevatele sihtgruppidele suunatud publikuprogramme ning välja on antud kümneid raamatuid. Muuseumi juubelit tähistava näitusega „Loov dialoog" võetakse aga esmakordselt ühiselt vaatluse alla eesti kultuuriloos legendaarse kunstnikepaari Mari Adamsoni (1908–2000) ja Adamson-Ericu (1902–1968) lugu. Nad kuuluvad eesti kunstis teedrajavate klassikute hulka ja olid legendid juba oma eluajal. Näitus on hommage muuseumi loojale Mari Adamsonile ja oma loomepärandiga muuseumile sisulise selgroo andnud Adamson-Ericule ning keskendub kahe tugeva loovisiku teineteist toetavale ja mõistvale dialoogile nii loomingus kui ka elus. Mari ja Eric kohtusid esmakordselt 1920. aastate lõpus eesti kultuurirahva seltskonnas Pariisis, kus mõlemad oma kunstnikutee alguses õppisid ja loomingulisi sihte seadsid. Taaskohtumine Eestis 1930. aastate keskel viis abiellumiseni 2. jaanuaril 1936. Pärast 1934. aasta Kreeka reisi tunnustatud maalikunstnikuna Tallinna saabudes lõppes Adamson-Ericu üle kümne aasta pikkune õpinguteperiood Lääne-Euroopas ning ta jäi püsivalt Eestisse elama. 1930. aastatel töötas Mari Tallinnas moe- ja tekstiilikunsti vallas, tõustes esile Pariisis omandatud meisterlikus tehnikas karakterloomade ja nukkude andeka loojana. Tema tööd ilmestasid toonaseid rakenduskunstinäitusi ning ta oli 1932. aastal asutatud uuendusliku Rakenduskunstnike Ühingu (RaKÜ) üks rajajaid. Mari kutsel liitus 1930. aastate teisel poolel RaKÜ-ga Adamson-Eric ning tema silmapaistvale arengule maalikunstis lisandus ka eesti kunstiloos suundanäitav tegevus tarbekunsti ja disaini vallas. Mõlemad kunstnikud pärjati 1937. aasta Pariisi maailmanäitusel audiplomiga. Keerukad sõja-aastad, mil Adamson-Eric oli evakueeritud Venemaale, ning sõjajärgne periood, mis tõi aastatel 1949–1950 kaasa poliitilised repressioonid, nõudis kunstnikepaarilt sirgeselgset teineteise toetamist. Adamson-Ericu varasem looming mõisteti hukka, formalismis süüdistatuna heideti ta välja Kunstnike Liidust, keelati õppejõutöö ja sunniti taanduma Tallinna Riikliku Tarbekunsti Instituudi direktori ametist, võeti ära ateljee ning ta pidi minema lihttööliseks jalatsivabrikusse. Kuigi 1953. aastal kutsuti ta taas õppejõuks, päädis üleelatu 1955. aastal insuldile järgnenud parema käe halvatusega. Õppides vasaku käega töötama, jätkus Adamson-Ericu jõuline maalijakarjäär ning realistlikule kujutluslaadile lisandus kindla ja läbitöötatud kompositsiooniga mänguline abstraktne vormikeel. Tema 1960. aastate loomingut iseloomustab plahvatusliku energiaga eesti kunsti üldpilti uuenduslikke ideid toov areng tarbekunsti vallas. Pärast sõda eelkõige vaibaloomingule pühendunud Mari Adamsoni loominguliseks kõrgajaks kujunesid 1960.–1980. aastad, mil valmivad jõuliselt isikupärased teosed, kus on ühendatud hea rütmitundega abstraheeritud kujundikeel, erakordselt peen materjali- ja koloriiditunnetus, mis pakub oma nüansseerituses kohati vägagi maalilisi tulemusi. Alates 1930. aastatest viljeles Mari Adamson meisterlikult monotüüpiatehnikat, milles ta sageli ka oma vaibakavandid visandas. Tema loomepärandisse kuuluvad ka avalikesse interjööridesse loodud erakordselt monumentaalsed seinavaibad. Nii Mari Adamsonil kui ka Adamson-Ericul kujunes loomingu kõrval teiseks elutööks õppejõuamet praeguse Eesti Kunstiakadeemia eellaste, kunstikõrgharidust pakkuvates Tallinna Riiklikus Tarbekunsti Instituudis