Sünkroonist väljas. Helikunstist vaatega minevikku - Arvustus.com arvustused

Sünkroonist väljas. Helikunstist vaatega minevikku
Kumu kunstimuuseum

Kumu kaasaegse kunsti galeriis Eesti esimene suurem helikunstile pühendatud näitus „Sünkroonist väljas. Helikunstist vaatega minevikku". Esindatud on kaheteistkümne Eesti ja väliskunstniku tööd, mis loovad ülevaate helikunstist kui mitmekülgsest kunstimeediumist. Käesoleval näitusel eksponeeritud kunstnike tööd näitavad, kuivõrd mitmesugune on helipõhine kunstimeedium. Väljapaneku üheks eesmärgiks ongi alustada Eesti-siseselt selle suhteliselt uue meediumi kaardistamise ja põhjalikuma analüüsiga. Näitus on tinglikult jagatud kolmeks osaks. Ajalooline osa vaatleb heliga seotud eksperimente aastatel 1960–1990, teises osas vaadeldakse eesti kaasaegset helikunsti ning kolmas, arhiiviosa, kujutab endast kontsentreeritud infokapslit raadiosaadetest, dokumentaalvideotest ja fotodest jms. Termin „helikunst" (ingl sound art) sisaldab kõiki heli, kuulmise ja kuulamisega seotud fenomene ja praktikaid. Alles eelmise sajandi lõpul omaette vormina välja kujunenud helikunst hõlmab endas väga mitmekülgseid kuulmistajule orienteeritud tegevusalasid (visuaalne muusika, heliskulptuurid, helipoeesia, eksperimentaalmuusika, happening'id, esitused jt). Ühendriikide päritolu helikunstnik Alvin Lucier (1931) on eksperimentaalmuusikaga tegelenud juba 1960. aastatest ja kuulub tänaseks helikunsti klassikute hulka. Näitusel on väljas 20 aastat kunstimuuseumi kogus varjul olnud (1993. aastal kingiks saadud) heliinstallatsioon „Heli paberil"(1985). Teos uurib kõige lihtsamate elementide, paberi ja helilainete, füüsilisi omadusi. Väliseesti kunstnikest on esindatud Rootsis tegutsenud luuletaja ja tõlkija Ilmar Laaban (1921–2000), kes on näituse raames võetud fookusesse kui üks esimesi kõlaluulega tegelenud kunstnikke Rootsis, ning kelle helitööd on paguluse tõttu Eestis vähetuntud. Raul Meel (1941) on näitusele valitud kui ainus kohalik visuaalse poeesia esindaja, kes on Eesti kontekstis endiselt erandlik. Näitusel on eksponeeritud mitmekülgne valik töid Kaarel Kurismaalt (1939) kui Eesti heliskulptuuri ühelt tuntumalt esindajalt. Villu Jõgeva (1940), kes tegeles 1970. aastatel heli ja valguse sünteesiga, on Kurismaa kõrval teine Eesti kunstnik, kes helile juba varakult suurt rõhku pani. Erisuguste kunstivormidega mängiva kunstniku Kiwa (1975) loomingust saab näha installatsiooni „Nimeta"(2013), mida võib lugeda 2011. aasta samalaadse töö „Teile esineb ansambel Mootortüdrukud" järjeks. Akadeemilise muusikaharidusega multimeediakunstnikul Rauno Remmel (1969–2002) oli oluline osa Eesti elektroonilise ja arvutimuusika arengus. Ta ühendas oma heliloomingut visuaalkunstiga, tähistades niimoodi 1990. aastatel alanud multimeediakunsti võidukäiku. Lõuna-Eestis, Mooste külalisstuudios (MoKS) tegutseva John Grzinichi (1970) huvi keskmes on heli ja keskkonna suhe, samas kui kunstnik ja muusik Andres Lõo (1978) looming esitab küsimusi muusika ja heli vahekordadele. Raul Keller (1973) läheneb helile ruumiliselt, rõhudes heli kuulmisele kui füüsilisele kogemusele. Taaslavastatud heliprojektiga on esindatud Mati Schönberg (1948), kes teostas 1980. aastatel helitaustu performance'itele. Näituse raamatukogutoas saab lisaks lugemisele kuulata Rootsi helikunstniku Mats Lindströmi (1960) projekti „Propro Prop", mis sisaldab 8 tundi heliteoseid arvukatelt väliskunstnikelt. Infot lisaprogrammist ja näituse kohta saab vaadata ka Facebooki leheküljel: www.facebook.com/SynkroonistV2ljas Näituse kuraatorid on Kati Ilves ja Ragne Nukk, kujundajad Raul Kalvo ja Helen Oja ning graafilised disainerid Kaarel Nõmmik, Priit Pärle ja Janar Siniloo. Näituse suurtoetaja on EMT. „Sünkroonist väljas. Helikunstist vaatega minevikku" on avatud Kumu kunstimuuseumis 12. jaanuarini 2014. Lisas Eesti Kunstimuuseum 09.12.2013