ja Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis (ERKI-s). Mari Adamson töötas üle 30 aasta armastatud ja nõudliku õppejõuna ning oli aastatel 1964–1977 professorina tekstiili- ja kostüümiosakonna juhataja. Adamson-Ericu panust professionaalse kunstikõrghariduse rajamisel Tallinnas on raske ülehinnata: tema direktorina töötamise ajal (1945–1949) Tallinna Riiklikus Tarbekunsti Instituudis asutatud rakenduskunsti erialade rohkus ja professionaalsete õppeprogrammide laiahaardelisus oli ainulaadne kogu regiooni kunstiõppeasutustes. 1953. aastast kuni elu lõpuni töötas ta mitme põlvkonna kunstnikukreedot oluliselt vorminud professorina. Nii Adamson-Eric kui ka Mari Adamson olid läbi aegade aktiivselt kaasarääkivad loovisiksused eesti kultuurielus, sädelevad seltskonnainimesed ja kunstielu korraldajad. Kunstnikepaari 1936. aastal soetatud kodu Tehnika tänaval oli Mari lahkumiseni 2000. aastal mitmele põlvkonnale sõpradele külalislahkeks ja vaimselt ergastavaks kohtumispaigaks. Legendaarseks kultuurirahva kohtumispaigaks oli ka Lohusalu, kus Jaan Krossi ja Ellen Niidu perega maja jagades Adamsonid 1950. aastate keskpaigast alates suviti elasid ning loomingulist inspiratsiooni kogusid. Näitus „Loov dialoog" markeerib kammerlikus valikus mõlema silmapaistva ja suure loomepärandiga kunstniku loomingu arengusuundi, tuues esile oluliste lugudega märgilisi teoseid nende ühisel teel. Fotod perekonnaalbumites kõnelevad Mari ja Ericu elust, nende perest, sõpradest, kolleegidest ja kaasteelistest ning nende kodust, ateljeest ja neile olulistest paikadest, nagu Adamson-Ericu ema Komsi talu Lõuna-Eestis ja suvekodu Lohusalus. Näituse kuraatorid: Kersti Koll ja Ülle Kruus Näituse kujundaja: Andres Tolts Graafiline kujundaja: Kätlin Tischler Publiku- ja haridusprogrammide kuraator: Liis Kibuspuu Näituse töörühm: Renita Raudsepp, Ester Kangur, Uve Untera, Aleksander Josing, Hans-Otto Ojaste
Lisas Eesti Kunstimuuseum 09.12.2013
10.
Modernismiaja klassikud. Jaan Koort
Kumu kunstimuuseum
Näitus eesti modernismi esimese põlvkonna ühe silmapaistva klassiku Jaan Koorti loomingust. Peamiselt figuuri- ja portreekunstnikuna tegutsenud Koorti tööde väljapanekus on maalid, skulptuurid, keraamika ning rikkalik valik joonistusi. Näitusega kaasneb ajaleht, keraamikakursused, haridusprogramm õpilastele ja eriprogramm vaegnägijatele. „Näitus on pilguheit ühele Eesti suurele kunstnikule, kes lõi meie kultuuris midagi väga olulist sellesse aega ja olustikku, kus rahvuslik intelligents oli alles kujunemisjärgus," ütles näituse kuraator Juta Kivimäe. „Jaan Koorti looming, mis lähiaja pöördelistes muutustes on jõudnud erinevatesse kollektsioonidesse, väärib aeg-ajalt koondamist suuremaks näituseks. Erakordselt kaunid kõrge vormikultuuriga teosed on mõistetavad ja nauditavad laiale publikule." Näitus koondab Jaan Koorti (1883–1935) teoseid tema erinevatest loominguperioodidest, kus on esindatud üldrahvalikult tuntud tähtteosed, näiteks pronksi valatud „Metskits" (1929), rahvusromantilised puu- ja graniitportreed, mitmed abikaasa ja laste portreed ning muud erinevates materjalides korduvad õnnestunud motiivid. Samuti esitleb näitus Koorti Pariisi agulivaateid ja cézannelikke natüürmorte, mis on varase eesti modernismi võõrandamatu osa. Jaan Koort valitses mitmeid skulptuurimaterjale, ta tõi eesti skulptuuri raskelt käsitletava basaldi ja graniidi, ent lõi skulptuure ka liivakivist, marmorist ning erinevatest puuliikidest. „Tema vormilahendused ning materjalitöötlus lähenevad täiuslikkusele," lisas Juta Kivimäe. „Võib öelda, et Koort kujunes kunstnikuks Pariisis, viibides seal eesti kunstnikest kõige kauem – kümme aastat." Mitmekülgselt andeka ja avara isiksusena osales Jaan Koort innukalt eesti näituseelus ning avaldas ajakirjanduses kunsti ja kunstipoliitikat käsitlevaid kirjutisi. Rahvuslikus kunstiloos aga on ta eelkõige silmapaistvamaid skulptoreid, kelle looming tekitas seni akademistlikus eesti skulptuuris murrangu. Tartumaal Pupastvere külas sündinud maalapse viisid õpingud 1902.–1905. aastal Peterburi Stieglitzi kunsttööstuskooli, osavõtt revolutsioonisündmustest aga kümneks kujunemisaastaks Pariisi kunstimaailma (1905–1915). 1908. aastast eksponeeris Koort oma teoseid Pariisi nimekates galeriides Salon de Société Nationale des Beaux-Arts'is ja Salon d'Automne'is. 1920. aastail valiti ta mõlema galerii püsiliikmeks. Koort esines ka Salon des Indépendantsis vene kunstnike näitustel ning esimestel eesti kunsti näitustel kodumaal. Pariisis lõi kunstnik kontaktid vene kunstnike ja haritlastega, mistõttu sai võimalikuks osavõtt Moskva kunstielust 1915.–1916. aastal ning siirdumine Gželi keraamikatehase kunstnikuks 1934. aastal. Jaan Koorti teoseid omandasid tema eluajal Riiklik Tretjakovi Galerii Moskvas, kollektsionäär I. Morozovi kollektsioon, Puškini-nimeline kunstimuuseum Moskvas, Riia Kunstimuuseum, Ateneum, Luxembourgi muuseum jt. Kumu kunstimuuseum tänab Eesti Kultuurkapitali, Tartu Kunstimuuseumi, Eesti Disaini- ja Tarbekunstimuuseumi, Eesti Kirjandusmuuseumi, Jaan Koorti pärijad ja kõiki inimesi, kes nõustusid oma kogudesse kuuluvaid jaan Koorti teoseid näitusel eksponeerima. Näituse kujundaja on Villu Plink. Näitus „Modernismiaja klassikud. Jaan Koort" jääb avatuks 28. aprillini 2013 Kumu kunstimuuseumis. Pildiallkiri: Jaan Koort. Abikaasa portree. 1916. Eesti Kunstimuuseum
Lisas Eesti Kunstimuuseum 02.04.2013
11.
Nagu nägu. Mängud inimkujutisega 1980. aastate Eesti plakatis
Kumu kunstimuuseum
Kolmapäevast, 13. veebruarist saab Kumu kunstimuuseumi graafikakabinetis vaadata näitust „Nagu nägu. Mängud inimkujutisega 1980. aastate Eesti plakatis". Inimkeha ja nägude kujutistega manipuleerivad plakatid muudavad graafikakabineti mänguliseks portreegaleriiks. „1980. aastaid on nimetatud Eesti plakatikunsti kõrgajaks, mil eelkõige kultuurivaldkonna tellimustena sündinud tööd kompisid plakati kui kunstiliigi võimalusi ja piire," ütles näituse kuraator Madli Mihkelson. „Sellele perioodile iseloomulikest kunstilistest ja trükitehnilistest otsingutest ning eksperimentidest annavad näitusel tunnistust peamiselt fotomontaažil ja -lavastusel põhinevad teosed." Välja on pandud valdavalt näituseplakatid, kuid nende kõrval võib näha ka filmi-, teatri- ja üksikuid ühiskondlik-poliitilisi plakateid. Enim on näitusel esindatud 1980. aastate produktiivsemate plakatikunstnike tandemi Villu Järmuti ja Enn Kärmase looming. Lisaks neile on välja pandud töid ka sellistelt tuntud plakatistidelt nagu Ülo Emmus, Vladimir Taiger, Ruth Huimerind jt. Näituse on kujundanud Villu Plink. Näitus „Nagu nägu. Mängud inimkujutisega 1980. aastate Eesti plakatis" jääb avatuks 26. maini 2013. Pildiallkiri: Villu Järmut, Enn Kärmas. Ruumiplakat. 1980. Eesti Kunstimuuseum
Lisas Eesti Kunstimuuseum 02.04.2013
12.
Pildiplahvatus. Kunst ja fotograafia Eesti 19. sajandi visuaalkultuuris
Kumu kunstimuuseum
Kumu kunstimuuseum kutsub uudistama näitust „Pildiplahvatus. Kunst ja fotograafia Eesti 19. sajandi visuaalkultuuris". Väljapanek uurib Eesti kunsti ja fotograafia kokkupuutepunkte ning fotograafia sünniga kaasnenud pildimaailma muutusi – paljude kunsti funktsioonide kandumist fotograafiale. „19. sajandil, nagu fotograafia algusaegadel mujalgi Euroopas, innustusid fotograafilistest menetlustest ka Eestis eelkõige kunstnikud. Siinsed esimesed fotograafid Georg Friedrich Schlater, August Hagen, Louis Höflinger olid tuntud maalijad ja graveerijad," ütles näituse kuraator Tiina Abel. „Kaamera viis maailma jäädvustada pakkus maalikunstnikele uusi pildikompositsioone, suunas tähelepanu kollaaži printsiibile ja fragmendile, tekitas huvi argielu, liikumise ja valgusefektide vastu." Näitusel kõrvutatakse esimest korda kunstiteosed ja fotod kavatsusega osutada fotograafia olulisele osale pildikultuuri ja elutunde kandjana ning ideoloogilise mõjutusvahendi, kunstiprobleemide lahendajana. Väljapanekul eksponeeritakse maali ja graafika kõrval originaalfotosid, mille puhul kerkivad esile Eesti fotograafia algusaegade silmapaistvad professionaalid Charles Borchardt, Carl Schulz, Reinhold Sachker, Heinrich Tiidermann, Johannes Pääsuke jpt. Näitusesaalides on välja pandud harva eksponeeritav materjal: teadus- ja õppetöös kasutamiseks mõeldud kunst, unikaalsed dagerrotüüpiad, fotoateljeede hiiglaslikud maalitud pildistustaustad. Tegemist on seega omamoodi pildifragmentaariumiga, kus on oma koht nii Eesti kunsti klassikutel (Johann Köler, Oskar Hoffmann, Ants Laikmaa, Paul Raud jt) kui ka marginaalidel. Näitusel eksponeeritud teosed ja haruldased fotod pärinevad Eesti Kunstimuuseumi, Eesti Ajaloomuuseumi, Läti Rahvusliku Kunstimuuseumi, Läti Kirjandus- ja Muusikamuuseumi, Tallinna Linnamuuseumi, Fotomuuseumi, Tartu Kunstimuuseumi, Tartu Ülikooli Kunstimuuseumi, Tartu Ülikooli ajaloo muuseumi, Eesti Rahva Muuseumi, Tartu Ülikooli raamatukogu, Eesti Kirjandusmuuseumi Kultuuriloolise Arhiivi, Eesti Ajalooarhiivi, Järvamaa Muuseumi, Valga Muuseumi ja erakogujate kollektsioonidest. Näitus „Pildiplahvatus. Kunst ja fotograafia Eesti 19. sajandi visuaalkultuuris" on Kumu kunstimuuseumis avatud 12. jaanuarini 2014.
Lisas Eesti Kunstimuuseum 09.12.2013
Kuum teema
Viimati lisatud
-
Padise Kastell
Lisas sonicPRO25.07.2020PRO-staatus antakse arvustajatele, kes on oma sisukate kirjutistega Arvustus.com toimetusele silma jäänud. -
Vabariigi vaenlased
Hannes VeskimäeLisas Rein Veemees 18.02.2020 -
Pimeduse kütkes
Cara HunterLisas Rein Veemees 17.02.2020 -
POMO Restorante
Lisas sonicPRO17.02.2020PRO-staatus antakse arvustajatele, kes on oma sisukate kirjutistega Arvustus.com toimetusele silma jäänud. -
Vaba ja metsik. Julgusest elada oma reeglite järgi.
Merit RajuLisas bergeenia 29.01.2020